2006. aasta Täiskogul

Armsad vennad Kristuses, meie Kiriku preestrid ja diakonid, armastatud ja lugupeetud koguduste esindajad,

Mul suur rõõm teid kõiki siin täna tervitada; tänan, et olete vastanud meie kutsele taas kord koguneda EAÕK täiskogule, millega käesoleval aastal tähistame ka kümne aasta möödumist meie Kiriku autonoomiatomose taaskehtestamisest Konstantinoopoli pühima trooni poolt.

24. veebruaril 1996. a, Eesti Vabariigi aastapäeval, luges Halkedoni metropoliit Joakim, keda saatsid ülipühitsetud Soome peapiiskop Johannes, Philadelphia metropoliit Meliton ja Tiroloise ning Serentiumi metropoliit  Panteleimon, siin samas paigas ette patriarhi ja sinodi kirja, millega pandi alus meie Kiriku taassünnile. Täna, kümme aastat hiljem, oleme taas kokku tulnud meie püha eestkostja ja kaitsja piiskopmärter Platoni haua juurde, et öelda: selle kümne aasta jooksul oleme kõik, nii palju kui meid on, katsunud anda endast parima, et meie Kirik ja tema asutused jääksid ka tulevikus kindlalt püsima ning hoida austuse ja lugupidamisega katkematus järjepidevuses meie isade pärandit, kõigi nende pärandit, kes on siin õnnistatud Eestimaal oma maise elu viimase hingetõmbeni õigeusust tunnistust andnud. Igavene mälestus neile kõigile! Mis meisse puutub, siis andku Jumal, et kunagi saabuks päev, mil meid arvatakse olevat kõigi nende ohvrite väärilised, mida nemad meie ja meie laste eest on toonud.

Kiriku täiskogu on alati nii suursündmus kui ka hinnangute andmise hetk. Suursündmus, sest toob kokku meie suure vaimuliku perekonna kõik liikmed, kes me ühise pühendumise ja vastutuse kaudu ühte oleme liidetud. Hinnangute andmise hetk, sest annab ühel kindlal ajahetkel pildi sellest, kes me tegelikult oleme nii iseeneste kui ühiskonna jaoks.

Olen alati imetlenud meie rahva võimet ellu jääda ja kogu oma pika ning kohati traagilise ajaloo vältel alal hoida oma rahvuslikku eneseteadvust. Olen veendunud, et Eesti, meie väikene Eesti, on võimeline rajama enesele kindlat ja püsivat tulevikku eeldusel, et hoitakse au sees kõige põhilisemaid – vaimulikke ja kõlbelisi – väärtusi. Selles suhtes on meie Kiriku kanda eriline roll kõikjal, kus Tema kohalolek on vajalik ja kasulik: hariduse, sotsiaaltöö ja kunsti vallas, kui tuua vaid mõned näited. Selleks aga peab Kirik pingutama, et anda tunnistust just seal, kuhu Jumal Ta tänasel päeval on pannud – kaasaegse ühiskonna südames – ja tegema seda loovalt, läbi tõeliselt osadusliku suhtumise eesti rahvasse tervikuna, üleoleku ja enesekesksuseta, ainsa eesmärgiga täielikult teenida Kristust, teha seda järjekindlalt, omakasupüüdmatult ja täis alandlikkust.

Me kohtame oma elus väga paljusid inimesi, mõnda neist vaid viivuks, kuid ometi on elul ja surmal neist igaühe jaoks tähendus. Ka minevikul, olevikul ja tulevikul on tähendus. Seega tuleb alati anda tunnistust lootusest, anda tunnistust õrnusest ja hoolimisest, kui raske see ka poleks. Me unustame kahjuks liigagi sageli, et ka kõige langenum inimene jääb alati, enesest sõltumata, Jumala lapseks, kes väärib tingimusteta austust, eriti veel juhul, kui ta ei jaga meie nägemust maailmast, asjadest ja ajast. Meie kui Kiriku asi on seda öelda.

Aga on midagi, mis mind tohutult kurvastab: me ei armasta Jumalat piisavalt, et teha Temast meie elu ja meie Kiriku keskpunkt. Meie igapäevaelu on killustatud, katkendlik, hakitud. Olgu tööl, pereringis või kirikus, liiga sageli oleme hajevil, väsinud, kurnatud, liigselt koormatud kõikvõimalike aineliste muredega, et suuta väärtustada või vähemalt nõustudagi  sellega, et kõiges, mida elu meile toob, on ka sügav vaimulik mõõde.  Meie südames pole enam vaikust, et saaksime kuulata Jumala häält, mis liiga sageli sumbub ümbritsevasse kärasse ja nõudmiste tulva, millega meid igast küljest tüüdatakse.

“Andke keisrile, mis kuulub keisrile ja Jumalale, mis kuulub Jumalale,” ütleb Jeesus. Selle ütluse iroonia ja väljakutse seisneb selles, et kõik on Jumala oma, kõik kuulub Talle. Alates inimese elust. Meie kõik, nii mehed kui naised, oleme loodud Tema näo järgi. Viimsel kohtupäeval ei küsi Jeesus meie käest mitte seda, mida me tööalaselt korda oleme saatnud; Ta ei päri meie palganumbrit ega seda, mitu raamatut oleme välja andnud või mitu kingapaari maha müünud. Ta küsib meilt hoopis, mida head oleme teinud või kuidas oleme üles näidanud armastust kõige vähemate ja kõige kaitsetumate vastu. Ning eelkõige küsib Jeesus, millist Jumalat me oleme kummardanud: kas edukuse ja auahnuse ebajumalat selle maailma mõõdupuu järgi või siis Jumal-Isa, kaastunde Jumalat, täis õrnust kõigi nende suhtes, kes esmalt otsivad õndsusesalmide voorusi: halastust, südamepuhtust ja rahu? (Vt Isa John Breck, “Intérioriser l’Ecriture Sainte”, SOP nr 225, veebr 1998).

Arvan, et praegu, mil oleme üht aastakümmet lõpetamas ja uut alustamas, on õige hetk pöörduda teie poole ja öelda: mu südamest armsad vennad ja õed, mis oleme meie selle aja jooksul Kristuse Kirikust teinud ja mis teeme me Temast edaspidi?

Vastaku meist igaüks ise sellele küsimusele: “Mis me oleme Kirikust teinud ja mida me oleme Kiriku jaoks teinud?” alustades esmalt ja ennekõike just iseenesest.

Küsimusele “Mida me alates tänasest päevast teeme?” tahan vastata mina, võibolla ehk veidi järsult: kui kõik muu, mis jääb väljapoole Jumalat, kes peaks olema esmatähtis, saab meie üle võimust, siis oleme reetnud oma peamise kutsumuse, mis on kuulutada head sõnumit ülestõusnud Issandast. Ärgu saagu meie Kirikule kunagi osaks selline allakäik!

Neisse kümnesse aastasse mahub palju võimsaid hetki ja toredaid kordaminekuid. Aga ka hulgaliselt kasutamata jäänud võimalusi.

Esmalt halvast. Meie suurim nõrkus on nõudlikkuse puudumine, minnalaskmine, me kurdame ja ohime, samal ajal kui Jumal näeb vaeva selleks, et meid päästa. Mu sõbrad, mu armsad sõbrad, sõjaliste okupatsioonide aeg siin Eestimaa pinnal on lõppenud. See on seljataga. Enam ei saa seda kasutada vabanduse või ettekäändena, et paremini varjata omaenese reeturlikkust, tahtlikku või tahtmatut, teadlikku või teadmatut. Me ei saa lõpmatuseni elada möödunud ajastu reflekside ja kompleksidega. Peame tõeliselt pingutama, et üle olla sellest puudest, mida me otsekui varju kõikjale enesega kaasa veame, sest see, mis ees ootab, nõuab tohutut tööd ja vaeva.

Meie kena põhikiri ja  tõsiseltvõetav majandusaruanne  on üksnes vahendid selleks, et edasi minna. Aga need ei ole see kõige põhilisem. Enam pole võimalik teha järeleandmisi: me kas oleme õigeusklikud kristlased, kes on täielikult pühendunud oma vaimulikule missioonile ja suudame kõike; või siis pühendume vaid kaduvväikese osaga oma isikust, teeme oma olemasolu õigustuseks vajaliku miinimumi ja saabub päev, mil me ei jõua seda ära kahetseda, sest üllatus, mis meid ees ootab, on väga ebameeldiv. On enam kui tõsi, et elamiseks vajab inimene sootuks midagi muud; vajab mitte ainult ainelist, vaid eelkõige vaimulikku leiba. Kui me tõesti soovime, et meie Kirik edeneks, ei saa Ta enam rahulduda laualt pudenevate palukestega, kuna rohkemat pole me oma keskpärasuses Talle pakkuda suutnud. On saabunud hetk pühenduda täie vastutusega. Ja minu sõnum teile on väga selge: nüüdsest kavatsen kasutada kogu jõudu, et seda saavutada.

Et olla veelgi täpsem, tahan

–       esmalt öelda teile, mu vennad preestrid ja diakonid: vaimulikuseisus on liiga ränk koorem selleks, et seda üksinda kanda. Me ei saa kõigest kõike teada ega või suruda oma mõjuvõimu peale neis valdkondades, milles me pole pädevad; me ei tohi sattuda vaimustusse edusammudest, sest vastasel juhul ei suuda me realistlikult hinnata ette tulevaid raskusi; me ei saa tunda ennast süüdi, kui me ei suuda kõike kontrollida ega tohi ilmutada vastumeelsust, kui peame pöörduma endast andekamate poole. Ja kui meie kogudustes ei leidu enam kedagi, kellele kirikutööd usaldada, siis oleme just meie esimesed, kes peavad muutma oma tegutsemispõhimõtteid. Nii et hoidkem siis nii oma ihu kui ka hinge tervist ja terviklikkust, et olla nii füüsiliselt kui ka vaimselt valmis paremini teostama oma võimeid ja täitma ülesannet, mille Püha Vaim meile on usaldanud.

–       seejärel pöördun teie poole, mu armsad koguduste esindajad: olge valmis aitama oma vaimulikke, et teist saaks tõeline meeskond, kes liigub temaga samas suunas, sama eesmärgi poole, sest ainult sel kombel annate te Jumalatöö tegemisele juurde vägevust ja võimsust. Töötage üksmeeles ja leppige üksteise eripäradega, et teie meeskonnatööst saaks kestev püüdlus täiuslikkuse, korra, armastuse ja püsivuse poole. Sellel ja üksnes sellel juhul õnnistab Jumal teie pühendumist.

–       Ning lõpuks kutsun kõiki – nii vaimulikke kui ilmikuid – jätma nurin ja kurtmine ning võtma vastu kindel otsus saada tõelisteks loojateks Kristuse evangeeliumi teenistuses. Siis saab kõik võimalikuks!

Nüüd siis heast. Suurim voorus on teie vankumatu ustavus. Just see on võimaldanud meil püsima jääda. Just see on uuendanud meie lootust. Tänu sellele oleme saanud kaasajastada oma põhikirja ja tuua Kiriku ellu ainelist kindlustatust. Õnnitlen sel puhul teid kõiki ja tunnen teie üle suurt uhkust. Siinkohal tahaksin jagada teiega tunnustusavaldust, mis sai osaks meie Kirikule, sest ainult tänu teile osutus see võimalikuks. Käesoleva aasta veebruaris toimunud ametliku välisreisi ajal Mehhikosse ja Panamasse, mil mul oli au kuuluda Tema Pühaduse oikumeenilise patriarhi Bartholomeuse kaaskonda, veetsime ühe öö New Yorgis. Ameerika peapiiskop ülipühitsetud Dimitrios tundis suurt huvi meie Kiriku elukorralduse vastu ning selle vastu, kuidas oleme proovinud lahendada meie ees seisvaid materiaalseid probleeme. Kuulanud ära minu seletuse, pöördus ta kõigi kohalviibijate poole järgmiste sõnadega: “See, mis toimub Eesti EAÕKs on eeskujuks kogu õigeusu maailmale. Kõik peaksid sellest kuulma!” See au kuulub teile kõigile, eranditult, ja lubage lisada, et eriliselt kuulub see meie praegusele Kirikuvalitsusele, keda tahaksin siinkohal kogu südamest tänada.

Mul pole põhjust enam pikemalt jätkata, sest meie tegevusaruannet tutvustavad teile minu kaastöölised. Ning minu sõnavõtt 2005. aasta täiskogule on endiselt jõus. Lugege see uuesti läbi, tähelepanelikult ja puhanud peaga. Olen kindel, et sellest tõuseb teile suurt tulu.

Tahaksin lõpetada tänase sõnavõtu ridadega, mis pärinevad minu eelkäija metropoliit Aleksandri sulest ja on kirja pandud 23. septembril 1923. Need on äärmiselt päevakohased ja võtavad imeliselt kokku minu enda tänased mõtted.

Ta ütleb nii: Kui meelde tuletada neid raskusi ja teatavaid kui teadmata takistusi, mis selle viimase Oikumeenilise Patriarhaadi otsuse saamiseks ees olid, siis peab tunnistama: see oli tõesti Jumala sõrm. Au olgu Jumalale, kes meid siitsaadik on aidanud, et meie nüüd, õigeusu kiriku korra ja õpetuse kohaselt, oma elu nii võime juhtida ja korraldada, kuidas see meie rahva hingele kõigeparemini vastab. Meie kiriku hoonel on nüüd Jumala armust oma katus peal, mis meid väliste tuulte ja tormide eest kaitseb.

Kuid, armsad lapsed ja kallid vennad: seesmist tööd on veel väga palju ja see ei lõpe kogu meie elu ajal. …Meie kätte on usaldatud – ja nüüd juba täielikult – Issanda viinamägi, katsugem siis nüüd teda harida ja tema vilja kanda Taevasele Peremehele, kui Ta omal ajal seda nõuab. Pandiks on Issand andnud meie kätte oma Ihu, Ta on meid selle ülesehitamise tööle  seadnud ja see töö ei oota.

Kallid kaaslased! Südamliku armastusega kutsun teid kõiki üles väsimata ja ennast ärasalgavale tööle Jumala auks, igaühte tema koguduses, ametis ja elus. Ärgu väsitagu meid vastased voolud, ärgu kohutagu meid maruväel möllavad elumere lained: see teeb meile küll raskusi ja on meile katsumiseks, kuid ärgu keegi iial meelt heitku: Issand, meie Tüürimees, on valvel! Armu silmal vaatab Ta võitlejate peale, kes kinni peavad, mis neil on, armuga kinnitab Ta nõtkuvad käed ja teeb tugevaks komistavad põlved. Hõõguvat tahti ei kustuta Tema ära ja ei murra katki rõhutud pilliroogu.

Jumala arm ühendagu täna kõik Eesti õigeusu koguduse lapsed ühisele palvele Õnnistegija ees ja andku ses ühises tänupalves Püha Vaim meile uut jõudu ja julgustust edeneda, kasvada ja täielisemaks saada kõigis vaimuväärtustes Kristuse täisea mõõtu mööda.

Jumal vaata taevast ja võta näha ning tule kastma seda viinamäge, mis Su parem käsi on istutanud. Aamen.

Olgu see tõesti nii meie kõigi jaoks ja meie Kiriku hüvanguks! Tänan teid heatahtliku tähelepanu eest ja õnnistan teid kõiki isalikus armastuses.

Tallinnas, 14. juunil 2006 

+ STEFANUS, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit