11. Matteuse pühapäev

11. Matteuse pühapäev (18,23-35)

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Salmiridades, mis eelnevad tänasele lugemisele Matteuse evangeeliumist, kuuleme Peetrust Jeesuselt küsimas: „Issand, mitu korda tuleb mul andeks anda vennale, kes on minu vastu patustanud? Seitse korda?“ „Mitte seitse, vaid kas või seitsekümmend seitse“, vastab Jeesus talle.  (Mt 18, 21-22). Ehk siis lugematu arv kordi.

Tänane pühakirjatekst seab meid kohe alguses silmitsi ühega kõige pöörasematest vastustest kogu evangeeliumis. Vastusega, mis nõuab täielikku sisemist pöördumist, eriti kui asi on koheses andestamises, kui haavunud või nördinud me ka poleks.

Tähendamissõnast saame teada, et üks sulane võlgneb kuningale hulga raha ja kuningas kustutab tema laenu. Kuid olles vaevalt võlast lahti saanud, laseb sulane vangi heita ühe oma kaaslastest, kes võlgneb talle vaid pisku võrreldes tema enda võlaga. Sellisest kurjusest kuulda saades annab kuningas sulase piinajate kätte, kuni kogu laen saab tasutud.

See pole esimene kord kui Kristus toob näiteid majanduselust, et selgitada inimese suhteid Jumala ja oma ligimesega. Kõik, millest Ta siin räägib, tuletab meile meelde ridu meieisapalvest: „anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele“ (Mt 6,12). Ilmselgelt rõhutab Jeesus käesoleval juhul tõsiasja, et inimese aus suhe Jumalaga mõjutab ka tema suhteid ligimestega. Inimene, kes on tõeliselt teadlik sellest, et Jumal täidab teda oma heade andidega ja annab talle andeks tema patud, ei saa omakorda jätta teistele nende üleastumisi andeks andmata.

Sellesse tähendamissõnasse ei saa suhtuda kergelt. Võtme selle mõistmiseks leiame juba piibli esimesest peatükist. Esimese Moosese raamatu esimese peatüki kahekümne kuuendast värsist loeme: Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!”. Ning kahes järgnevas värsis usaldab Jumal inimesele valitsuse kogu nähtava loodu üle, et see võiks kasvada ja täita kogu maa. Meie, kristlased, teame, et kõik mis meil on, tuleb üksnes Jumalalt.

„Toome Sulle Sinu oma Sinu omast kõige pärast ja kõige eest“ kuulutame jumalikus liturgias andide pühitsemise ajal. Ülesanne, mille Jumal inimesele on andnud, seisneb selles, et olla siin ilmas Tema vahemeheks kogu loodule, mitte aga Tema vastaseks, kes üksnes enese hüvanguks kasutab ära seda, mis tegelikult talle ei kuulu.

Niisiis valitseb inimene Jumala nimel. Ta on täievoliline haldur asjade üle, mis talle on usaldatud, aga samas on tal kohustus aru anda Sellele, kelle volitusel ta tegutseb. Nii on inimene vaba teostama oma võimu maailma üle, seda enam, et ta on saanud selle õiguse Jumalalt eneselt, teades siiski, et peab eraldi põhjendama iga otsust, mis selle valitsemise nimel on tehtud. Teisiti öeldes: iga kord, kui inimene kuritarvitab jõudu, mis lähtub tema mõtlemisest, ihust, rikkusest, kasutades seda Jumala loodu ja omasarnaste vastu, teeb ta pattu ja muutub Jumala võlglaseks. Seepärast me ütleme meieisapalves nagu sulane tähendamissõnas: „anna meile andeks meie võlad…“

Tänase evangeeliumilugemise puhul tuleb tunnistada, et Kristus läheb märksa kaugemale. Ta rõhutab asjaolu, et inimese suhete taastamine Jumalaga toimub esmajoones suhete taastamise läbi oma ligimesega. Sidemete taasloomine Jumalaga ei kuulu moraalivaldkonda. Asi pole lihtsalt mõne hea teoga enda vabaks ostmises või andami maksmises, et Kõigekõrgema silmis taas armu leida.

Meie leppimine Jumalaga on selle tagajärg, et Kristus tuli ülevalt taevast, võttis enesele meie inimihu, löödi risti ja tõusis surnuist, et meid päästa.  Meenutagem, mida ütles püha Paulus oma esimeses kirjas Korintlastele (6,19-20): Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus! 

Tänase päeva tähendamissõnas on kaks tegelast, kes mõlemad on kellegi kolmanda teenistuses. Esimesel neist tuleb vastust anda otse kuningale. Teisel oma kaassulasele, kelle võlgnik ta on. Nii üks kui teine paluvad sama asja: „Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!”  (salmid 26 ja 29).

Esimesel juhul näeme, et isand on oma sulasega kannatlik (2Ms. 34,6). Ta annab talle aega nagu ta annab seda igaühele. Ta ei kaota kellegi suhtes lootust; ta usub iga inimese tulevikku ega vangista teda tema olevikku. Ta usaldab kõigele vaatamata ja vastu kõiki ootusi. Just selle teadmisega palub sulane kuningat, kes antud loos kehastab Jumalat.

Teisel juhul, olles ise kogenud pikameelsust, mis ei lasknud tal jääda halastamatusse võlaorjusesse, pöördub see, kes on  kuninga teenistuses, oma kaaslase poole, ega anna talle võlgade tasumiseks mingit ajapikendust, vaid mõistab ta koheselt hukka. Vastu kõiki ootusi andestust leidnuna ei ole ta ise õppinud andestama. Karistus ei lase ennast oodata. Sulane leiab end vanglast ja antakse piinajate kätte kuni võla täieliku tasumiseni.

On selge, et tähendamissõna, mida äsja lugesime, kannab meid vastuvoolu kõrgi maailmaga, mis pole nõus andestama, mis on alati valmis ületähtsustama solvanguid ja seadma takistusi leppimismõtetele. Nii on just võitlus kõrkusega tänase tähendamissõna peateema.

Kõrkusega, mis on alati valmis ületähtsustama solvanguid ja seadma takistusi leppimismõtetele.

Kõrkusega, mis nii hästi oskab end maskeerida aulisuseks, mõistlikkuseks, õigluseks, seaduslikuks kaitseks, niinimetatud muretsemiseks selle üle, et pahasid ei kohelda õiglaselt.

Kõrkusega, mis on vaid kavalus ja mitte andestus kui nõuab, et vaatamata hetke tõekohustusele, oleksime valmis naeratama ja kätt andma, sest nii on sobilik. Kõrkusega, mis on vaid hirm ja mitte andestus, kui käsib, vaatamata ilmselgetele tõenditele, välja vabandada väikest türanni, kes tegeleb sellega, et litsub puruks endast nõrgemaid.

Kõrkusega, mis pole muud kui sisemine soigumine korrutades endale lakkamatult vaid halbu asju, kuna tema ainsaks tegevuseks on toituda oma haiglasest võimetusest pöörata elus uus lehekülg.

Armsad vennad ja õed!

Kristus ütleb meile läbi tänase tähendamissõna väga selgelt, et selleks, et Jumal annaks meile andeks selle, mis me Talle võlgneme, peame esmalt ise kustutama võla, mis meie ligimesel meie ees on. Seepärast pakub evangeelium meile teist viisi, kuidas kasvatada endas võimekust kiiresti ära leppida: seada oma andeksand Jumala andestusse.

Ehk teisisõnu: järgida Kristuse eeskuju, kes oma ristiohvriga ja surma äravõitmisega andis ennast meie, patuste, eest, et meie leiaksime andeksandmist ilma, et peaksime ise selleks midagi tegema.

Kokkuvõte on ühemõtteline ja selge : me ei tohi kunagi väita, et oleme need õiged, kes lasevad oma andestusel tulla viletsa üleastuja peale. Ainus, mida teame on see, et me mõlemad oleme leidnud andestust ja kutsutud osa saama ühest-samast andeksandmise loogikast ning üksnes andestades saab meist tõeline Jumala laps.

Olgu meis siis kindel see veendumus, et mitte kunagi keelduda andestamast tähendab sama, mis öelda: „Ma tahan jääda Jumala perekonda“. Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

24. augustil 2014