Jumalaema uinumise püha

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Püha, mida me täna tähistame, näitab meile omal moel, mida Jumala arm võib teha. Ta näitab püha Neitsi Maarja, eluandja Jeesuse Kristuse, meie Jumala ja Päästja Ema üleminekut surmast ellu.

Just õhtu- ja hommikuteenistuse lauludest tasub otsida tähendust, mille kirik omistab viieteistkümnenda augusti pühale. Selle püha sisu ei määra ükski õpetuslause ning see päev ei põhine ühelgi piiblikohal ega teadusele vastuvõetavatel ajaloolistel tunnistustel.  

Mis puutub Maarja uinumisse, siis õigeusu teadvusele, mida on valgustanud Püha Vaim, on tasapisi saanud veendumuseks püha Pauluse öeldu: « Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas » (Rm 6,23). Maarja puhul oli tegemist erakordse juhtumiga. Maarja oli ainulaadne ning nii lähedane Jumalale, kui see on ühele loodud olendile võimalik. Jeesuse ihu oli täielikult ja ainult Maarja ihu ja just seepärast on Maarja teispool nii surma kui ka ajalugu.

Samuti mälestame rukkimaarjapäeval midagi palju enamat kui Maarja surma. Kirikulaulud kuulutavad teisiti. Me laulame : « Tehke väravad lahti…võtke vastu igavese valguse Ema. Sest täna võtab taevas ta oma sülle…Inglid laulavad sinu püha uinumise auks…mida me tähistame koos sinuga… Hüpaku rõõmu pärast iga maa peal sündinu, kes on Vaimust valgustatud  püha Jumalaema surma mälestust austades”.

Me näeme, et tegemist ei ole üksnes Maarja hinge vastuvõtmisega taevasse. Meie tekstid jutustavad muust. Nad väljendavad uskumust, et Maarja ihu ei saanud tundma surmale järgnevat: tema ihu ei lagunenud ega muutunud põrmuks, nii nagu toimub meie nõdra loomuse seaduste järgi, meie praeguses tegelikkuses. Inglid viisid surnust üles äratatud Maarja taevasse. Ta tõsteti ihulikult au sisse. Tänase püha olemus on eelkõige puhtaima ja pühima Jumalaema ihu ja hinge ülendamine; tema on « ülem kui keerubid ja palju aulisem kui seeravid ».

Kindlasti sai Maarja ihu tunda maisest elust tingitud lööke, nii nagu see juhtub kõigiga, kuid tema ihu ei hakanud lagunema. Tema hing ning keha eraldusid üksteisest surma hetkel, kuid keha ei moondunud. Nende kolme päeva jooksul, mil ta oli hauakambris, ei muutunud see kuidagiviisi.

Püha Johannes Damaskusest kirjutab, et Maarja hoidis sünnitamises oma neitsipõlve alles. Samuti säilis tema ihu kõdunematuna pärast uinumist (Jumalema uinumise püha 2. jutlus). Just nii mõistame meie seda, et Maarja, Joakimi ja Anna surelik tütar, lõhub surma nõiaringi, mis saab meile omaks meie esivanemate kaotatud rikkumatuse tõttu. Ja just sel põhjusel räägime me Maarjast kui « kõige puhtamast ».

Veelgi enam, Maarja oli nii puhas, et surm ei saanud tema ihu puudutada hetkel, mil ta tõi Jeesuse siia ilma. Tema ihu säilitas neitsilikkuse, nii nagu see oli enne ja pärast Jeesuse sünnitamist, vastupidiselt tavapärasele sünnitamisele, mil naine annab elu sünni hetkel edasi ka surma alge. Et neitsilikkus, puhtuse märk, on omane täiuslikule inimloomusele, siis üksnes neitsi, kes oli nii puhas kui Maarja, sai ilmale tuua elu, mis oli samuti nõnda puhas, Jeesus Kristuse, Jumala Poja.

Just seetõttu me omistame nii suurt tähtsust Maarja puutumatusele ja puhtusele, tänu millele saavutas elu võidu surma üle. Sest puhtus kätkeb endas Jumala armus elava inimese esimest võitu kurja üle, vaatamata inimkonna kaotatud süütusele, millest viimane jäi ilma kohe oma teekonna alguses. Kõikidest siitilma loodud olenditest, nähtavatest ja nähtamatutest, oli üksnes püha Neitsi nii puhas ja puutumata, et tuues ilmale Kristuse, säilitas ta vaatamata pärispatule selle puhtuse ning on Emaks Kristusele, kes on ilma patuta ning kes võitis surma.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Tänane püha pole üksnes Maarja püha, vaid kogu inimkonna püha. Maarja elu, olles seotud ja ühendatud Jeesuse eluringiga, näitab iga Jumalale täielikult ustava inimese saatust ja arengut. Koos Maarjaga ülendatakse ja võetakse taevasse kogu inimkond, sest Jumalaema uinumist ei saa eraldada Jumala armumajapidamisest. Maarja on ühendatud oma Pojaga, «saab üheks Kristusega » ning saab osa oma Poja elust ning naudib eesõigusi, mis ei saa olla meie kõigi omad.

Tänase püha litaanistihhiirades laulame: „Kummardagem kõik tema ette paludes: Ära unusta, valitseja, meid, kes oleme sinuga ühest soost ja pühitseme usuga su kõige pühamat uinumist!“

Eks meie kõik ole temaga „ühest soost“? Püha Grigoori Palamas ütleb, et Kristuse lunastus antakse meile püha Neitsi eestpalvete läbi (Jumalema templisseviimise jutlus) ja ta lisab : « Päästetakse üksnes need, kes teda meeles peavad» (Jumalaema uinumise püha jutlus).

Lubage mul lõpetada see jutlus looga, mille jutustas üks kloostrivanake: Viimse kohtupäeva saabudes seisis püha Peetrus paradiisi uste eest ning luges kokku neid, kellel oli õigus sinna pääseda ning nägi, et neid on tunduvalt vähem kui ta lootis olevat.

Äkki kuulis ta paradiisist rõõmuhõiskeid. Üllatunult asus ta olukorda uurima: Neitsi Maarja oli tõmmanud oma õlarüü üle paradiisi uste, mis moodustas otsekui redeli, mis ühendas taeva ja maa, pakkudes lugematule hulgale inimestele võimaluse maalt otse Isa kotta minna. See oli halastuse ja kaastunde sild neile, kes oma maise elu jooksul tehtu pärast ei oleks tohtinud taevasse pääseda.

Teoloogilisest ning vaimulikust seisukohast lähtudes võib see lugu tunduda ehmatav, sest tundub nagu ta pakuks lihtsustatud arusaama viimsest kohtust, mis on kõike muud kui lihtne.

Kaugel sellest, keegi ei soovi alavääristada Jumala õigluse tähtsust. Igaüks peab oma tegudest  aru andma, igaüks on Jumala ees vastutav oma tegude ja käitumise eest. Ja mitte kellelegi ei tehta erandit.

Kuid täna me ülistame Jumalaema uinumist. Tema, keda tänu tema olemuse ja pühendumise tõttu kutsutakse ka kogu inimsoo Emaks. Lisaks oma arusaamadele ja nägemusele õigusest ärgem kunagi unustagem, et Maarjas on kogu arm, mis on tasuta antud. Tema eespalvete armus on meie pääste, tingimusel, et me muutuksime, nagu tegi seda tema, üleni läbipaistvaks “jah”-sõnaks, mis on andumine Jumala kutsele. Andumine on see, mida Püha Vaim lakkamatult püüab meile õpetada meie jumalateenistustes.

Täna läks Jumalaema elusse. Oh et pääseksime sinna ka meie, kes me oleme Isa lapsed ja tuleme tõelisse ellu Maarja kaudu ning aitaksime sinna teisigi, kes elavad meie kõrval! Aamen.

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

15.08.2020