2012. aasta Täiskogul

Aulised valitsejad Tartu piiskop Eelija ja Pärnu-Saare piiskop Aleksander

Austatud EAÕK vaimulikud – preestrid ja diakonid,

Armsad koguduste esindajad,

Meie päevatöö on lõpule jõudmas. Enne lahkumist tahaksin anda teile mõned soovitused. Mitte sellepärast, et te poleks neid varem minu suust kuulnud. Palju asju on juba öeldud meie erinevatel täiskogudel, eriti viimasel kolmel aastal, aga kuna keegi ei kuula, tuleb neid üha korrata. Ja just seda kavatsen ma veelkord teha.

Põhiküsimus seiseneb selles, et aru saada, mida me teeme ja kuhupoole me liigume. Tahaksin loota, et dialoog, mille algatasime, kannab vilja ja me kõik koos paneme käed külge, et see nii võiks olla. Ärgem unustagem, et evangeeliumis saavad suured asjad alguse sinepiivakesest. Ma ei ole suurte rahvaliikumiste pooldaja. Jumal on valinud sellel maal meie väikese kiriku, nagu Ta valis sündimiseks väikese Petlemma linnakese, nagu Ta valis meie maailma tulemiseks Maarja, tundmatu ja tähtsusetu naise, et temast saaks Jumalaema ja Jumalasünnitaja.

Suured asjad sünnivad enamasti sellest, mis on väike, ilmselt sellepärast, et nii saab areneda paremuse poole tasapisi, vaikselt ja sügavuti Jumala armastuses meie inimeste vastu ja kannatlikkuses, mis on selle armastuse sügav hingetõmme. Nii talitada tähendab pidada esmatähtsaks pastoraaltööd, hoolitsedes hingede eest ja mitte muretsedes arvukuse pärast.

Ärgem laskem ennast häirida nende Kirikute kõrkusest, kelle olemasolu põhineb « massidel ». Tõeline kiriku uuenemine ei saa lähtuda massidest, vaid üksnes väikestest liigutustest. Kirik ei ole turg, vaid perekond, milles me saame endale õed ja vennad Kristuses otsekui Jumala kingituse.

Mõningad õigeusukiriku juhid, ja me teame, kus nimelt, ei väsi kordamast « urbi et orbi » nagu oleks tegu millegi ilmsega, et meie kirik kaob kui mind enam ei ole; nad ootavad kannatamatult seda hetke, et saaks meid ära neelata. Teised kõhklevad samal põhjusel andmast meile rahalist abi. See on viga, suur viga ! Kirik elab lootusest, väikese sinepiivakese lootusest ja mitte ühe või teise tegevuskava või struktuuri jõul, kui võimsad need ka poleks. Aga see sõltub eelkõige teist, sellest, kui palju te igas katsumuses pingutate, et mistahes olukorras vastu võtta Issanda sõna  Püha Vaimu rõõmus (1Tes 1,6). Samuti pole minu jaoks kõige olulisem mitte meie sisemiste või halduslike tegevusstruktuuride tormiline ümberkorraldamine, vaid meie püha õigeusu aluste ja olemuse  esile tõstmine sellisena, nagu apostlid selle meile on edasi andnud. Tundub, et tänapäeval on see esmane ülesanne enamasti tahaplaanile lükatud nii meie käitumises kui koguduste juhtimises, nii vaimulike kui koguduse juhatuste tasandil. Ma ei too ühtki näidet, sest ei taha kellegi üle kohut mõista ega kedagi riivata.

Igasuguse vaimuliku elu tugevus seisneb selles, et me ei piirdu pelga Jumala käskude järgimisega, vaid püüdleme Jumalaga ühekssaamise poole, tema osaduse poole. Meie, vaimulikud, ei ole « seaduse politseinikud », kellel puudub igasugune suhe Kristusega. Kui me ei ole võimelised aru saama, et vaimuliku elu tuum on armastus Kristuse vastu, siis pole me ammugi võimelised mõistma meie Kiriku pühakute käitumist ja hoiakuid. Kiriku hingekarjaste suurim vastutus seisneb selles, et neil tuleb alal hoida ja edasi arendada osadusekogemust Kristusega inimeste suurimaks hüvanguks. Pean teile tunnistama, et viimastel kuudel, mil olen näinud ja kuulnud teatud laadi tegutsemisest ja nõudmistest meie enese Kirikus, olen oma südames tundnud sootuks enam valu kui rahulolu.

Kahtlemata armastan ma teid kõiki südamest nagu algusaegadel ja pingutan ennast, et aja möödumisele vaatamata alal hoida niisama tugevat armastust igaühe vastu teie seast. Ma vaatan teile kõikidele silma ja ütlen veelkord : ma armastan teid sellistena nagu te olete. Mis aga puutub usaldusse, siis sellega on teine lugu. Usaldus on nagu tuletikk, seda saab kasutada vaid ühe korra… Ja ärge tundke ennast puudutatuna kui ma teile veelkord ütlen : kuna keegi  ei kuula asju, mida on juba korduvalt ja korduvalt räägitud, tuleb neid kogu aeg üle korrata.

Ma tean, et jätkuvalt on kuulamine tõsine probleem. Selleks on vaja rikkumata silma ja kõrva, vaimuvabadust, südamevalmidust. Kui te olete tulnud sellele täiskogule muutumatute seisukohtade ja kalestunud tunnetega lahkute siit pimedate nägijate ja kurtide kuuljate sarnastena. Ainult need, kes on avatud, kuulevad tõeliselt.

Pärast seda sissejuhatust tulgem nüüd minu soovituste juurde.

Esimene neist on mõeldud meie kiriku vaimulikele.

Palve, järjepidev liturgiline elu, pihisalasus, evangeeliumi- ja kirikuisade tekstide uurimine on osa igapäevastest vaimulikuelu nõudmistest. Vaimulikuseisus samastub Kristuse Ihuga. See nõuab oma isekuse ületamist. See eeldab üheltpoolt, et suhted vaimulikkonna liikmete vahel põhinevad üksnes armastusel, ja teiselt poolt, et vaimuliku ja talle usaldatud usklike suhete keskmes on mõistmine, kannatlikkus ja hoolivus.

Kuulekus on see, mis aitab vaimulikul arukalt ja mõistlikult teostada oma diakooniat inimlikust suvast sõltumata. Tee, mida järgida, on Kristus ise meile maha märkinud Getsemanis oma kuulekuse ja alandlikkusega kuni ristisurmani : « mitte minu, vaid sinu tahtmine » (Mt 26,39).

Ma arvan, et osad meie seast ajavad segamini demokraatia sellisena nagu seda mõistab maailm, ja kiriku elu. Kirik ei ole demokraatia selle sõna ilmalikus ja ühiskondlikus tähenduses, mida te kõik hästi teate, aga hea hulk meie kiriku vaimulikest ja ilmikutest ei taha sellega leppida.

Sest see ei sobitu ei üksikisikute ega mõningate kohalike seltskondade huvidega. Rohkem ma ei lisa, sest need, kes sedasorti suhtumise on valinud, teavad, mil viisil  ja milliste vahenditega oma eesmärke saavutada. Kasvõi kogu Kiriku Ihu arvel. Ainut et rumalused, mida tehakse ja mis kogu kogu Kirikule varju heidavad, on nagu maksud, mis tuleb lõpuks ikka ära maksta ning tagajärgede eest peab siis vastutama kogu kirikurahvas.

Mis puudutab meid, piiskoppe, siis meil on apostlite 34. kaanon ja piiskoppide kogu, et harjutada kuulekust oma piiskopiteenimise teostamisel.

Preester ei ole preester iseenda jaoks. Temalt oodatakse, et ta oleks Kristuse moodi. Meilt, nii teilt kui minult, oodatakse, et me annaksime oma elu selle Teise käsutusse, kes pole keegi muu kui Kristus, kes kunagi ei võta, vaid ainult annab. Seepärast ma ütlesin, et kuulekus esmalt Kristuse ja seejärel oma piiskopi suhtes – kes on Kristuse kuju siin maapeal – on ainus ravim saatana ja inimeste suva vastu.

Piiskop, preester, diakon ei kuulu kunagi iseendale. Nende lakkamatu hool on innukalt pühenduda inimeste päästele, nii ihulisele kui hingelisele. Nende päästele, keda on tabanud kõikvõimalikud hädad ja õnnetused ; nende päästele, kes on pimedad tõe suhtes ; nende päästele, kes kannatavad tõe ja armastuse puudumise pärast.

Vennad Kristuses, kujutage ette mis tunde tekitab koguduses preester, kes kohusetundlikult töötab « tööajal », aga väljaspool seda tegeleb ainult oma isiklike asjadega. Kordan veel, et preester pole preester iseenda, vaid Kristuse ja teiste inimeste jaoks, sest vaimulikuseisus on üksnes Kristusest. Seega on vaimulikuseisus and Kristuse eeskujul. Ja iga and on alati kingitus.

Teine soovitus, mis puudutab vajadust kaitsta ja tugevdada ühtsust meie Kiriku sees, on suunatud kõikidele meie liikmetele, nii ilmalikele kui vaimulikele.

Mis minusse puutub, siis olen veendunud, et kõik need, kes täna siia on tulnud, armastavad meie kirikut ja kõike seda, mida Ta õpetab. Olen kindel, et meie seas ei ole reeturit, kes « läätseleeme » eest on valmis viskuma selle käte vahele, kes rohkem pakub, või oma kiriku «30 hõbeseekli  eest » maha müüma.

Ning kui mõnikord juhtub, et inimlikel põhjustel mõned meie omadest on oma hoiakutes ebaselged või annavad järele oma isekatele ja enesekesksetele erahuvidele, on meil kohustus käituda nende suhes üksnes Kristuse õpetuse kohaselt, et vastata heaga nende eksimusetele, et lõpeksid vääratused, mis halba teevad. Õigeusukirik ei saada kedagi tuleriidale, et ta ära põletada ja ära hävitada.

Ometi on üks hukatuslik pahe, mis vähehaaval levitab meie Kirikus  oma mürki: tühi lobisemine. Meil aetakse palju tühja juttu. Aga öelda pole midagi. Sellel paastuajal rohkem kui kunagi varem kogesin ma tohutut kasutute, kurjade, irooniliste, alusetute sõnade tulva. Langetakse põlvili, surutakse nina vastu maad, sest nii on püha Eefraimi palve lugemisel kombeks, aga niipea, kui püsti saadakse …

Mina eelistan kreeka tava, milles pärast sügavat kummardamist ja põlvitamist korratakse üksnes viimast lauset, seda, mis meie vaimu ja südant kõige enam peab mõjutama: « Oo, Issand ja Kuningas, lase mul näha oma eksimusi ja ära lase mul oma venda hukka mõista », sest selles on kokku võetud kõik eelnev;  slaavi traditsioonis upub see aga terve palve ühel toonil ülekordamisse.

« Kõik need », on öelnud üks möödunud aastasaja suurtest mõtlejates Geronta Porphyros : «kes kritiseerivad kirikut tema esindajate eksimste pärast väidetava eesmärgiga aidata teda parandada, eksivad rängalt. Tegelikult ei armasta need inimsed tõeliselt oma kirikut. Ja veel vähem Kristust ».

Üks teine suur vaimulik õpetaja, isa Eefraim Katounaki Athose mäelt, pöördus kord järgmiste sõnadega  ühe preestri poole, kes kritiseeris  oikumeenilist patriarhi  suhete pärast teiste konfessioonidega : «Mu isa, me ei saa tegeleda teoloogiaga, sest me ei ole teoloogid. Me oleme Kristuse Ihu ja Veri. Sellest enamat ei saa me midagi öelda, et mitte eksida õpetuse vastu, mis pärast surma võib saada meile takistuseks. »

Mu sõbrad,

Kandkem hoolt, et meie tõeline sisemine pöördumine, suhtumise muutmine Kirikus ja tagasipöördumine ühtsuse ja Kristuse armastuse vaimu juurde oleksid meie ainsad teejuhid. Ärgem käristagem katki kiriku ühtsuse rüüd tegudega, mis pole kantud ei evangeeliumist ega Pühast Vaimust. Jumal ei mõista meid kunagi hukka selle eest, et vaikides võitleme rahumeelses vaimus head vaimulikku võitlust. Jumal mõistab meid hukka algatuste eest, mida kirikujuhtimise ja dogmade küsimuses ette võtame tehes palju kära ja mitte arvestades oma koha, rolli ja vastutusega kirikliku ihu sees.

Ühesõnaga, korrates eelpoolöeldut, ärgem laskem « inimlikul suval » enda üle võimust võtta. Sest tõepoolest on nii, et lihtne on lahutada, aga raske ühendada.

Minu kolmas ja viimane soovitus : ettevaatust pool-tõdedega.

Meie ajastu oma rikkalike tehniliste võimalustega ärgitab ringlusse laskma igasugust infot. Iga pisimagi asja pärast kiirustatakse arvuti juurde, et kõiki teavitada, tihti muide ilma igasuguse objektiivsuseta ja sageli isiklike hetkeemotsioonide ja –huvide mõjul või muidu segaste tunnetega. Ning ka ettekäändel – siiral või mitte – üritada « parandada ja päästa » Kirikut laiemalt või kogudust kitsamalt.

Eks kõik püüa lõppude lõpuks asjadega kursis olla, eriti teiste mängumaal. Mis aga puutub omaenda « kodusse », siis seal pannakse uksed ja aknad hoolega kinni, et saladust hoida. Sellest isiklikust või koguduse « kodust » on saanud ligipääsmatu «geto », peaasi, et aga rahvas teaks, mis teise koguduses toimub.

Ma tahan teile sel teemal väga otsekoheselt öelda paar-kolm väikest asja :

1) Kristus ei kaota ära inimeste mitmekesisust, aga Ta ühendab nad üheks ja lahutamatuks koguduseks, milleks on Kirik, ühed teiste eest ja koos teistega oma mitmekesisuses. Kui suhtlemine toimub Kristuses, siis teeb see kõiki rikkamaks. On vaja, et meiegi juures oleks see ikka niimoodi. Üksnes niimoodi !

2) Igaühel on õigus rutata oma arvuti juurde, oma blogisse, facebooki või twitterisse, et öelda, mida tahetakse. Ainult ei tohi unustada, et « õigustega kaasnevad ka kohustused ». Lõppude lõpuks saab igaüks teenitud palga. Seepärast ei pea mina tundma ennast kohustatuna vastama sellele, mis ühel või teisel kiheleb. Ja ehkki ma olen veendunud, et meedia on Jumala kingitus meie ajastule, siis mitte iialgi ei saa ma lubada seda, et Kiriku väärikuse üle mõistaks kohut avalik arvamus, olgu siis meie kiriku sees või sellest väljaspool. Sellest tulenevalt ei võta ma vastu ühtegi ettepanekut, millega kaasnev käratsemine võiks Kiriku väärikuse kahtluse alla seada või seda haavata.

3) Seevastu on piiskopil kohustus igasuguse sekkumise korral usu või kirikuõpetuse küsimustesse jääda järeleandmatuks.  Mis tähendab, et iga õigeusklik kristlane, vaimulik või ilmik, kes on valmis levitama avalikult  mõtteid või teooriaid, mis annavad hinnagu meie kiriku dogmaatilisele õpetusele või võivad seda kahjustada, peab valmis olema selleks, et meie piiskoppide kogu palub tal samuti avalikult võtta seisukoht omaenese usutunnistuse suhtes, mis siis kas on või pole kooskõlas õigeusu õpetusega. Eriti kuna meie muidu nii targale ajastule on omane kirjaoskamatus usuasjades, mis iga päevga ühiskonnas üha süveneb, moonutads tõelist usku kõikvõimalike filosoofiliste, sofioloogiliste ja muude väärõpetustega. Ma ei räägi sektidest, ei suurtest, ega väikestest ! Sellest, mida minu ajal teadis usu põhialustest iga laps, teatakse tänapäeval üha vähem ja vähem. Seega rohkem kui iial varem on see otseselt meie vastutada. Sellel kõigel pole midagi pistmist inkvisitsiooniga. Õigeusukirikus pole sellist praktikat kunagi olnud.

See, et tahame säilitada oma usu puhtuse ja terviklikkuse, ei ole tingitud tujust ega soovist vastanduda teistele ja ühiskonnale, vaid sellest, et saaksime oma usku paremini elada ja armastada, et saaksime paremini armastada Jumalat ja seega oleksime võimelised Teda õigel viisil kuulama ; selleks, et meie mõistus, süda ja kogu inimene tervikuna tunneks tema sõna täiuse puudutust ainsas ja täielikus Tões.

Ma tahaks uskuda, et me ei jää siia pidama ja oma järgnevatel kokkusaamistel sellel aastal tuleme tagasi selle juurde, millest täna räägiti ja mida te välja pakkusite ning soovitasite. Meie täiskogu algatas suure ettevõtmise, mis väärib meie täit tähelepanu. Olen kindel, et suudame olla olukorra kõrgusel. Meie kiriku jaoks. Tema tuleviku heaks. Tänan teid kannatliku ja vennaliku tähelepanu eest.

Armsad vennad ja õed,

Kuna päevakorras enam midagi ei ole, kuulutan käesoleva täiskogu istungi lõppenuks.

Valgustagu ja kaitsku teid armastuse Jumal. Minge Issanda rahus.

KRISTUS ON SURNUIST ÜLES TÕUSNUD !

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit