Teekond sõprusest osaduse poole: ortodoksid ja luterlased

Tauno Teder

Kõigepealt tänan Tallinna ja kogu Eesti ülipühitsetud metropoliiti Stefanust austava võimaluse eest kirjeldada õigeusu kiriku ja luterlike kirikute suhet luterliku teoloogi perspektiivist. Alljärgnev ei pretendeeri samas olema ei kiriku ametlik seisukohavõtt ega detailne analüüs. Pigem võib seda näha katsena visandada ajaloolist perspektiivi meie ühisel teekonnal sõbralikke suhteid omavate ja taotlevate kirikutena.

Õigeusu kiriku ja luterlike kirikute suhe ajaloos ja tänapäeval on mõjutatud mitmetest eripärastest teguritest. Seetõttu erineb see suhe tänase oikumeenilise dialoogi ja liikumise valguses omajagu näiteks luterlaste ja roomakatoliku kiriku suhtest.

Esmalt: ajalooliselt pole õigeusklike ja luterlaste vahel olnud otsest kirikulõhet. Teatud mõttes on see olnud vaid kaudne, olles tingitud Rooma kiriku ja Ida patriarhaatide vahelise osaduse katkemisest keskajal.

Teisalt elasid õigeusu ja reformatsioonijärgsed kirikud pikka aega teineteisest piisavalt kaugel ja eraldatuna, et otsekontaktide kaudu vastastikust tundmaõppimist taotleda. Piirialadel lääne- ja idakristluse vahel (mille hulka ka Eesti ala kuulub) oli läbikäimine siiski paratamatu. Samuti kasvatas vastastikuseid suhteid rohkearvulise ortodoksi diasporaa teke Lääne-Euroopas ja Ameerikas XIX ja XX sajandil.

Alljärgnevalt käsitlen õigeusu ja luterlike kirikute suhteid ja dialoogi, seda küll üsna lühikese kokkuvõttena, esmalt rahvusvahelisel ja teisalt Eesti tasandil.

Ortodoksid ja luterlased rahvusvahelisel areenil

Luterliku reformatsiooni XVI sajandil läbi teinud kohalikud kirikud rõhutasid (ka Roomaga oponeerides), et nad tahavad ustavaks jääda ning põhineda jagamatu kiriku apostlikule õpetusele. Kui õpetuse alusena ka rõhutatakse printsiipi sola Scriptura (ainult Pühakiri), tõlgendatakse viimast siiski teatud kontekstis. Luterlike usutunnistuskirjade kogusse Liber Concordiae asetatakse esimesteks vanakiriklikud usutunnistused (sh Nikea-Konstantinoopoli) ning eri tekstides rõhutatakse oikumeeniliste kirikukogude tähtsust apostliku sõnumi formuleerimises edasiseks ajaks. Poleemikas Roomaga tsiteeritakse Ida kirikuisasid ja üldiselt kalduvad luterlikud reformaatorid nägema oma seisukohtade lähedust ortodoksi õpetusega. Iseasi on, et kontaktide vähesuse tõttu toona Osmanite impeeriumi võimu all oleva idakirikuga ei tajuta kõiki eristavaid nüansse.

Ühe huvitava näitena poleemilise samastumise kohta ortodoksidega võib tuua Philipp Melanchthoni (Martin Lutheri järel tähtsuselt teise reformaatori) mõttekäigu Augsburgi usutunnistuse apoloogiast, kus ta Rooma missaohvri kontseptsiooni kritiseerides parafraseerib ortodoksi liturgiateksti ja näeb seda sarnasena reformatsiooni arusaamaga liturgia olemusest. Sama Melanchthon, ametilt kreeka keele professor, tõlgib ka Augsburgi usutunnistuse, olulisima luterliku usutunnistuskirja kreeka keelde. Hiljem satub see tõlge ka Konstantinoopolisse…

Mingil moel pole vist vale öelda, et esimesed oikumeenilised kontaktid ortodokside ja luterlaste vahel tekkisidki varsti pärast reformatsiooni, XVI sajandil. Osalt olid need seotud poliitiliste suhetega. Näiteks Rootsi kuningliku delegatsiooni külaskäigust Moskvasse 1557. aastal võtsid osa Laurentius Petri, esimene Uppsala luterlik peapiiskop ja Soome alade reformaator Mikael Agricola. Delegatsioon kohtus ka kohaliku metropoliidi Makariga ning teadaolevalt arutleti kreeka keeles ikoonide ja paastu tähenduse üle.

Vaieldamatult kõige põnevamaks ja tähtsamaks episoodiks XVI sajandi ortodoksi-luterlikus dialoogis jääb aga Tübingeni ülikooli teoloogide (Martin Crusius, Jakob Andreae jt) kirjavahetus Konstantinoopoli patriarhi Jeremija II ja teiste õigeusu teoloogidega aastatel 1573–1581. Lisaks mõlema poole saadetud kolmele ametlikule kirjale sisaldab dialoog rohkearvuliselt isiklikku kirjavahetust, mis on ka publitseeritud mitmes keeles. Nimekas ortodoksi teoloog isa Georgi Florovski on seda dialoogi kommenteerinud järgmiselt: „Tegemist oli esimese süstemaatilise teoloogilise mõttevahetusega õigeuskliku Ida ja uue protestantliku Lääne vahel”. Florovskilt võib lugeda head lühiülevaadet koguteose artikli vormis nii selle kui ka teiste varaste ortodoksi-luterlike dialoogide kohta (raamatust A History of the Ecumenical Movement 1517–1948, 1953 jj trükid, lk 177-183).

Tübingeni luterlikud teoloogid saatsid patriarhile Augsburgi usutunnistuse (Confessio Augustana) kreekakeelse tõlke ja pärisid tema kommentaari selle usku ja õpetust puudutavate artiklite kohta. Kreeka teoloog Ioannis Karmiris on tekkinud kirjavahetuse ja dialoogi tulemusi lühidalt kokku võtnud, kirjeldades sealt tõusnud koosmeelt ja lahkmeelt alljärgnevalt.

Ühised seisukohad olid tema järgi: 1. Pühakirja autoriteet ja inspireeritus; 2. Jumal ja Püha Kolmainsus üldises mõttes; 3. Algpatt ja selle kandumine kõigile inimestele; 4. Inimene kui kurja allikas; 5. Kristuse kaks loomust; 6. Kristus kui Kiriku pea; 7. Tema taastulemine, viimne kohus, igavene õndsus või hukatus; 8. Armulaua vastuvõtmine kahel kujul; 9. Paavstlike indulgentside, pühakute teenetevaramu (thesaurus), puhastustule ja vaimulike tsölibaadinõude tagasilükkamine.

Suuremal või vähemal määral erinevad seisukohad väljendusid aga järgmistes punktides: 1. Püha Pärimus; 2. Filioque; 3. Vaba tahe; 4. Jumala igavene ettemääramine (hukatuseks või õndsuseks); 5. Õigeksmõistmine; 6. Sakramentide arv; 7. Ristimine vee pealevalamise või vettekastmisega ning salvimise ja ristitu esimesele armulauale võtmise aeg; 8. Armulauaandide muutumise tähendus ja hapnenud leiva kasutamine; 9. Kiriku ja oikumeeniliste kirikukogude eksimatus; 10. Pühakute austamine ja appikutsumine, ikoonide ja pühade säilmete austamine, paastumine ja teised kiriklikud traditsioonid ning tavad.

Kas paljudes küsimustes võis pelgalt kirja teel toimunud dialoog tekitada ka vääritimõistmisi ning teineteisest möödarääkimist, on iseasi.

XVI sajandil õpetuslik dialoog katkes, et jätkuda suuremal määral alles XX sajandil, tänapäevase oikumeenilise liikumise laines.

1920. aastal läkitas Konstantinoopoli Püha Tool kõigile kristlastele üleskutse liikumiseks ja palveks ühtsuse poole. See oli üks tähelepanuväärsetest ja olulistest kirikutevahelise dialoogi algatustest. Eri patriarhaadid ja autokefaalsed kirikud olid toona siiski erinevatel seisukohtadel dialoogi vajalikkuse või isegi lubatavuse asjus. Seetõttu algab enamik ametlikest õpetuslikest dialoogidest ortodoksi ja luterlike (nii nagu muudegi) kirikute vahel alles pärast II maailmasõda, mis ei tähenda heade ja dialoogialdiste suhete puudumist enne seda.

Juba 1949. aastal algas dialoog stalinistliku võimu all ägavas Rumeenias kohaliku patriarhaadi ja protestantlike kirikute vahel laiemalt (luterlased ja reformeeritud). 1959. aastal alustati sarnase dialoogiga Saksamaa Evangeelse Kiriku (EKD) ja Vene Õigeusu Kiriku vahel. Silmapaistvamatest õpetuskõnelustest ortodokside ja luterlaste vahel tasub veel mainida järgmisi: USA-s algusega 1967, Oikumeenilise Patriarhaadi ja EKD vahel algusega 1970, Vene Õigeusu Kiriku ja Soome luterlaste vahel algusega 1970 (ka Soome luterlaste ja ortodokside vahel alates 1989), Rumeenia Õigeusu Kiriku ja EKD vahel algusega 1979 ning Õigeusu Kirikute ja Luterliku Maailmaliidu vahel (ülemaailmsel tasandil) algusega 1981. Kõik nimetatud õpetuskõnelused jätkuvad siiani. Aastatel 1978–1992 toimus ka dialoog EKD ja Bulgaaria Õigeusu Kiriku vahel, mis peatus pärast bulgaarlaste distantseerumist rahvusvahelisest oikumeeniast.

Lisaks on sel sajandil alanud Euroopa Kirikute Konverentsi (KEK) kokku kutsutud mitteametlikud elik konsulteerivad dialoogid ortodokside ja Porvoo (luterlased, anglikaanid) ning Leuenbergi (luterlased, reformeeritud jm) osaduskondade vahel. Esimene neist tõotab huvitavat mõttevahetust just ortodoksidele nii olulise apostliku järjepidevuse teemal.

Peetud dialoogide seniste tulemuste mõningase kokkuvõttena saab esile tuua kahte valdkonda: soterioloogiat (õpetust päästest) ning sakramente/müsteeriume. Siinjuures on abiallikana kasutatud Bukaresti ülikooli õigeusu teoloogiateaduskonna professori isa Daniel Benga ettekannet KEK-i korraldatud konsultatsioonil Pullachis, Saksamaal, juunis 2008.

Osalised nõustuvad soterioloogia alal, et Pühakiri kasutab erinevaid väljendusi ja kujundeid kirjeldamaks meie lunastuse müsteeriumi Kristuses. Läbi Kristuse antud usk ja õigus suunab meid tegema häid tegusid ning Jumalaga lepitatuna saame uueks looduks. Nii luterlaste eelistatud õigeksmõistmise kui ka ortodokside rõhutatud jumalikustamise (theōsis) mõiste on põhjendatud Pühakirjas. Kristlaste õigeksmõistmist ja pühitsust Kristuses viib läbi Püha Vaim Kirikus.

Dialoogides on jäänud lahtiseks, mil määral teostub kristlase ja Kristuse sünergia, koostöö, tema lunastamises ja pühitsemises.

Osalistel on sakramentide alal kõige enam ühine arusaam ristimise kohta. Uue Testamendi rikkalikku sümbolitegaleriid tunnistatakse ühiselt. Lahtised otsad dialoogis on seotud (nagu üldiselt õigeusu ja läänekristlaste vahel) ristimise ja salvimise/konfirmatsiooni sisulise ning ajalise suhte ja ka salvimise tähendusega. Mingi määrani on jätkuvaks küsimuseks ka ristimise viis (näiteks vee hulga poolest).

Pihti mõistavad nii ortodoksid kui ka luterlased pattude andeksandmist toova sündmusena. Avatuks jäävad pihi sakramentaalsuse ja era- ning üldise pihi suhte küsimused.

Armulaud on Kristuse tõelist ligiolu sisaldav ja andev sakrament/müsteerium, mis toimub Kiriku liturgia raames. Selles tõsiasjas ei kahtle kumbki osaline. Epikleesi roll ja ohvri toimumise tähendus armulauas ei ole veel konsensust leidnud.

Ordinatsiooni/vaimulikupühitsusega ning vaimuliku seisusega Kirikus pole probleemi kuni apostliku suktsessiooni/järjepidevuse tunnustamiseni. Mõlemad osalised mõistavad seda Kristuse seatud hädavajaliku korrana, kuid sakramentaalsuse ja kanoonilisuse ühise mõistmiseni on veel pikk tee.

Suuremal määral läbi käimata teoloogilised valdkonnad õigeusu ja luterlike kirikute õpetuslikus dialoogis on eklesioloogia (õpetus kirikust) ja eshatoloogia (viimsed asjad). Seetõttu on saavutatud (kuigi vähetuntud) konsensus kõneluste kohta veel algjärgus.

2.2. Ortodoksid ja luterlased Eestis

Meie kodumaal on luterlastel ja õigeusklikel selja taga pikk ühine ajalugu. Reformatsiooni tulekuks XVI sajandil elas ortodokse põhiliselt linnades (näiteks vene kaupmehed, käsitöölised.). Samas oli tänapäevase Eesti piirialadel, nii Kirde-Eestis kui Setomaal toona teadaolevalt olemas arvukas õigeusu kogukond.

Seoses eestlaste rohkearvulise siirdumisega õigeusu kirikusse XIX sajandi keskel muutub seni valdavalt luterlik Eesti ala multikonfessionaalsemaks. Teatavasti ei tarvitsenud suhted luterliku ja ortodoksi kogukonna vahel tsaariajal just kõige sõbralikumad olla. Siin oli aga oma osa mängida mitte ainult kirikutel, vaid ka tsaarivalitsuse poliitikal, mis sundis paljusid eestlasi (kiriku tahtmata) õigeusku nn vene usuks pidama.

Eesti iseseisvumise järel algasid sõbralikumad ja soojemad suhted kahe kiriku vahel. Oma oluline osa on siin ka ühisel martüüriumil ja kannatusel. Tuntuimaks näiteks on vast piiskop Platoni ja tema kaaspreestrite martüürium Tartus 14. jaanuaril 1919, kus kaaskannatajateks olid luterlikud pastorid Traugott Hahn ja Wilhelm Schwarz. Tänaseks kanoniseeritud märterpiiskop Platoni (ja kaasmärtrite päeva) võib seega pidada oluliseks mälestuspühaks mitte ainult Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK), vaid ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) seisukohalt. Õieti oli see nii juba II maailmasõja eelses Eesti Vabariigis. Ühist usukannatust jagub ortodoksidel ja luterlastel Eestis ka läbi kogu pika Nõukogude okupatsiooniaja. Oikumeeniliseltki seisukohalt ei saa märtrite verd Kiriku seemnena sugugi mitte alahinnata.

Nii Eesti Vabariigi (1918–1940) kui ka okupatsioonide aegsest oikumeenilisest suhtlemisest luterlaste-õigeusklike vahel ja kummagi poolt saab pikemalt lugeda koguteosest „Eesti oikumeenia lugu” (EKN ja Tartu Ülikool, 2009), lk 29-75 ja 114-155.

Oikumeenilised kontaktid olid tollal tihti praktilise iseloomuga. Eesti ajal astuti koos välja usuõpetuse parema korraldamise eest üldhariduskoolis, õnnistati mälestusmärke ja lippe. Osaleti aga ka rahvusvahelistel oikumeenilistel kohtumistel (mis hiljem viisid Kirikute Maailmanõukogu tekkeni) ning suheldi valitsusega. 1930. aastate II poolel oli neil teatud piirini ka rahvakirikute staatus (oma usuõpetus koolides, esindatus parlamendi ülemkojas jne).

Nõukogude okupatsiooni all olid paljud eelnimetatud töövormid võimatud, kuid suhtlemine ja koostöö jätkus siiski, kas või vaimulike ja ilmikute omavaheliste kontaktide kaudu.

Hiljem, Nõukogude võimu lõpufaasis ja iseseisvuse taastamise järel, kujunes oluliseks koostööplatvormiks Eesti Kirikute Nõukogu (EKN). Seda tänini. Kuna lisaks luterlastele ja õigeusklikele on siin esindatud veel seitse erinevat kristlikku konfessiooni, on EKN kaasa aidanud üldisele oikumeenilise kliima ja koostöö paranemisele. Tõsi küll, siiani valdavalt praktilistes, ühiskonnaelu ja avalikku väljundit puudutavates küsimustes.

2008. aastal EKN-i egiidi all alanud teoloogiline diskussioon (esialgu ristimise teemal) tõotab aga meie mõlema kirikutel ka enam panustada Life and Work (Elu ja töö) tüüpi oikumeenia kõrval Faith and Order (Usk ja kirikukord elik õpetus) laadi multilateraalsesse dialoogi. Oikumeeniline liikumine jääb poolikuks, kui kumbki eelmainitud laadidest pole esindatud. See jääb aga fragmentaarseks ka siis, kui lisaks multilateraalsele tasandile ei toimu otseseid kahepoolseid (bilateraalseid) dialooge kristlaskonnas. Seepärast on algatuseks teretulnud EELK ja EAÕK ametlik dialoog, kus lisaks praktilis-ühiskondlikele teemadele on arutluse luubi alla võetud ka olulised õpetusküsimused. Dialoog algas 2007. aasta aprillis teemal „Kristus kui Kiriku alus” ja jõudis 2010. aasta jaanuaris välja armulaua ja jumalateenistuse küsimuste juurde. Viimane teema võib koguni päädida ühisdokumendi eelnõuga, mis asetaks ortodoksi-luterliku dialoogi Eestis olulisele kohale enne mainitud rahvusvaheliste ja regionaalsete kõneluste reas.

1957. aastal toimunud Luterliku Maailmaliidu assambleel Minneapolises ütles tervituskõne pidanud peapiiskop Athenagoras, et luterlased ja ortodoksid on saanud oma dialoogi käigus sõpradeks. Sellest aga ei piisa: tuleb edasi liikuda Kristuse seatud ühtsuse teel.

Usun, et see rahvusvahelist suhet õigeusu ja luterluse vahel puudutav kommentaar on tabav ka praegu ja siin – EAÕK ja EELK ühisel teekonnal.