JUMALAEMA UINUMISE PÜHA

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Selleks, et pühitseda ja tõeliselt läbi elada Jumalaema uinumise salasust, mida me täna meenutame, peame laskma ennast kaasa haarata imetelust, mis saab lõplikult teoks Püha Vaimu aja täiuses. Imetelust, mida me taaskogeme igal oma liturgial ja mis ei ole midagi muud kui Jumala armu kingitus meie pääsemiseks.

Öelgem siinkohal, et Kristuse ülestõusmisega me avastame, kuidas Jumal teeb iga asja uueks. Surnuist tõusnud Kristuses ei ole enam surma, sest inimene on sellest vabastatud. Liturgilises sõnavaras kasutatakse nüüdsest vaid sõna “uinumine”, sest meie seisukohast on see uni, tegelikult aga lõplik ärkamine Valgusele. Öelgem samuti, et see salasus on Issandamuutmise auhiilgus, mis meile nähtavaks on saanud. “Aga meie kodupaik”, ütleb püha Paulus oma kirjas filiplastele (Fl 3,20-21), “asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma au ihu sarnaseks selle väe toimel.”

Nii on see ka Jumalaema uinumisega, mida ei saa lahutada Jumala armumajapidamisest ja mis annab tunnistust Jumal-Armastuse jätkuvast võidust surma üle. Püha Vaimu aja täiuses näitab sündmus, mida me täna pühitseme, kuidas toimub selle inimese minek igavesse ellu, kes on elu looja ema. Tegemist on muutumisega, teisenemisega: surma ju enam ei ole. Väljastpoolt vaadates on surm uinumine – erilisel viisil Maarja jaoks, aga see puudutab meid kõiki. Jumalaema, nagu aegade lõpus kõik need, kes Issandas on uinunud, astub elusse juba praegu, kogu oma olemisega (ihu, hing ja vaim). Maarja on elu, ta on tõepoolest elu Ema, olles emaks Elujuurele, oma ainsa Pojale Jeesusele Kristusle, kelles me elame.

Vaat siis mis moodi see kirikupüha, see erakordne sündmus meid kõiki puudutab ja ilmutab meile, juhul kui oleme otsustanud mitte olla pimedad, armu aega, mida me sellel jumalikul liturgial kogeme. “Issand Jeesus Kristus”, ütleb apostel Paulus,” muudab meie alanduse ihu oma au ihu sarnaseks”. Meie jaoks, kes me veel selles maailmas oleme, on see aeg kandeaeg.

Kristuse ülestõusmise läbi oleme meie see “uus inimsugu”, mille rüpes kulgeb omas salasuses selle maailma kandeaeg, mille kaudu tuleb Jumala riik.

Ristimise läbi me sünnime lakkamatult uuele elule. Muidugi ei toimu see nii nagu esimese sündimise ajal. Kristusesse poogituna oleme me valmimas, aga mitte ilma enda osaluseta. Meil tuleb nüüd kaasa aidata iseenda kandeajale. Ja meie eeskujuks ja lootuseks on Maarja, kes, olles oma usku väljendanud kogu oma olemise “jah”-sõnaga, on vastanud Jumala loovale “jah”-sõnale, mis laseb meil olemas olla.

Kas siis “jah” või siis “ei”…

Kas siis “jah” Jumala “jah”-sõnale, mida kordas uus loodu, kelleks on Neitsi Maarja, või siis lihtsalt “ei”, mis pole midagi muud kui Jumala vastand, armastuse vastand, surm, mida iseloomustab olemine “ei” seisundis. Aga täna kuulutame me kindlas usus, et Maarja läks elusse. Tänases pühas on erakordne just see kinnitus, et ainus võit, mida tasub kogeda, on võit surma üle. Ja selleni jõutakse inimese südames, meie südames.

Kõik ülejäänu, meie maiste elupäevade väike kurb-naljakas näitemäng meie eneste ja teiste osalusel, pole muud kui meie surma ja keeldumise rusude alla mattunud sisemise viletsuse teisendus. Keeldumine Jumala halastusest ja kaastundest meie vastu. Keeldumine igast vaikuse, lootuse, kannatlikkuse ivakesest, mida tema Sõna meie südamesse külvab ja kuhu on peidetud tõeline elu, milleks on armastus. Et sellele anduda, piisab kui muutume nagu Maarja selleks kristallselgeks “jah”-sõnaks, ohvrianniks kogu oma olemusega, mida Püha Vaim püüab meile lakkamatult igas liturgia pühitsemises õpetada.

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Jumalaema uinumine annab tunnistust sellest parima osa külgetõmbest, milleks on Jumala armastus meist igaühe vastu ja mille Maarja vabatahtlikult, avali südamega vastu võttis. Püüdkem nagu temagi olla meelepärane Jumala “jah”-sõnale, mis anub meilt vastust; Jumala armastuse “jah”-sõnale meie vastu. Toetagu Jumalaema oma palvetega meid meie püüdluses selle ainsa asja poole, mida vajame. Aamen!

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit.

15. august