Armsad vennad ja õed Issandas,

KRISTUS ON ÜLES TÕUSNUD !

Tänasel pühapäeval ei räägi ma teile evangeeliumi kirjakohast, mis jutustab meile Jeesuse kohtumisest Samaaria naisega. Sooviksin hoopis avaldada emadepäeva puhul austust kõikidele naistele ja emadele, kes ühendavad perekonda – seda inimkonna suurt varandust.

Loomulikult on õigeusu kristlaste jaoks selge, et abielu ja perekond kuuluvad loodud korra juurde ega tulene vaid otsustest, mida inimesed teevad. Need on kirjutatud inimloomusse ning meile ilmutatud Piiblis. Perekond, mis on rajatud abielule, on Jumala seatud kui armastusele ja uuele elule avatud liit, kui igavene ühendus abikaasade, mehe ja naise vahel, ning mida kinnitab nii vaimne kui ka füüsiline lähedus.

Õigeusu kiriku jaoks on abielu oluliseks osaks lapsed, kes on mehe ja naise vahelise armastuse viljad ning kelle sünd ja kasvatamine on abielu üks põhilisemaid eesmärke.

Seepärast pakub perekond ainsana kõlbelist keskkonda, kus abieluühenduse kaudu inimelu edasi antakse. Vastupidiselt väga levinud uskumusele ei kutsu õigeusu kirik oma liikmeid kuidagi üles vältima kehalist ja seksuaalset lähedust. Kirik on seisukohal, et füüsiline lähedus mehe ja naise vahel on Jumala õnnistatud, kui nad on sidunud end abielu sakramendiga, milles nad kindlustavad inimkonna jätkumist.

Laste kasvatamine perekonnas ei arenda ainult nende loomulikke ande ja võimeid, vaid õpetab neile ka vaimseid väärtusi, seda eriti läbi usu. Samuti peavad vanemad olema esimesed, kes annavad lastele tunnistust evangeeliumist. Tõepoolest, pereelu õpetab meile, et usk on tõeline valgus, mis peab juhtima tervet meie elu.

Just siin leiame naise emana saladuslikus ühenduses ja karismaatilises suhtes lapsega – suhe, milles seisnebki tema põhiline armuand. Nii imelik, kui see ka esmapilgul ei tunduks, leian ma, et küsimus, kas naine abiellub, saab emaks või on vallaline, on tegelikult kõrvaline. See, mida ta endas kannab, on ennekõike tema kõikehaarava emaduse armuand, mis määrab tema jaoks imetlusväärselt naiselikkuse olemuse tuuma: neitsi või abielus, naine on ja jääb igavesti emaks.

Just seepärast hoolitseb naine kui elu allikas – nimi Eeva tähendab „elu“ – kogu olemise eest ning hoiab elu ja maailma.

“Tema hingejõud“, kirjutab professor Paul Evdokimov, „hoiab kõike, mida ta oma teel kohtab, leidmaks selle, mis on loodus kõige suurem ja tugevam – väetima ja kaitsetu lapse”. Hoida naisena meie inimmaailma, seda neitsina puhastada ja anda maailmale hing, oma hing, see on kõigi vallaliste või abielus naiste kutsumus.

Kallid vennad ja õed ülestõusnud Kristuses!

Läbi nende mõtete, mida teile lugesin, tunnustame täna hommikul rõõmuga kõiki meie kiriku naisi, nii nooremaid kui vanemaid. Me täname neid mitte üksnes selle eest, mida nad teevad meie kogudustes, vaid ka kõige eest, mida nad meie kallil Eestimaal korda saadavad. Me ütleme neile, et me austame ja armastame neid ja täname Jumalat, sest läbi nende elu ja ohverduse vaimu, on nad tähtsaimad sillad Jumala ja inimkonna vahel.

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit