METROPOLIIT STEFANUSE KÕNE EAÕK TÄISKOGUL 2018

Pühitsetud piiskopid,

aulised isad,

armsad õed-vennad Kristuses!

On rõõm näha koos meie kiriku vaimulikke ja koguduste ilmikesindajaid siin täiskogul, mis on väga oluline ja keskne sündmus meie kiriku elus. Evangeeliumi järgi on nii, et kus kas või kolm on koos Jeesus Kristuse nimel, seal on Tema ja ka Püha Vaim nende seas. Me ei saa unustada, et kirik pole ainult inimlik, ühiskondlik nähtus, vaid ennekõike jumalik, vaimulik tegelikkus. Ka kiriku täiskogu peab tuletama meelde seda jumalinimlikku olekut. Kirikut ei saa juhtida nagu mõnd puhtinimlikku asutust, sest oleme ennekõike Kristuse ihu; me ei ole vaid mittetulundusühing. Seepärast elame kristlastena küll ühiskonnas ja järgime selle reegleid ja seadusi, kuid ei tohi samas unustada, et meie lõpp-punkt on miski muu: Jumala riik.

Läinud aastatel oleme saanud tunda keerulisi olukordi, kui üks isik on võimujanust kannustatuna mustanud meie kirikut ja kiskunud kaasa ka väikese rühma preestreid. See ajajärk on nüüd möödas ja ma ei hakka sellel pikemalt peatuma. Nüüd on aeg vaadata tulevikku ja selgitan seepärast mõnd asjaolu, et meid ei tabaks kiusatus viljelda ekslikke arusaamu kirikust.

Jumal armastab meid ja on meid alati aidanud. Kuid läbitud kriis on jätnud oma jälje ja ühel hetkel saame ehk aru, et puht omal jõul ei saa me oma tulevikku ehitada. Ilma metropoliidita ei saa meie kirik edasi minna ega oma autonoomiat hoida; tema on see, kes patriarhiga suhtleb ja muul moel nende asjade eest ülimalt vastutab. Seepärast peab kiriku kõige olulisemaid küsimusi võtma täie tõsidusega ja paluma Püha Vaimu juhatust, et Tema meid juhiks ja valgustaks ning hoiaks igasuguste kiusatuste eest.

Juhin tähelepanu mõnele asjaolule. Esiteks on küsitud, kuidas puutub meisse Oikumeeniline Patriarhaat, mille asukoht on Türgi Vabariigis, väljaspool Euroopa Liitu. Siin peab täpsustame, et patriarhaadi asukoht on küll Türgis, kuid ta pole kuidagi vaid selle riigiga seotud asutus. Oikumeeniline Patriarhaat tegutseb vastavalt mitmele rahvusvahelisele konventsioonile, tal on rahvusvaheline mõõde (mõneti nagu Vatikanil). Sellest siinkohal piisab.

Teiseks juba siis, kui valisime peale minu kaks piiskoppi, hakkasime mõtlema minu järglase peale. Selles küsimuses ei tohiks seada rahvuslikku või muid piiranguid, ehkki muidugi loodame, et tulevane esikarjane võrsub meie enda kiriku seest. Ainult Jumal ise teab, millal saabub silmapilk, kui mind siin enam ei ole. Ärgem raisakem aega ja vaeva rumala küsimuse peale, et kellest saab järgmine.

Meie ainsad tõelised vaenlased oleme meie ise: individualism ja lahkmeel lõhuvad meie kiriku ihu; seda oleme korduvalt näinud. Muidugi on meil igaühel oma isikupära ja erinevused. Ent tugevad oleme siis, kui suudame oma head küljed välja tuua ja koonduda ühise eesmärgi nimel. Kutsun meid kõiki naasma iseenda juurde, süüvima oma südametunnistusse ja hinge, et leida enestes jälle jõudu ühtsuseks.

Meie vennad Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikust saavad endale peagi uue esikarjase. Pean rõhutama, et suhted temaga, nagu igasugune välissuhtlus, on metropoliidi, mitte üksikute piiskoppide või preestrite pädevuses. Mul ei ole tema osas mingeid eelarvamusi ning olen avatud heaks läbisaamiseks. Kuid selle eelduseks on 1996. aasta Zürichi kokkulepete täitmine, ehk siis tegelik armulauaosadus meie kirikute vahel ja keeldude tegelik mahavõtmine meie vaimulikelt, sealhulgas neilt, kes on juba meie seast lahkunud. Loodan südamest, et Vene kiriku uus metropoliit Eestis suudab ellu viia need kahe patriarhaadi ammused kokkulepped.

Niipalju tahtsin täna öelda. Kui ma seisan nüüd siin teie ees, siis tänu sellele, et hoolimata kõikidest raskustest on peamine, mis valitseb meie vaimulike ja kirikurahva seas, ikkagi armastus, see Jumala and, mis ainsana annab meile rahu. Õnnistagu Issand teid kõiki ning andku jõudu ja tervist, et me kasvaksime ja käiksime üheskoos seda teed, mida mööda oleme juba aastaid kõndinud.

+ Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

19.06.2018