Lääne-Euroopa Õigeusu Vennaskonna kongressil

Johannes 14, 27 – 15,7: “Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile… Mina olen viinapuu, teie olete oksad”.

Armsad vennad ja õed Kristuses,

On suur rõõm olla täna õhtul siin koos teiega, et palve ja tänutoomisega viia lõpule teie kongressi töö. Tänan teid kogu südamest küllakutse eest ning toon teile omaltpool vennalikke tervitusi meie väikesest Eesti märterkirikust.

Vaid mõne nädala eest kanoniseeris Tema Pühadus Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus 11 eesti uusmärtrit aastatest 1940-41. Nende hulgas ka preester Joann Sergejevi, kes on õppinud Saint Serge’i Õigeusu Teoloogia Instituudis, ja Joann Lagovski, keda veel hästi mäletatakse Vene Kristlikus Noorsooliikumises ning kes mõlemad elasid aastatel 1930 – 1935 mõnda aega Pariisis. Neile lisandub Ugines’i püha Aleksei,  kes elas mõnda aega Eestis ja kelle elu lõpuaastad möödusid Prantsusmaal. Tema pühakuju asub täna nii meie katedraalkirikus kui ka Tallinna kirikukeskuses. Nagu näete, on teie vendadel, Eestimaa õigeusklikel, põhjust saata teile tõeliselt vennalikke tervitusi, sest neid seovad teiega meie ühised 20. sajandi pühakud.

Tänase päeva evangeeliumilugemine algab sõnadega: rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna seda teile nõnda, nagu maailm annab.  Sellel rahul ei ole midagi tegemist maailmale omase lihtsameelse sooviga, et katsumused, kannatused ja surm oleksid tundmatud. Jeesus annab oma rahu hetkel, mil Ta on astumas kannatuste teele, hetkel, mil Ta valmistub vabal tahtel läbi tegema Kolgata katsumust. See rahu põhineb mittevastuhakkamisel, mis Kristuse antud eeskuju kohaselt ei ole kurjale allaheitmine või puhas tegevusetus, vaid positiivne vastus kurjale enesele, kes on isikustatud selle maailma valitsejas. “Ma ei räägi enam teiega palju, sest maailma vürst tuleb” (salm 30).

Olgu kaugel meist pidev oht toota võltsi rahu, näiteks sellist, mida pakub “tugevam, kes kõiki vaikima sundides kehtestab rahu jõuga, või need, kes vennaarmust aetuna väldivad iga väiksematki konflikti lastes olukorra käest ära, või hoopis puhta õigluse eest võitlejad, kes, jagades inimesed headeks ja halvadeks, toimetavad rahulikult sellest jaotusest lähtuvalt”.

Kui rahu, mida Kristus meile annab, oleks selle maailma rahu sarnane, siis oleks Ta kindlasti Getsemanis palunud Isal endale appi saata kaksteist leegionit ingleid ja nii  poleks olnud ei ülestõusmist ega nelipühi.

Kristuse rahu, mis on arupäriv ning korraga nii põletav kui armastav, lipsab tülide sisemusse ja püsib seal. “Rahu, mis ei otsi vaikset järvepinda, vaid soovib muuta elamisväärseks tormid, et saaksime ikka ja uuesti teha omavahel omaenese ebakindlat rahu.”

Samas aga võivad meid riivata ja isegi vihale ajada teised Kristuse sõnad mujal nagu näiteks need, mille leiame Matteuse evangeeliumist (Mt 10,34): “Ärge arvake, et ma olen tulnud tooma rahu maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka“ või Luuka omast (Lk 12,51) “Kas te arvate, et ma olen tulnud rahu andma maa peale? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid hoopis lahkmeelt”. Kuidas sellega siis on? Mina isiklikult mõistan seda nii: need sõnad on öeldud ennekõige selleks, et nad jõuaksid meie südametesse. Senikaua kuni meie südamed on halvad, senikaua, kuni me üritame kehtestada võltsi rahu, peame olema valmis, et Kristus tõmbab mõõga ja toob lahkmeelt. Rahu, mille Kristus annab, ja mis ei ole sellest maailmast, ei tulene mingist nõrgukesest ja ammugi mitte ebamäärasest rahuarmastusest. Kuna maailmas rahu puudub, siis ütleb Jeesus meile, et peame lakkamatult pühenduma visale ja arukale rahutööle kõikjal, kus see on võimalik; alustades omaenese sisemisest inimesest ning jätkates seejärel juba nii ühiskonnas kui kirikus.

Sel moel vaevas ja vaimustas märtrite mitte-vastuhakkamine isegi tagakiusajaid endid ning evangeeliumi levitamine sai tagatud verega, mida nad olid valanud. Nende rahuarmastus ei olnud ei nõrk ega ebamäärane. Vastupidi – see oli põletav tuleleek, ainus armastuse vastus, mis võis võitjana välja tulla igast kurja ettevõtmisest. “Meist saavad rahu käsitöölised”, kirjutab André Seve oma ilmelises raamatus “Armastuse kohtumine”: “üksnes sõjalõngaga kududes”.

Tänase lugemise teises osas (Jh 15,1-7) ütleb Jeesus meile, et “tema on tõeline viinapuu ja ta Isa on aednik “. Viinapuu sümbol läbib juhtlõngana kogu pühakirja. See tähistab Jumala ja iisraeli rahva suhet. Jeesus samastab ennast selle viinapuuga. Ta on viinapuu, kogu viinapuu, mitte üksnes viinamarjakobar; ja õpilased on “oksad tema küljes” ja seega osa viinapuust (salmid 1-2). See Kristusesse juurdumine on nii elutähtis ja määrav, et enese äralõikamine Temast viib otseteed surma. Oks, mis kuivab, lõigatakse ära ja heidetakse tulle, ning pöördub tagasi olematussesse (salm 6). Seega on vaja puhastada, ära lõigata, ära heita see, mis on juba surnud, et iga oks võiks kanda võimalikult palju vilja. Muidu puu metsistub, varred ja lehed elavad tühja ja jäävad viljatuks.

Nii on viinapuu ja Jeesuse jüngri saatus seotud. “Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja “ (salm 5) Jumala au ja jüngri enesemääratus on püsida Kristuse, Elava Jumala, elu sõnas. Oks pole midagi ilma viinakobarata, aga viinakobar kannab vilja oksas. Välja joonistub ühtsuse salasus: Jeesuse ja tema õpilaste tihe side.

Iga usklik võib ennast pidada selle Jumala viinapuu oksaks; vaja on üksnes vilja kanda. Ja kuna oks ei saa jääda Kristusesse iseenesest, siis Isa, kes on aednik, hooldab teda väsimatult, et ta ära ei kuivaks. Sest Isa on see, kes puhastab ja kujundab ning kutsub iga oksa üles lakkamatule meeleparandusele. Meeleparandusele, mis kujundab ja paneb kasvama Kristuses ja Kristusest lähtuvalt. Kreeka mõiste άμπελος, mida tõlgitakse sõnaga viinapuu, ei jäta vähimatki kahtlust: see tähistab kogu viinapuud tervikuna. Me oleme tõepoolest Kristuses; iga oks kuulub tõesti tema taime külge, aga oks ei ole viinakobar.

Kõik eelneb juhatab meid selle kirjakoha peamise õpetussõna juurde, mis on kokku võetud lauses: “Jääge minusse, ja mina jään teisse “ (salm 4). Sellel suhtel põhineb kristlaseks-olemine. See ei see olla juhuslik või teisejärgulie. Need kaks, Kristus ja usklik inimene, on nüüdsest üks lakkamata samas olemast kaks. Pole ühtesulamist ega segunemist.

Viinapuu kujund on võrdlemisi sarnane püha Pauluse Kristuse Ihu kujundile (1 Kor 12,27), kus kogudus on teise, see tähendab  Kristuse, ihu olles ühtlasi selle ihu liikmed. Ihu, milleks on Kirik. Jüngri jaoks on elamise ja vilja kandmise tingimuseks  tihe side Kristusega Kirikus.  Ilma selle ülima osaduseta ei suuda ta midagi.

Viinapuu? Salasusliku ühenduse, Kristuse ja meie vahelise elu ikoon ning seda elu on lakkamatult toitmas tema mahl.

Viinapuu? Ihu, Kiriku, pühakuju, mis kisub meid välja isekast kristlusest euharistia, tänusalasuse pärast ja selle läbi.

Viinapuu? Osadusliku elu pühakuju, tervikuna nii eripalgeline ja samas üks, mis ilmselgelt on armastuse osadus Püha Vaimu eeskujul: meie ise, Jumal, meie vennad. On tõesti tõsi, et „elada ristiinimese kombel“ tähendab ühtaegu hoolt kanda osaduse eest nii Kolmainu kui inimkonnaga ja aktiivselt panustada selle kasvatamisse.

Viinapuu? Mitte ainult salasusliku ühenduse ikoon Jeesusega, vaid kogu meie olemuse ja olemise liikumine, mille läbi Jumal teeb oma tegusid. Liikumine, mille läbi meie armastus, meie valikud, meie usk hakkavad vilja kandma ja mis ei saa peatuda. Liikumine, mis on surnute seast üles tõusnud Elava elu jõulise toimimise teenistuses … Aamen!

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Strasbourgis, 27. mai 2012.