Jutlus Paadrema kiriku 125. sünnipäeval

Kallid vennad ja õed Kristuses !

Ma tänan kogu südamest piiskop Aleksandrit ja preester Agatoni kutse eest teenida siin Paadrema kiriku saja kahekümne viiendal sünnipäeval.

Sünnipäev on alati eriline hetk mitte ainult meie endi elus vaid kõikides inimeste rajatud paikades ja täna on eriline muidugi selle pühakoja jaoks, mida teie nii palavalt armastate.

Täna austate teie püha liturgia teenimisega oma kirikut ja kirik austab teid hoole ja truuduse eest selle pühakoja töös hoidmise eest Jumala kiituseks ja kõikide vaimulikuks hüvanguks. Ma tänan teid selle eest ja palun Jumalat, et Ta täidaks teie kodud oma armu ja heaga.

« Kes kuuleb minu sõna ja usub
teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu», ütleb meile Jeesus tänahommikuses evangeeliumis (Jh 5,24). Kes on Jeesuse sõna vastu võtnud, usub Isasse ja elusse Jumalas, on astunud juba ülestõusmise teele.

Jumalaga ühenduses olles algab meie kõigi jaoks igavene elu juba siitsamast, sest selle anni, mis meid Kristusega liidab, oleme ristimise läbi saanud ja see on ühtaegu kingitus siin ja praegu ning tõotus tulevikuks.

Seepärast täpsustab Kristus veelkord: “tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil kõik, kes on teinud head, tõusevad elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks” (28-29). Teisisõnu on lootus elule pärast surma lootuse küsimus.

Nüüd mõistame, miks seda lõiku Johannese evangeeliumist loetakse matusetalitusel. On tõsi, et inimesed on igal ajastul surma kartnud. See on ka mõistetav, sest surm on inimloomuse jaoks midagi tundmatut. Jumal on loonud inimese, et see elaks igavesti.

Inimene on ise toonud oma isekuse ja kuuletumatusega ellu surma ja koos sellega ka kannatuse, kurbuse, pettumuse ja lootusetuse.

Kui inimese jaoks on füüsiline surm traagiline hetk, siis Kirik käsitleb ihulikku surma kui elu vältimatut momenti, mis viib meid surelikkusest surematusesse, kaduvast kadumatusesse.

Metropoliit Kallistos Ware on selle kohta öelnud, et “füüsilist surma ei tule mõista karistusena vaid leevendusena, mis on antud meid armastava Jumala poolt. Halastaja Jumal ei soovinud, et inimesed elaksid langemisjärgses maailmas igavesti ja kinkis neile võimaluse sellest välja tulla. Surm ei ole elu lõpp vaid elu uuenemise algus. Loomuliku surmaga astume me uude reaalsusesse, ihu ja hinge ühinemisse ülestõusmise ootuses”, kui Kristus oma auhiilguses naaseb aegade lõpus, et kinkida meie surelikele ihudele ülestõusmine ja elu. Seepärast söandan ma siinkohal öelda, nii kummaliselt kui see ka ei kõlaks, et Jumala inimarmastuse kohta pole meil suuremat kindlust kui surm.

Kui Kirik on selle teksti matusetalituseks välja valinud ja otsustanud pühitseda laupäeva, ülestõusmise eelpäeva, surnute mälestamisele, siis just selleks, et kinnitada meile – surma eesmärk ei ole meid karistada vaid luua tingimused uuele eesmärgile ette valmistamiseks, milleks on uus elu ja Jumala kuningriigi tagasitulek.

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Evangelist Johannes tuletab meile täna hommikul meelde, et kristlase lootus ei ole üksnes utoopia, ettekujutus. Jumalaga usus ühinemine on tagatiseks oodatavale – ehk täiusele Issandas ja Päästjas Kristuses – ning seda ehitame me lakkamatult oma pühendumisega armastusele ja halastusele, osavõtmisega sakramentidest, mida meile kirikus jagatakse.

Et see oleks alati nii selles õnnistatud ja pühitsetud paigas, mille saja kahekümne viiendat sünnipäeva me praegu tähistame. Aamen !

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Paadremal 25. oktoobril 2014