Mt 6,22-33

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Täna hommikul räägib Jeesus meie suhtest Jumalaga – nii lihtsast ja nii ilusast suhtest Jumala ja meie vahel. Kõigepealt ütleb ta meile, kes me oleme – imelisemad kui Saalomon või lilled aasal, Tema auhiilguse nägu!
Samuti ütleb Issand, et “Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad… Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!… “ (6,31-33)

Loomulikult on see väga lihtne, väga otse öeldud… Teoreetiliselt on see imeline, praktiliselt oma igapäevaste raskustega võideldes on need aga võib-olla Issanda sõnad, mida me kõige vähem tõsiselt võtame. See on nii, sest meid närivad mured ja me saame hästi aru, et Jumal ei ole imerohi kõikide praktiliste ja aineliste murede vastu – kuhu lapsed kooli panna, kuidas ennast ootamatuste vastu kindlustada, kuidas katsumuste ja raskustega toime tulla? Arvan, et nii mõtleme kõige sagedamini ja meie suhe Jumalaga on piiratud pigem harjumustega. “Kes oleks inimene ilma Jumalata?”, ütles hiljuti Siatista piiskop Paulus, “üksnes ilus heinanäljas pudulojus?”

Samuti on tõsi, et murede traagika seisneb selles, et unustame usaldamast oma Isa, kes on taevas ja käitume justkui oleksime iseenda eluandjad. Tema poole pöörduda on ometi nii lihtne ega maksa midagi kuivõrd me tuleneme Temast, kuivõrd Temast sünnime igal ajahetkel uuesti ja kuivõrd meie vaba olemus, isiklik ja igavene sünnib Isast igal ajahetkel ja lõputult.

Võtkem siis vaevaks tulla tagasi äsja loetud evangeeliumi kirjakoha juurde. See tekst on ammendamatu, oma lihtsuses üks sügavamaid, isegi kui me ei mõista kohe selle kõige sügavamat tähendust, ning see rõhutab kahte olulist asja:

Esimene ja rabav tõsiasi on see, et me peame olema tugevad ja saama hakkama, mis iganes ka ei juhtuks, igaüks vastavalt oma vanusele, võimalustele ja tervisele, igaüks vastavalt oma kohustustele. Kindlasti ei kuuluta see kirjakoht minnalaskmist, muretust. Ta ütleb, et peame hakkama saama. Ühest küljest on see imepärane iseenesestmõistetavus ja samas ka hävitav kahtlus, mis lisab meie imetlusse mõnikord “aga”  – “jah, see kõik on imeline, aga…” ja piirab meie kuulumist Jumalale, piirab meie osadust Jumalaga, viib meid surmavasse unustusse ehk pattu, mis ei ole muu kui lahusolek taevasest Isast.

Sellele väljakutsele vastamine tähendab võtta enda peale vastutus ja seda meelekindlalt kanda. Selline ongi inimese suurus! Erapooletult võttes võivad raskused jääda samaks, ka otsused võivad olla samad, kuid viis, kuidas otsustega elada, on hoopis erinev vastavalt igaühe isiklikele veendumustele.

Olgem ausad – keegi ei saa meid ahastusest puhastada, sellele ei ole väljastpoolt ühtegi ravimit. Äärmuslikku muretsemisest ei saa vägisi muuta rahuks, lootuseks, seda saab muuta ainult siis kui me valime usaldamise tee ja siinkohal pean silmas usaldust Issanda, meie Jumala vastu.

Teine tõsiasi ongi seotud usaldusega, meie usu tugevuse ja kvaliteediga. Siin ei piisa oma kogemuste põhjal hakkama saamisest, vaid pigem usaldusest, sellest, et usaldame Jumalat ennast, meie Isa, rohkem kui ennast ja teisi. Just usu tugevuse kohta ütleb Jeesus meid kõiki puudutavad sõnad: “Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja
homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te
nõdrausulised! “.

Nõdrausulised! See on tõsi! Pole vaja seletadagi – me ei ole usus tugevamaks saanud ja meil ei ole usku kunagi piisavalt.

Kui esimene tõdemus hakkama saamise kohta on vältimatu, siis teine, usalduse kohta käiv, asetab meid valikute tegemise vajalikkuse ette ja ei suru end iial peale.

Usaldada tähendab öelda “jah” Jumalale, Talle, kes alati usaldab. Jumalale, kes on alati meiega. Usaldada Teda, kes saadab Püha Vaimu läbi meie südameisse lõpmatut armastust. See teadmine pühib murepilved – meie hingamine on Tema hingamine. Ja seetõttu, isegi kui me peame kannatama, on alati olemas pääste ülestõusmise läbi.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

«Otsida Jumala riiki», nagu Jeesus meilt tänases kirjakohas nõuab, tähendab saada jälle Tema lasteks usalduses, mis avab uksed osadusse Isaga. Selge, et elu pakub piisavalt põhjust oigamiseks, kuid meis on lisaks sellele veel Püha Vaimu hääl, Jeesuse oiged kui ta ristil meie pääsemise eest oma ülestõusnu elu andis.

Palugem Teda usus veel ja veel, et Ta juhiks meid usalduses Isa juurde. Seda usaldust ei saa miski kõigutada, sest Püha Vaim, andide and, on meile kingitud piiramatult. Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

 Püha Siimeoni ja Hanna katedraalis 21.06.2015