Kihnu palverännak (6.-8. september 2018)

Jutlus liturgial 9. septembril 2018

Väga austatud Pärnu ja Saare piiskop Aleksander!

Meie armsad vaimulikud erinevatest piirkondadest, siit ja mujalt!

Kallid palverännaku osalejad siin õnnistatud ja külalislahkes Kihnus!

On suur rõõm ja au selle väikese saare elanikele, mida kutsuksin Läänemere pärliks, võõrustada siin meie kirikute noori. Olge te kõik tervitatud püha Nikolai pilgu all, kellele on siinne pühakoda pühitsetud!

Õigeusu kirik tähistab liturgilise aasta alguses kahte püha: Jumalaema sündimise püha kaheksandal septembril ja ristiülendamise püha neljateistkümnendal septembril ning viimasele pühale eelneb ettevalmistav pühapäev, mis ongi meil täna käes.

Johannese evangeelium (3, 13-17) toob paralleeli vaskmao, keda Mooses kõrbes ülendas, ning risti vahel, millel Jeesus Kristus maailma päästeks naelutati. Nagu ütleb meile kirjakoht, mida just lugesime: “Ja nõnda nagu ülendati kõrbes vaskmadu, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg,
et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu”(Jh 3, 14).

Peamine mõte, mida võime sealt välja lugeda on, et me oleme päästetud tänu Jeesuse kannatustele. Kristus on Jumalaks saanud inimene. Ta on võitja ja ülestõusnu. Aga Ta on ka ristilöödud Lunastaja. Just seepärast tähistab õigeusu kirik iga aastal neljateistkümnendal septembril ristiülendamise püha ning see on meile hea võimalus mõtiskleda nii meie Päästja surma üle meie pattude lunastuseks kui ka risti ja armastuse seosest, sest  „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3,16).

Tuleme nende kahe olulise mõtte juurde, millest jutustab meile Johannese evangeelium: madu, keda Mooses kõrbes ridva otsas ülendas ja Jeesus, kes lüüakse risti.

Neljas Moosese raamat räägib meile, et heebrealaste ja Jumala vahel oli lahkheli, mis sai tänu Moosesele lahenduse. Rahvas kurtis, et neid aeti Egiptusest kõrbesse, kuid milleks? Taevane vastus oli hirmuäratav – Jumal saatis maa peale mürkmaod ning palju inimesi suri. Rahvas kahetses oma patte ning Jumal, kes oli sellest liigutatud, ütles Moosesele: ”Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab”!

Võib juhtuda, et meis endis tekib täpselt sama usalduse kriis, mis oli juutidel ning mis puudutab meid sügavalt: kellel meist ei oleks olnud neid heitumise hetki, mil on oht, et kaob usaldus Jumalasse.

See lugu tõstab üles ka teise küsimuse: kas pole see mingi maagia? Milles lõppude lõpuks seisneb meie pääsemine? Kas see on Jumalas ning viisis, kuidas me Temasse suhtume või on see maagilises esemes, milleks on vaskmadu ja kas piisab sellest, kui me seda vaatame? Saalomoni Tarkuseraamat annab meile vastuse (16, 6-8) : „Kes pöördus, seda ei päästetud nähtu pärast, vaid sinu poolt, kõigi Päästja”.

Sõna “pöörduma” märgib otseselt liikumist Jumala poole – pöördumist. Seega rist on märk, mis kõnetab meid sügavalt, kui me selle õigesti lahti mõtestame. Johannese evangeelium tuletab meile meelde, et Inimese Poeg peab saama ülendatud (Jh 3,14). Ning hetkest, mil Jeesus lüüakse risti, pöörab terve inimkond siin maa peal oma pilgud Tema poole, et kaitsta ennast kogu selle halva eest, mis kõikjal varitseb inimest igal tema olemise hetkel.

Kuid samal viisil, nagu Kuri võttis enesele looma kuju, et inimesi eksitada, võttis Jumala Sõna maailma päästmiseks orja kuju. Samal viisil löödi Ta risti ning sellest märtriks saamise hetkest alates täitis Ta inimeste silmad valgusega, Ta valgustas nende teid ning hajutas pimeduse. Alates sellest hetkest mõistsid inimesed, et pöörates oma pilgud Temale ja väärtustades head ning jäädes selle juurde, keda armastada, et olla päästetud, ei suuda miski halb, mis tuleneb kuradist, neid hävitada.

On tõsi, et Jumala Poja tulek on Looja kõige suurem kingitus, mis Ta eales on teinud oma loodule selle päästeks. Inimeseks saanud Jumal meie maa peal on palju enam kui õigluse tegu, see on ülim armastuse tegu, see on enam kui mistahes õiglane kohtuotsus. Meie seas inimeseks saanud Jumal ise on kõige suurem pääste ja vabastamise tegu.

Püha Paulus ütleb oma kirjas roomlastele (8,32): « Jumal, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?”.

Rist meenutab meile, et see on Kristus, kes meid päästis, mitte meie endi käed. Ning kui me soovime ise õigesti käituda, siis see peaks olema usus, teisisõnu usaldades Jumalat, kes tahab meid päästa ning mitte lootes üksnes endale ja oma jõule. Moosese madu oli märk meie Päästja Jumala väest, ristil olev Jeesus ütleb meile, et see on armastuse vägi, mis on “ületanud kõikide armastuste piirid”.

Armsad sõbrad Kristuses!

Evangelist Johannes täpsustab selle kirjakoha alguses, et ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla (Jh 3,13). Kuid kus on see redel, mida mööda me saame taevasse? See redel on inimeste enda südames, meie enda südames ja me leiame selle kui me pöörame ennast armastuses ning ilma uhkuseta Tema poole, kes on taevas ja mitte ise enda poole. Et see oleks nüüdsest nii meie kõigi jaoks, eriti pärast neid rikastavaid palverännaku päevi.

 Aamen.

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit