APOSTEL TOOMA PÜHAPÄEV

KRISTUS ON ÜLES TÕUSNUD !

Armsad vennad ja õed,

Meie kirikus käsitletakse seda pühapäeva paasaga silmast silma vaatamise hetkena. Seda tähendab sõna “antipaasa”, mis ilmestab meie liturgilises kalendris tänast pühapäeva. Seda esimest pühapäeva pärast ülestõusmist nimetatakse ka Tooma pühapäevaks, sest täna on meie tähelepanu pööratud apostel Toomale. Iseäranis tema suhtumisele, mis oli hetkeks sügavalt umbusklik, ent seejärel sügavalt usklik.

Kahtlemata on Tooma ja Issanda kohtumine meie jaoks väga oluline.

Toomas on mees, kes on otsustanud oma tegudes olla sihikindel: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!” (Jh 20:25). Milline imetlusväärne hulljulgus! Toomas tahab näha ja katsuda Jeesuse tõelist inimlikkust, tema ristilöödud, ent ülestõusnud inimlikkust. Ta tahab näha Jeesust ja olla kindel, et ta saab teda katsuda. Jeesus on see, kes üheteistkümne päeva eest oli talle öelnud: «Mina olen tee, tõde ja elu» (Jh14:5), ja saab Tooma jaoks valguseks ja eluks ning paneb tema südame hõiskama: „Minu Issand ja minu Jumal!” (Jh 20:28).

Selle hüüdega avas kangekaelsus Toomale – ja niihästi ka meile – sügavama teadmise Jeesusest. See teadmine juhib meid ülestõusmise rõõmu läteteni. Ülestõusnud Jeesus on tõepoolest «meie Issand», selle Ihu pea, mille liikmed meiegi oleme. Me oleme kõikide oma haavadega tema elavakstegeva ihu liikmed. Selle rabava valgusega annab Püha Vaim nii Tooma, kui ka ennekõike meie, kannatamatusele vastuse.

Meie jaoks on siinkohal Tooma uskumatuna näiv nõudmine valgustav. Kuidas Jeesust täna ära tunda? Kas me saame oma kätega katsuda Päästja tapetud ihu? Ma vastan «jah», sest täna on Jeesuse ihu haavad needsamad kõikide meie inimeste haavad, kes kannatavad oma südameis, oma ihudes, oma väärikuses. Jeesus elab nähtamatul ja tõelisel viisil meid ümbritsevate kehades. Ristilöömise haavu saame me igal ajal näha haigetes, vaestes, kõikides meestes ja naistes, kes kannatavad, kõigis neis, kelles Jeesuse valu edasi kandub. «Sa nägid oma venda», ütlesid esimesed kristlased, «ja sa oled näinud oma Jumalat»! Puudutades oma kannatava venna nägu, mille tagant paistab Kristuse pale, saan ma hüüda kui Toomas: «Minu Issand ja minu Jumal!»

Me teame evangelist Johannese ütluste põhjal (20:19 jj), et ülestõusmise õhtul ilmus Jeesus oma kokku tulnud jüngritele. Toomast sel hetkel teistega koos ei olnud. Kui teised jüngrid Toomale Issanda ilmumist kirjeldasid, siis jäi ta umbusklikuks. Kuid nädalapäevad hiljem ilmub Jeesus jüngritele uuesti ja seekord juba koos Toomaga. Jeesus kutsub teda katsuma oma naelahaavu ja pistma kätt oma külje sisse. «Ära ole uskmatu, vaid usklik» ja pärast Tooma tuntud hüüatust: „Minu Issand ja minu Jumal!” lisab: Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.” (Jh 20:27-29)

Tegelikult Kristus Toomast ei süüdista. Ta tõdeb, et enne uskumist võib inimese vaimust kõhklused läbi käia. Meie usk on mõistlik. Usk on siiski ennekõike üleminek, «paasa», teisiti öeldes üleminek surmalt elule. Mainitud evangeeliumi kohta mõistes saame me aru, et Jeesus ei asu enam meist väljaspool, vaid Ta on meis ja meie Temas, igal ajahetkel ja igas paigas, et sisenedes ülestõusmise uude ellu saame me armastuses üheks Temaga, keda otsime, Temaga, kes Ta on surnute seast üles tõusnud.

Kallid vennad ja õed Kristuses,

Ärgem otsigem võimalust uuesti üht või teist tunnet taastada, sellega me ehitame endile uuesti hauda. Laskem end parem Kristusest haarata ja ulatagem Talle käsi, kogu oma olemus, kinkigem endid Talle nii nagu me oleme ja olgem veendunud, et Tema on see, kes meid vastu võtab ja jagab meile oma elu, oma Püha Vaimu.

TA ON TÕESTI ÜLES TÕUSNUD !

Anname Talle au ja hiilguse igavesest ajast igaveseks. Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit