Mt 6:22-33
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Kahel viimasel pühapäeval loetud evangeelium näitas meile, et Jeesusele järel käimiseks on vaja hüljata oma maised mured. Nelipühil ning sellele järgneval kõigi pühade pühapäeval on kirik meid pannud taas avastama, et iga kord kui me pühitseme jumalikku liturgiat, iga kord, kui võtame vastu pühi ande, saame Issanda pühitsuse osaliseks. See on Tema, kes muudab meid pühaks oma pühaduse läbi, see on Tema, kes kutsub meid osa saama Tema pühadusest.
Just seepärast kutsume me iga teenistuse alguses Püha Vaimu, Trööstijat, et Ta täidaks täielikult meie elud. Püha Paulus ütleb, et Püha Vaim süütab selle „tunnistajate pilve“, keda meie kutsume pühakuteks ning keda kirik kutsub järgima (Hb 12,1). Ta annab meile võimaluse astuda kõigi pühade inimeste osadusse.
Mis see siis tähendab, saada pühaks? Lihtsalt tuleb vastu võtta ning usaldada seda armastust, mida meie taevane Isa jagab meie südametesse Püha Vaimu läbi, et Tema saaks asuma meisse elama. Kuid seda meelelaadi tuleb hoida ning ihaldada. See ei tähenda, et tuleks otsida ükskõik millist ideaali. See tähendab kõige enam igatseda Jumalat ennast, kelle pühadus on samas armastus.
Just sellepärast peame tervitama tänaseid evangeeliumi kirjakohti mõistlikkusega, mis aitab meil neist õigesti aru saada. Seda enam, et Jeesus toonitab: „Keegi ei saa teenida kahte isandat, keegi ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat, teisiti öeldes raha” (Mt 6,24) .
„Keegi ei saa teenida kahte isandat“ (Mt 6, 24). Jeesus ütleb nõnda, sest Ta teab raha ahvatlust. Ja meie teame seda samuti! Me soovime raha eelkõige selleks, et ausalt elada ning soovime, et meil temast puudust ei tuleks. Seejärel soovime seda natukene veel oma heaoluks ning viimaks on raha see, mis käsutab meie elu ning tekitab meile kolm muret: kuidas raha teenida, kuidas osta, kuidas oma tulevikku kindlustada, sest on ju igasugu haigusi, töötuks jäämisi ning samuti peame muretsema, kuidas oma piskuga õpinguid rahastada ja pead vaevama, et ega meil pensioniks liiga vähe raha jää.
Viimaks ei tea me enam isegi, kes meid meie muredest vabastada saaks: kas Jumal või meie pangakaart? Lõpuks ütleme teistele ja iseendale, et kes siis ei peaks muretsema homse pärast, et mitte nälga surra? Kes ei peaks enda õlule võtma seda muret või vähemalt muretsema oma lähedaste pärast? Veelgi enam, mis puudutab meie lähikondlasi, kui Jumal toidab ära linnud ja kaunistab lilled, siis miks Ta lubab, et nii paljud inimesed surevad nälga? Miks on selles maailmas nii palju kirjeldamatut viletsust? Kui need küsimused tekivad meis sellisel viisil, siis tasub mõtiskleda selle üle, millest evangeelium meile räägib: kahest isandast.
Kaks isandat, kes omavahel kokku ei sobi, sestap tuleb nendest kahest üks valida ning asuda tema teenistusse. Üks neist on Jumal, kellest tuleneb kõik hea. Teine on heaolu kui hinnatud väärtus, mis teatud mõttes on asetatud jumalikule aukohale. Kuid on igati selge, et inimene ei saa endale lubada kaht ülimat hüve, kaht ülimat eesmärki. Ta peab otsustavalt valima, millist hüve ta eelistab.
„Mida süüa? Mida juua? Kuidas ennast katta?“ Issand ütleb, et see kõik on paganate mured – teie taevane Isa teab väga hästi, mis on teie vajadused. Otsige eelkõige taevariiki ja selle õigust ning teile antakse kõik muu. Ärge muretsege homse pärast, igale päevale piisab oma
vaevast. (Mt 6,32-34). Saagem aru, et Jeesus ei mõista hukka maist vara, mida targalt kasutatakse õiguseks ja heategevuseks. Ta teab väga hästi, et on nii mehi kui ka naisi, keda Ta kutsub Talle järgima täielikus vaesuses, nagu näiteks askeete.
Ent Ta mõistab ka väga hästi, et enamusel inimestel on nii perekondlikud kui ka ühiskondlikud kohustused. Ta saab aru, et on vaja muretseda töö, palga, haiguste, korteriostu pärast ning tagada tulevane pension, kuid kõik need muretsemised ei ole head, kui nad elavad meis Jumala usaldamise arvelt.
Nagu ütleb ka püha Johannes Kuldusuu ühes oma jutluses: „Kes juhib keda? Kes valitseb keda? Sina või sinu raha? Sest mida rohkem sa seda kogud, seda rohkem muutud sa tema orjaks ja seda rohkem piirad sa oma vabadust. Raha on selleks, et me kasutaksime seda õilsal eesmärgil seal, kus seda vaja on, mitte selleks, et seda maa alla peita ja koguda“. Muidu muutub olukord vastupidiseks sellele, mis ta olema peaks. Ta täpsustab: „ Sellisel juhul ei ole need mitte meie, kes on olukorra peremehed, vaid see on raha, mis hakkab meid juhtima“. Nagu tänane evangeeliumilugemine meile ütleb, puudutab see ka meie usku. Teisiti öeldes peame mõistma, mis meid vabastab meie igapäeva muredest: kas Jumal või suur number meie pangakontol? Just sel põhjusel ütleb Kristus meile: „Keegi ei saa teenida kahte isandat“!
Kuidas me saaksime sekundikski kahelda, et Isa, kes lõi oma laste rõõmuks kogu maailma, jätab nad puudusesse virelema? Ning kui me loeme Meie Isa palvet: „…meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“, siis kas me usume, et meil on taevas Isa, kes valvab meie üle või loeme seda palvet lihtsalt mehhaaniliselt? „Pagan“, ütleb Jeesus kõigile, kes muretsevad. Lõpuks, kes oleme meie? Kas paganlikud kristlased, kel jääb usust puudu, sest usume Jumalat, kuid mitte südamega, või me oleme tõelised kristlased, kes tunnistavad rahumeelselt ning teadlikult oma usku, sest nad on võimelised ütlema: „Isa, ma tean, et Sa armastad mind ja ma ei karda midagi“.
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Otsigem eelkõige taevariiki, otsigem eelkõige Jumalat, pöörakem end Tema poole, olgem kindlad, et koos Temaga saab kõik korda. Olgem kindlad, et need, kes julgevad sellisel viisil usaldada, saavad osa väga suurest kogemusest – südame vabadusest. Aamen!
28.06.2020
+Stefanus,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
