Õigeusu kirik ja pärimus

Rääkida Pärimusest, tähendab rääkida eelkõige Sellest, kellel see põhineb, see tähendab Kristusest. Oma õpetuse ja eeskujuga on ta selle rajaja. Kristus teeb selget vahet Jumala- ja keisririigi vahel, näidates sellega teed vaimuvabadusele, iga inimese vabadusele, vastandina igasugusele ajaloos esinevale ühiskonnale, olgu tavalisele või totalitaarsele. Keisririik on ühtaegu ilmalik ja piiratud, legitiimne omas rollis, aga kehtivusetu, kui ta tahab olla jumaldatud ja üles ehitatud totaalse pseudojumaliku riigina. Jumalariik aga ei ole sellest maailmast, selles mõttes, et ta ei ole üles ehitatud selle maailma vahenditega, see tähendab võimuvägivallaga, Herodese ja Pilatuse meetoditega. Kuid varjatult, salasuste kaudu, muudab ta südameid (piibellikult väljendudes „taipamist”), ta kaitseb ja viljastab kogu maailmaruumi kui Jumala loomingut. (Nagu öeldakse evangeeliumis: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud” Jh 3:16). Jumalariik vaidlustab siinset maailma, õõnestab selle illusioone, valesid ja julmust, mis kuuluvad selle maailma vürsti kuningriiki. Juba Vanas Testamendis paljastatakse nii ebajumalakummardamist kui ka tapmise kõiki ilminguid ja vorme, selleks et inimest nartsissismist ja surmahaardest välja rebida.

Niimoodi valgustab Kristus inimese tõelist olemust, andes inimestele Püha Vaimu kaudu armastust, mis ühendab neid Isaga. Ta eelistab igaühte, kutsub igaühte endaga kohtuma, jättes kõrvale isikuomadused, tehtud hea ja kurja valikud. Kristuses, Püha Vaimu tuules, avastab inimene, et ta on Jumala sarnaselt salasus ja armastus, kes on kutsutud kandma endas kõiki inimesi.

See põgus sissejuhatus oli vajalik, et mõista, mis on Pärimus. Seda võibki määratleda kui ülestõusnud Kristust, mitte kui sajandite jooksul edasi antud õpetuste, rituaalide, tavade ja institutsioonide kogumit. Kristus on elav oma Kirikus. Pärimus on selle elu pidev uuendamine Püha Vaimu läbi; Pärimusega püütakse seda elu nähtavaks teha ja osutada Kristusele kui ainsale tegelikule vajadusele. Pärimus on kristlase jaoks eelkõige miski, mis toimub Kirikus, nimelt ülestõusnud Kristus, kes tegutseb oma Ihus, milleks on Kirik. Seega moodustab Kristuse salasuse kohalolu osaduses Püha Vaimuga Pärimuse aluse, ja alus ongi vaid see kohalolu ning vorm on selle kohalolu väljendus, selle elustumine Kiriku tegudes ja tekstides. Kui aga Pärimuses nähakse pelgalt vahendit, siis ei teeni ta enam oma algset eesmärki ja temast saab lihtsalt rahvuslik ja kultuurilooline pärand. Sellepärast pole sugugi liiga pretensioonikas väita, et Pärimus saab end ilmutada ainult seal, kus ilmutab end ülestõusnud Kristus ehk teisisõnu Kirikus. Võib lisada, et Pärimus esindab Kiriku kriitilist vaimu, mida erinevalt humanitaarteaduste kriitilisest vaimust toidab Püha Vaim. Lähtekoht on seega täiesti teistsugune; lähtekohaks on Piiblis sisalduv ilmutus kui ilmutatud Tõe ehtne väljendus. Niisiis võib õigustatult küsida, kas Pärimust – erinevalt sellest, mida võiks nimetada pärimusteks – saab üldse kontseptualiseerida ja määratleda või peab seda pigem kirjeldama nagu kõike, milles sisaldub elu ja mis seega ületab mõistmise piire.

Võib-olla üllatab või jahmatab selline teemaarendus paljusid. Ma palun nende ees vabandust, aga kuidas ma saaksin mitte rääkida tänapäeva maailma tegelikkusest? Tänapäeval elatakse ja tegutsetakse üha enam nõudmiste järgi, mida esitab selline küllalt hiline nähtus nagu üleilmastumine, mida iseloomustab teadus-tehnoloogia ning võidujooks kasu ja ainelise õnne järele. Selle nähtuse ulatusele vaatamata mõistavad paljud (millest annavad tunnistust tänapäevane filosoofia ja kunst), et inimeste vahel pole tõelist osadust ning et inimene on näljas. Tal on nälg Jumala järele. Kõigi erinevate nälgade taga on nälg Jumala järele. Igasugune igatsus on lõppkokkuvõttes igatsus Tema järele. Inimene pole muidugi ainus olend, kes tunneb nälga. Kõik elusolendid söövad, et elus püsida. Kõik olendid sõltuvad toidust. Kuid inimese asendi siin maailmas muudab ainulaadseks asjaolu, et ta on ainus, kellelt küsitakse Jumala tänamist elu ja toidu eest, mis ta Temalt on saanud. Piiblis pole Jumala tänamine religioosne ega kultuuriline tegu, vaid eluviis. Just see eluviis lubabki mõista, mis on kristlase jaoks Pärimus: pidev kutse luua, olles ustav Temale, sest osaduse kaudu loova Vaimuga avastame Isa kiirgava kujutise, kelleks on Kristus.

Kristluses ei vastandata Jumalat inimesele ega inimest Jumalale. Inimene leiab end tõeliselt alles Jumalas. Kristus armastas nimetada ennast Jumala Pojaks, see tähendab Piibli tähenduses Inimese ehk Taevase Inimese Pojaks. Kirik peab näitama, et ainult Jumal oma mõistatuslikus inimeseksolemises võib vabastada inimese allakäinud maailma äramääratusest, pakkudes talle ülestõusnud Kristuse vaimses ihus aegruumi, mida ma nimetaksin tagasipöördumise aegruumiks, kus pole enam eraldatust. Jumal pole inimese vaenlane, vaid tema vabaduse lõpmatus. Nikolaus Kabasilase järgi teoses „Elu Kristuses” on ainsaks tõeliseks patuks lootusetus, usaldusest keeldumine; niisiis ei pea me kõigepealt isegi mitte Jumalat armastama, vaid lihtsalt meeles pidama, et Tema armastab meid. Kristluse olemus ei ilmne hea ja kurja moraalis, vaid loos kahest teeröövlist, ühiskonna poolt kõige karmima karistuse saanud kurjategijast, kes on kahel pool Kristust: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!” Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis!” (Lk 23, 42-43). Vastus müstilisele ateismile eeldab müstilist usukogemust, surma ja ülestõusmise kogemust osaduses Kirikuga. See ongi Pärimus – Pärimus seisneb Jumala tähenduse hingestamises mitte igapäevaelust loobumise, vaid selle valgustamise sihis. Kristlik kuulutus on tänapäeval ebaõnnestunud just selles mőttes, et ta ei ole suutnud kaasa aidata tõelisele isalikule kohalolule, mis juhataks meid tõelisse ellu. Söandagem sõnastada seda selgemalt: kristlus pole ajaloo keeristes just alati hiilanud. Kuna ma kõnelen oma kiriku positsioonilt, ei saa ma salata, et ajalugu on võtnud oma revanši, mis seisnes õigeusu rakendamises ideoloogide teenistusse. Kõige tuntum näide, mis ilmneb siin-seal veel tänapäevalgi, on kahtlemata rahvuslik messianism. Kui läänes on Kirik – vähemalt roomakatoliku kirik – püüdnud riigile omaste vahenditega saavutada ülemvõimu riigi üle, siis idas on, vastupidi, riik üritanud Kirikut endale allutada. XIX sajandil rajas iga uus Osmanite impeeriumist võrsunud riik omaenese sõltumatu kiriku. Sellel arengul ei puudu oma positiivne külg: kirik rakendab end oma rahva teenistusse, õnnistab tema kultuuri ja kaitseb raevukalt tema sõltumatust vallutajate ees. Kuid me ei tohi unustada negatiivset aspekti: väga sageli käsitletakse õigeusku pelgalt rahvuskultuuri osana, kirikuhierarhia muutub riigiteenistuseks ning usuga seonduv taandatakse kultuurinähtuseks.

Sellest hoolimata suudab armastav ja hoolitsev pilk leida Kirikus üles valguse ja rahu erakordse sügavuse, Kristuse kohalolu ja seega ülestõusmisjõu. Ma olen veendunud, et ajalugu suudab veel leida üles oma tähenduse ja selle tähenduse nimeks on ülestõusmine, nii praegu, minevikus kui ka tulevikus.

Jäägem siiski realistideks ja miks mitte ka optimistideks: sügavam vaatlus näitab, et selleks annavad alust üha uued põhjused. Nii võime täheldada paljude eluvaldkondade emantsipatsiooni institutsioonist ja kristlikest tõekspidamistest. Enam ei ole ainukehtivat autoriteeti ega ideoloogiat: teadus ja filosoofia ei ole enam teoloogia toatüdrukud; igaüks võib nüüd vabalt ja üksipäini teoloogiaga tegeleda. Ilmalik kultuur on paljune, heterogeenne ja mittetotaalne. Igasugune teadmine tegelikkusest ja lähenemine sellele lähtub oma eripärastest normidest. Igasugune ideoloogia või religioon – ja ma nendin seda igasuguse nostalgiata –, mis püüaks end ainukehtivaks kuulutada, paistaks kõigile talumatult rõhuvana. Selline paistab olevat jämedates joontes meie tänapäev, mis on olemuslikult kriitiline iseenda vastu, pole kunagi lõplikult kindel oma alustes ega saavutustes ning on kantud igavesest mitmekesisusest, mis on ühtaegu tema pinge- ja jõuallikas. Prantsuse teoloog ja ajaloolane Olivier Clément kirjutab: „Auschwitz, Gulag, Mao Zedongi tegude paljastamine ja Berliini müüri varisemine on tapnud suured poliitilised ja ajaloolised mütoloogiad. Nende mütoloogiate kritiseerimise lähtekohad on omakorda praeguseks minetamas oma tähendust. Traditsiooniline käsitlus kõikvõimsast ja kõiketeadvast Jumalast on kokku varisenud koos maailmasõdade tapatalgute, koonduslaagrite, genotsiidi, näljahädade ja taudidega.”

Sellise nihilismi pinnalt levib tänapäeva ilmalikustunud ühiskonnas ideoloogia, mis on eeskätt reklaami ja meedia vahendusel haaramas oma mõju alla üha rohkem inimesi. Seetõttu jääb tänapäeva Kirik tihti tühjade kätega: tema õpetussõnad on pelgalt moraalsed ning tunduvad seetõttu väiklased või isegi häbematud neile, kes on hakanud taga ajama mõnu ja naudingut – Erost. Eluline ühtsus, mis evangeeliumi kuulutuse kaudu seob jumaliku elu inimkeha ja kosmilise ümbrusega, on hävitatud. Nüüdisajal paistab Kiriku eneseteadvus olevat maailma silmis nõrgenenud. Kirik ei julge enam avalikult kinnitada, et on maailma süda, et kogu inimajalugu kulgeb tema rüpes ning et Kirik ei eksisteeri iseenda, vaid jumalikustumise teel oleva inimkonna ja universumi jaoks. Tsiteerin uuesti professor Olivier Clément’i: „Jättes unarusse Kiriku kui salasuse, keeldudes palveks vajalikuks distantsist – samas kui palve on puhtaim poliitiline akt, ainus vahend selguse saamiseks, kuna vaid palve kinnitab, et ainuke maailma valitseja on Kristus – on meil oht muutuda maailma ristteedel hingeldavaks prohvetiks, kes annab järele kurjadele vaimudele, selle asemel et neid paljastada. Samal ajal kui kristlus püüdis enda ümber ehitada traditsioonilist ühiskonda, mis on mõistagi andnud palju ilusat, kuid samas olnud sallimatu vaimuvabaduse vastu ning teisitimõtlejaid (hereetikuid, juute jt) taga kiusanud, tabas teda ootamatult ilmalikustumine, mis nüüd omakorda ründab sageli hoolimatult ja julmalt kristluse jäänuknähtusi, mida on ometi võimalik muuta.

Võib tunduda, et me oleme eemaldunud teemast, mis on Pärimus ja selle tulevik, kuid tegelikult ei ole see nii. Ei maksa unustada, et kristlik lootus seisab vastu igasugusele fatalismile ning pöördub Kristuse poole, kes ilmutab meile tõelise elu terviklikku tähendust ning esitab üleskutse avada kriisi loomus, mille tunnistajaks me kõik tänapäeval oleme.

Kui kristlased suudavad ümber hinnata ja uuesti määratleda kristluse tähendust, võime loota, et meid ootab ees loov tulevik. Ma selgitan seda. Ilmalikustumise positiivsed küljed on iseenesestmõistetavad. Vabanemine Kiriku mõjuvõimu alt on vähemasti Lääne-Euroopas võimaldanud suurejoonelist ilmaruumi ja inimese uurimist. Naine on vabanenud kammitsatest ja saanud suurema vabaduse. Kunstilised saavutused on mõõtmatud. Inimelu on pikenenud, inimeste arv kasvanud. Meie planeet on saavutamas suuremat ühtsust.

Samas on ilmalikustumisel ka küsitavamaid ja hirmuäratavamaid tagajärgi, sest see on lammutanud nii hinge- kui kehakultuuri ning hävitab lõpuks omaenda pärandi. Looduse elu on ohus, sest tehakse kõike, mis on tehniliselt võimalik ja majanduslikult kasulik – vähemasti lühiajalises perspektiivis. Looma- ja taimeliigid hävivad, vihmametsad hõrenevad, kliima muutub, Tšernobõli lähistel sünnivad vigased lapsed, atmosfäär on nii mõneski kohas muutunud prügikastiks, osoonikiht hõreneb ja maailmameri on saastatud.

Kui ilmalikustumine kõrvaldabki teatud tüüpi kristliku kohalolu – allutamise ja autoritaarse ühtlustamise ühe pealesurutud ideoloogia egiidi all –, on samas tõsi, et tekib uut laadi kohalolu, teistsugune side Kiriku ja ilmaliku ühiskonna vahel, mida ma nimetaksin prohvetlikuks partnerluseks.

• See edendaks ühiskonnas, kus kõik on ostetav ja müüdav, midagi, mis on tasuta ja mida pole võimalik mugandada, teatud uut laadi tegelikkust, mida ei tule ära kasutada, vaid vaadelda; see ei annaks maailmale mitte usulahkude jumalikku maagiat, mille varal saab tugevaid emotsioone kogeda ja võimu omada, vaid hullu Jumala, julgeksin ma öelda, kes ületab oma teispoolsuse, et anda meile tagasi elu ja elu mõte, elu kui suur pidu, kus me oleme tunnistajaks tõelisele ilule, mis pole pelgalt kütkestamine ja omamine, vaid osadus.

See paigutuks viimse õiguse tasandile. Ei maksa unustada, et osa noori võtab endalt elu, kuna nende meelest pole elul enam mõtet. Ei maksa unustada, et osa noori ei suuda enam taluda tegelikkuse alandavat ränkust.

Vaatamata suurtele jõupingutustele luua tsivilisatsioon, kus riskil poleks enam kohta ja kus oldaks kindlustatud kõikide lõhenemiste vastu, inimesed ikkagi kannatavad ja surevad, üks genotsiid järgneb teisele; ja nii avastatakse, et olemasolu kangas on lõplikult lõhki kärisenud. Ainus küsimus, mis väärib veel esitamist, on: kas allakäik avab meile tee olematusse või ülestõusmisse? Selleks tuleks loobuda lunastusemõistmisest, mille järgi Poja kannatused ristil olid hädavajalikud Isa viha lepitamiseks. Jumalal pole kurjuse ideed. Tema ei ole kurjuse autor, vaid kurjus on Ta risti löönud. Samal ajal avab Ta meile ootamatuid teid ülestõusmisele. Püha Vaimu kaudu võib inimene saada loodu loojaks, Püha Vaimu läbi ammutab inimene jõudu ja loovust. Nii võib ilmalikustumisest saada tänapäeval kristluse jaoks võimalus, kui see saab üle skisofreenilisest vaimsusest ja püüab olla midagi enamat kui meie kaasaegsete humanitaarsete kontseptsioonide sentimentaalne avaldumisvorm ning kui ta leiab taas üles alandlikkuse ja halastuse tee, nii et teda ei käsitletaks enam pelgalt kultuurirubriigina, nagu ajalehes on poliitika-, teaduse-, spordi- või moerubriik.

Seda silmas pidades peavad kristlased neile omases kohas ehk siis Kirikus edendama osadust, mille kaudu Sergei Bulgakovi sõnutsi „ajalugu ei ole tühi koridor, mis tuleb läbida võimalikult kiiresti, et sellest maailmast pääseda.” Tänapäeval peab Jumala totaalsele revolutsioonile inimese suhtes vastama rohkem kui kunagi varem inimese ilmutamine Jumalale Püha Vaimu läbi. Kristlane peab endale teadvustama, et psühhoanalüüs, kunst ja teadusuuringud on sageli temast ees ja sellepärast on tal ilmselt vaja veel läbi käia pikk ja pime periood. Aga ta on ka ainus, kes kindlalt teab, et ajalugu teeb Kristuse tööd ning et ajaloo ainus lõppeesmärk on viimne tänapäev, mis valmistab aktiivselt ette jumalasõna, mis tuleb meie vaikuse kaudu kuulutama võitu surma üle ja tõstma au sisse elu.

Pärimus ja tulevik! Kõige paremini ühendavad neid kaht Malraux’ sõnad, mis ta lausus pärast oma laste surma: „Ma ootan prohvetit, kes julgeks hüüda maailmale näkku: olematust pole olemas!”