Memorandum 15. jaanuarist 1996

Memorandum

Avaldatud Oikumeenilise Patriarhaadi Püha Sinodi peasekretariaadi poolt Phanaris, 15. jaanuaril 1996. aastal

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku küsimuses

Oikumeeniline Patriarhaat kui esimene Tool õigeusu kirikute seas ning Emakirik nende patriarhaatide, autokefaalsete ja autonoomsete kirikute suhtes, mis on asutatud pärast slaavlastele usukuulutamist 9.sajandil ning hiljem kuni uuemate aegadeni, omab kohustust koordineerida ja kindlustada õigeusu maailma ühtsust. Ta võtab seda kohustust kõige tõsisemalt ning viib seda läbi, rakendades Püha Pärimust ning Pühi Kaanoneid, mis, olles välja kuulutatud oikumeeniliste kirikukogude poolt, on tunnustatud kogu õigeusu maailma poolt kui mõõdupuu kogu Kiriku korraldamisel.

Kirik on Püha institutsioon, Kristuse ihu, mis on kutsutud täitma oma lunastavat osa inimsoo keskel, kes on juhitud järgima Jumala tahet “maa peal nii nagu see on taevas.” Kirikul on samuti maine ülesanne ajaloo suhtes; ning sellisena peab läbi käima kõigist katsumustest ning raskustest, sisemistest ning välistest muutustest, ja vaimulikest tagasilöökidest ning kordaminekutest, mida iga uus maailmakord kaasa toob – alati siiski Jeesus Kristuse õpetuse ning Kiriku aegadevanuse traditsiooni ning usu valguses.

Seega, Kirik kasvab ning elab. Loomulikult ta muutub. Ta peab seetõttu muutusi omaks võtma ning muutustega kohanema. Kuid seda tehes peab ta jääma endale truuks ning mõtlema ning käituma nagu Kirik ja mitte ilmalikult. See on raske ülesanne, kuna inimestena langeme saagiks inimloomusele ning laseme oma meeli ning südametunnistust pilvituda ning me kaotame oma tõelise eesmärgi silmist.

Oikumeeniline Patriarhaat kui Emakirik ning õigeusu maailma keskus omab volitust juhtida õigeusu maailma Kiriku Pärimuse kindlustamisel ja kestmajäämisel, mis on edasi antud temale põlvkonnalt põlvkonnale. Läbi ajaloo on lugematult olnud juhtumeid, kus Kirik on silmitsi seisnud praktiliselt ülepääsmatute olukordadega, kuid ta usub, et on püsima jäänud Jumala armust. Ajalugu on pidevalt tegemisel, nii on loomulikult olemas probleemid ja muutused, millele tuleb näkku vaadata. Kirik peab  tegelema nendega samas vaimus nagu alati ning andma sama kohusetundlikult vastuse, mis on talle aegade jooksul edasi antud; võttes alati arvesse aegu ning reaalsust, kuid mitte kunagi eksides tõe, õigluse ning usu, lootuse ja armastuse põhitõdede tunnistamisel,  nagu on paika pandud pühakirjas; alati tunnistades end Kirikuna.

See lühike kirjeldus on antud seadmaks selgeks Oikumeenilise Patriarhaadi rolli ja ideoloogiat praeguse olukorra käsitlemisel, mis puudutab Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut, mis meeleheitlikult püüab end üles tõsta kommunistliku režiimi tuhast, mille all ta eksisteeris stalinismi aegadest alates. Loomulikult, olukorra kohta võib välja pakkuda erinevaid vaatepunkte. Mõnede jaoks on mängus kõrged panused. Oikumeenilise Patriarhaadi jaoks on ainus panus kogu Kiriku ühtsus ning Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku eesõigus saada oma seaduslik ning kanooniline autonoomne enne 1940. aastat olnud staatus. Oikumeeniline Tool ise ei püüa mitte millegi omandamist oma osalusest selles olukorras, vaid käsitleb selle olukorra kõiki aspekte ajaloo, jurisdiktsionaalse seaduslikkuse läbi ning Pühade Kanonite valguses, teenides usklikke vajadusi.

Oikumeenilisel Patriarhaadil ei ole õigust sekkuda teise õigeusu patriarhaadi või autokefaalse Kiriku siseellu, kuid Emakirikuna on tal kindel õigus, antud talle pühade oikumeeniliste Kirikukogude poolt, olla vahekohtunikuks vaidlustes, kuulata ära kaebusi, pakkuda kaitset nendele kanoonilistele üksustele, mis otsivad varjupaika, koordineerida kõiki Kirikuid ühtse terviku hüvanguks; ning kõike seda ülalpool igasugust rahvuslikku, keelelist, kultuurilist, sotsiaalset või majanduslikku huvi.

Eesti Valitsuse väljaöeldud tahe on, et Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oleks taas kord tunnustatud kõigi õigeusu Kirikute poolt kui tulevat Oikumeenilise Patriarhaadi otsese jurisdiktsiooni alla, ning taastada oma staatus kui autonoomne õigeusu Kirik, nagu on Soome ning Tšehhi ja Slovaki Vabariikide Kirikud. Eesti Vabariigi väljaöeldud tahe on ka, et õigeusu Kirik tema riigi piirides ei oleks Moskva Patriarhaadi jurisdiktsiooni all, ning seda ilmnähtavatel ning tõsistel põhjustel. Edasi, 54 kogudust 83 kogudusest Eestis on välja öelnud tahte, et nad tulevad Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla.

Muidugi, Oikumeeniline patriarhaat, olles puhtalt vaimulik institutsioon, et saa läbi rääkida selles küsimuses ainult Eesti Valitsusega, vaid peab keskenduma tööle ka Moskva Patriarhaadiga. Oikumeeniline Patriarhaat, pärast kaht aastat ootust lootuses, et see olukord võiks laheneda iseenesest ning pärast rohket kirjade vahetamist – kirjade, mis sageli olid brutaalselt avameelsed – saatis 1995. aasta veebruaris delegatsiooni Moskva Patriarhaati. Kuid Moskva näitas üles vähest huvi. Järgnevalt kutsus Oikumeeniline Patriarhaat Tema Õnnistuse patriarh Aleksei saatma delegatsiooni Phanari Istanbuli, Türki, eesmärgiga pidada dialoogi vastastikku rahuldava lahenduseni jõudmise lootuses. Delegatsiooni saamine lükati Moskva Patriarhaadi poolt korduvalt edasi, kuni lõpuks 2.-3. jaanuarini 1996. aastal tegi delegatsioon reisi Istanbuli ning läbirääkimised leidsid aset.

Need läbirääkimised möödusid kristliku vennaarmu vaimus, kuid olid sageli pinevad ning paiguti näisid jõudvat täielikku ummikusse. Üks Kirik süüdistas teist; Vene pool süüdistas Oikumeenilist Patriarhaati oma territooriumil vahelesegamises, Oikumeeniline Patriarhaat osutas, et ta ei  olevahel seganud, vaid õigesti pühitsetud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku liikmed eksiilis asukohaga Stockholmis on korduvalt pöördunud tema poole nagu on seda teinud ka Eesti Valitsus. See organ on Moskva poolt keelustatud autonoomse Eesti Õigeusu Kiriku jätkaja. Siiski, täna tunnistab Eesti Valitsus ametlikult seda eksiilis olevat organit kui autonoomse Eesti Õigeusu Kiriku järglast ning on nendega pidevas kontaktis. Oikumeeniline Patriarhaat on seotud oma kristliku ja kanoonilise kohusega võtta kuulda esmalt iga õigeuskliku palveid ning raskusi, kuid samuti igaühe omi mistahes teisest kristlikust religioonist.

Moskva patriarhaat on kisa tõstnud, et ta ei luba ühegi teise Kiriku või riigi vahelesegamist. Samal ajal ignoreerib ta tunnustatud kanoonilist seadust, mis annab Oikumeenilisele Patriarhaadile õiguse astuda samme teatud küsimustes. Ilmselt oleks selles küsimuses kõige efektiivsem ning kanoonilisem lahendus taasaktiveerida 1923. aasta autonoomia, mis anti Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule Oikumeenilise Patriarhaadi poolt ning mida Eesti Vabariik eelistab täna tunnustada. Kirik ei saa jääda kurdiks suurema osa õigeusklike soovile seal ning on palunud Moskva Patriarhaati ilmutada arusaamist selle küsimuse lahendamisel.

Oikumeeniline Patriarhaat on ametlikult osutanud Moskva Patriarhaadile teistel puhkudel, et piirid patriarhaatide ja Kirikute vahel on ajaloo vältel sageli muutunud. Moskva ei peaks rõhuma kõige selle hoidmisele, mis oli või on tema praeguse jurisdiktsiooni all. Kõige ebameeldivam näide, mida Oikumeeniline Patriarhaat võis Moskvale esitada, oli Vene Õigeusu Kiriku enda asutamise juhtum, mis Russi ristimisest 988 p.Kr.s. kuni talle autokefaalia andmiseni 1448. aastal, oli Oikumeenilise Tooli jurisdiktsiooni all. See oli Emakirik, kes andis endast, et luua seda, mis tänapäeval on Vene Õigeusu Kirik. See oli Emakirik, kes andis oma tütrele autokefaalia ning seejärel tõstis ta 1589. aastal patriarhaadi staatuse. On olnud veel palju rohkem näiteid Emakiriku eneseohverdamisest. Moskval on aeg käituda samal viisil, lubades Oikumeenilisele Patriarhaadile vabadust realiseerida oma õigust, et taasluua Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik.

Kui otsuseni ei peaks jõutama, siis võib õigeusu kohalolek Eestis sattuda ohtu ning kaduda. Eesti õigeusklikud võiksid saada tõrjututeks ning üle minna luterlusse või isegi uniatismi Rooma alla. Nad võivad isegi kaaluda ühinemist kirikulõhelisse õigeusklikku rühmitusse niivõrd kui neil oleks kanoonilist korda. Igal juhul kannaksid mõlemad, nii Oikumeeniline Patriarhaat kui ka Moskva Patriarhaat vastutust ning kahtlemata hindaks ajalugu neid rängalt.

 

Tõsiasi on, et Moskva ei ole kunagi täitnud Eesti õigeusklike kogukondade vajadusi, hoolitsedes selle asemel vene elemendi eest. Aastal 1923 oli 270 000 eesti õigeusklikku. Moskva ütleb, et ta ei pühitsenud Eesti vaimulikkonda, kuna polnud kandidaate. Oikumeenilise Patriarhaadi vastus sellistele väidetele on, et kuna praegune Eesti Valitsus on oma 1940. aasta eelse olukorra järglane, siis tuleb järeldada, et  Kiriku suhtes tuleb kohandada samu kaalutlusi. See oli see sisuline põhjus, miks Eesti Valitsus tunnustab “Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut” eksiilis Stockholmis. Oikumeeniline Patriarhaat ei saa, ilmselgetel põhjusel, osaleda selles poliitilises küsimuses, kuid siintoodu mõte peaks olema kõigile selge.

 

Pandi ette järgmised näited püüdes lahendada seda küsimust, samas püüdes rahuldada viit asjassepuutuvat poolt, nimelt, Oikumeenilist Patriarhaati, Moskva Patriarhaati, Eesti Vabariiki, ning kõige tähtsamana eesti õigeusklikke ja vene õigeusklikke Eestis:

 

Vene pool pani ette, et kindlasti vastavuses Eesti seadustega Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik peaks jagatama nendeks kogudusteks-kogukondadeks (edaspidi ainult “kogudused”), kes eelistavad tulla Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla ning nendeks, kes eelistavad tulla Moskva alla. Kiriku vara seadmise delikaatne ja vastuoluline probleem lahendataks kogu vara üleandmisega kogudustele endile. Oikumeeniline Patriarhaat ei saaks aktsepteerida seda ettepanekut, sest see lõhub Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ühtsuse. Vene pool, suutmata adekvaatselt kaitsta oma seisukohta, läks üle teisele ettepanekule.

Oikumeeniline Patriarhaat  võiks määrata hierarhi (piiskopi) nendele usklikele, kes eelistavad tulla Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi alla. Piiskop ei oleks autonoomse Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku pea, vaid Oikumeenilise Patriarhaadi esindaja määratud rahuldama nende õigeusklike vajadusi, kes eelistavad tulla Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla. Vene delegatsioon ähvardas siiski, et kui see juhtuks, siis Vene Kirik, kes oli otsustanud mitte määrata diasporaas piiskoppe käesoleval ajal, oleks sunnitud tõsiselt ümber mõtlema arvukate nõuete üle usklikelt ja Vene saadikutelt, kes on nõudnud piiskoppide saatmist Lõuna-Koreasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale ja mujale. Kui Oikumeeniline Patriarhaat võtaks ette valida piiskopi eesti soost, siis seda piiskoppi kindlasti ei tunnustataks Venemaa Kiriku poolt, kes katkestaks siis läbikäimise valitud piiskopiga. Siis tuleks küsida: kuidas saavad kaks Kirikut Konstantinoopol ja Moskva jääda teineteisega läbikäimisse? Teine ettepanek lükati samuti tagasi.

Vene pool rõhutas ühisele kommünikeele, mis ütleks, et kaks poolt kohtusid vennalikus meeles ning avameelselt, keskendudes raskustele käsitlevates probleemides, otsustades, et kumbki pool ei tohi teha kahju teisele ning et dialoog nende kahe kiriku vahel jätkub kuni omandiküsimuse lahendamiseni ning kõigi Eesti koguduste tunnustamiseni võrdsena seaduse silmis. Oikumeenilise Patriarhaadi pool lükkas selle ettepaneku tagasi ning oli kõvasti vastu arvukatele ähvardustele ning surveavaldustele, mis talle Vene delegatsiooni poolt osaks said, väites, et ei ole võimalik jõuda lahenduseni sellistel tingimustel. Oikumeeniline Patriarhaat ise võiks kasutada näpuga näitamist Moskva vastu mittekanooniliste tegude eest, selliste nagu Ameerikas, Poolas, Tšehhoslovakkias ning mujal, kuid on vältinud seda tegemast üle-õigeuskliku maailma ühtsuse nimel. Moskva on minevikus sageli nagu kord ja kohus hoiatanud, kuid läbikäimine ei ole kunagi katkenud. Lõpuks ei ole ühiskommünikee idee mingitpidi lahendus.

Moskva neljas ettepanek oli, et eksisteeriks “kaks autonoomset” Eesti Kirikut üks Konstantinoopoli ja teine Moskva all. Ettepanek lükati tagasi, peamiselt seetõttu, et 1923. aasta  Tomost tunnustatakse ikka veel Eesti Valitsuse poolt ning samuti seetõttu, et ei ole kanoonilist pretsedenti kahe autonoomse Kiriku kohta ühel maal. Ainuke kohandus, mida Oikumeeniline patriarhaat võiks lubada, oleks ühe autonoomse Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku olemasolu Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni all koos mõnede kogudustega, kes tulevad otse Moskva alla; need kogudused hoiaksid tiitlipärast omandiõigust oma varale. Moskva vastus oli, et autonoomne Eesti Apostliku-Õigeusu Kirik juba eksisteerib (see, mida tunnustab Moskva, aga mitte Eesti Valitsus ega Oikumeeniline Patriarhaat) piiskop Korneliuse all ning ainult nii võiks Eesti Apostliku-Õigeusu Kirikut tunnustada!

Konstantinoopoli Kirik otsib lahendust, mis on vastuvõetav mõlemale poolele: kui see on saavutamatu, siis on ta sunnitud otsima lahendust ühepoolselt. See on Konstantinoopoli Kiriku tahe ning põhjus miks ta esmalt kutsus Vene delegatsiooni nõupidamisele.

 

Oikumeeniline Patriarhaat omab märkimisväärset dokumentatsiooni, mis süüdistab Moskvat tema aktsioonides, nagu surve avaldamises hierarhidele alla kirjutamiseks surve all. Ta on siiski tagasihoidev selle informatsiooni avalikuks tegemisel ning tunneb kindlalt, et Moskva on teadlik, et selle informatsiooni vabakslaskmine omaks tagajärgi. Moskva teod, teiselt poolt, on jätkuvalt kramplikud ning võivad esile kutsuda kirikulõhe.

 

Iga Oikumeenilise Patriarhaadi poolt ettevõetud samm – nimelt Konstantinoopoli patriarhi Meletios Metaxakise Tomos (akt), mis andis Eestile täieliku autonoomia  vastandina Moskva patriarhi Tihhoni aktile 1920. aastast, mis andis ainult osalise sisemise autonoomia, ning tõsiasi, et kadunud patriarh Dimitrios 1978. aastal ei tühistanud 1923. aasta Tomost, vaid deklareeris selle “mitte-aktiivsust”, kuna sellel ajal oli Eesti osa Nõukogude Liidust vaatamata sellele, et rahvusvaheline üldsus ei tunnistanud Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liitu – olid hea tahte avaldused, nii, et õigeusklikud ei jääks ilma Kiriku kaitseta ning nende pastoraalsed vajadused saaksid rahuldatud.

 

Oikumeeniline Patriarhaat pani ette kõrvuti jurisdiktsioonid (nagu Ameerikas ja mujal), kuid Vene pool lükkas selle idee tagasi – kuna kanoonilised seadused lubavad “ainult üht piiskoppi igas  linnas” – erandina tingimusel, et Eesti Kirikut tunnustataks tervikuna, et kogudused saaksid tiitlipärase omandiõiguse oma varadele, ning et Moskva patriarhaadi ülempiiskop Kornelius oleks Kiriku jagaja. Oikumeeniline Patriarhaat mõistis Vene poole erandit kui sobimatut surveavaldust ning märkis, et see oli mittekanooniline ja vastukäiv küsimuse lahendamisele. Näis, et Vene pool oli valmis aktsepteerima seda kompromissi, kuid mõeldes rohkem, nõudis, et kaks Patriarhaati püüaksid Eesti Vabariiki saada tunnistama Kirikut ülempiiskop Korneliuse all, kogudusi seaduslike tiitlipäraste omanikena, ning lõpuks jättes iga koguduse otsustada, millise jurisdiktsiooni alla ta kuluks.

 

Veel enam, 1993. aastal võttis Moskva ühepoolselt ette Eesti autonoomia keelustamise (mille Konstantinoopoli patriarh Meletios 1923. aastal sisse seadis ning mida Konstantinoopoli patriarh Dimitrios oli deklareerinud mitte-aktiivseks 1978.aasta) ilma Emakirikuga  konsulteerimata. Moskva delegatsioon ähvardas, et kui ta tahaks, Vene Kirik võiks valida enam mitte tunnustada 1923. aasta Tomost. Vene Kirik oli 1920. aastal nagu märgitud mujal, andnud osalise sisemise autonoomia Eestile ilma Oikumeenilise Patriarhaadiga konsulteerimata. Sama ühepoolne tegu juhtus aastatel 1940-1945, kui Moskva Patriarhaat keelustas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia, seekord nii nende oma kui ka patriarh Meletiose poolt antu, uuesti ilma Oikumeenilise Patriarhaadiga konsulteerimata. Nende tegude kohta eksisteerib ulatuslik dokumentatsioon. (N.B. Õigeusu sees on teatud kontrollide ja tasakaalude süsteem, nii et üks patriarhaat ei saa ületada oma võimu piire ning seada end üle teise, kuid tõsiasi on see, et nimetatud küsimus tõstatati Moskva poolt mitte 1923. aastal, vaid 1996. aastal! Veel enam, patriarhaatide piirid on määratud esiteks Oikumeeniliste Kirikukogudega vanemate Rooma, Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiochi  ja Jeruusalemma patriarhaatide jaoks ning siis Konstantinoopoli poolt välja antud patriarhaalsete Tomostega uuematele autokefaalsetele õigeusklikele Kirikutele. Eesti ei olnud lülitatud Venemaa Kiriku piiridesse, nii ei oma Moskva Patriarhaat siin tegelikku ajaloolist võimu.)

 

Probleemi tuumaks on tõsiasi, et Emakirik ei saa aktsepteerida ülempiiskop Korneliust autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kanoonilise peana, isegi mitte oma jurisdiktsiooni all, tema seotuse tõttu Moskvaga, ning Moskva teiselt poolt lükkab tagasi idee Eesti jätmisest Oikumeenilise Patriarhaadi kätesse. Oikumeeniline Patriarhaat on siiski rahvusülene religioosne institutsioon ning ei oma välist motiivi peale õigeusu Kiriku hüvangu Eesti. Tema eesmärgiks on töötada nimetatud suunas järgides Pärimust ning Kiriku pühi kaanoneid. Tal ei ole huvi hoida Kiriku varade tiitlit, ega hooli ta ka olla segatud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku sisemistesse asjadesse. Tema õigused ja privileegid Emakirikuna, mille alla Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik loomulikult kuulub, on piiratud ning spetsiifilised. Väärtõlgendamiseks ei ole ruumi. Seda mõistavad hästi Eesti Valitsus, eesti õigeusklikud, kes soovivad tulla Oikumeenilise patriarhaadi alla, ning kahtlemata Moskva  Patriarhaat, mis on põhjuseks, miks küsimus on nende jaoks nii problemaatiline; see on nende jaoks mittevõidetav olukord, järgigu nad kas kiriku või riigi seadust.

 

Moskva delegatsioon nõudis, et diskussioon jätkuks hiljem, millele Oikumeeniline Patriarh vastas, et tal on kohustus Eesti õigeusklike suhtes, et on tulnud aeg jõuda lahenduseni, ning et igasugune viivitus võib olla kahjuks õigeusule Eestis.  Veel enam, igasugune viivitus võimaldaks Moskval võita mingit aega.

 

Smolenski metropoliit Kirill, Vene delegatsiooni liige, ähvardas sageli Oikumeenilist Patriarhaati ning ühel korral nõudis järgmise märkuse salvestamist käbirääkimiste protokolli:

 

“Las iga Kirik teeb selles asjas nagu ta peab. Kuid, sellistel tingimustel, kus Venemaa Kirikut  Eestis taga kiusatakse, kui Konstantinoopoli Kirik peaks toimima ühepoolselt probleemi lahendamisel, siis Vene Kirik käsitab seda kui sammu, mis laiendaks lõhet Eestis. Ma kahtlen, kas sellisel juhul oleks õigeusklike vahel Eestis armulaualist läbikäimist. Venemaa Kiriku Eestis (!) üks osa ilmselt ei hakka läbi käima Konstantinoopoli Kiriku all oleva osaga Eestis. Saab olema lõhe. Minu kui hierarhi kohus on märkida seda vennalikus vaimus, kuid suure kahjutundega. Igal pool peab olema teadlik tagajärgedest.” (N.B. viide “Venemaa Kirikule Eestis”.)

 

Oikumeenilise Patriarhaadi Pergamoni metropoliit Joann vastas järgmisel viisil:

 

“Isiklikult mina, samuti nagu ka Kirik, mida ma esindan, käsitavad Smolenski metropoliidi Kirilli poolt öeldud jõhkra surveavaldusena, et üks Kirik taganeks oma seisukohalt teise kasuks. Ma ei leia, et Smolekski metropoliidi poolt kasutatav keel oleks konstruktiivne; kindlasti ei ole see parim viis reageerida meie poole konstruktiivsetele katsetele leida lahendust, eriti kui me oleme pidevalt pehmendanud oma positsiooni kogu õigeusu maailma hüvanguks. Kahjutundega tuletan igaühele meelde Venemaa Kiriku korduvaid ühepoolseid samme möödanikus (nagu autokefaalia väljakuulutamine Metropooliale (niinimetatud “Ameerika Õigeusu Kirik”, Jaapani autonoomia jne) ning ma lisan, et õigeusu maailma ühtsuse nimel me (Oikumeeniline Patriarhaat) oleme kannatanud neid akte, kuid ei ole neid kunagi tunnustanud. Veel enam, mistahes otsus ka võetakse vastu Oikumeenilise Patriarhaadi poolt selles küsimuses, ei ole tehtud surve ega pressingu pinge all, vaid võtab arvesse õigeusklike huve, kellel täna puudub alandliku ja vastutustundliku Konstantinoopoli Tooli kaitse. Isiklikult ma oleksin eelistanud mitte jõuda sellise avalduse tegemiseni, kuid Smolenski metropoliidi sõnad kohustavad mind seda tegema, kuna minu mulje on, et Vene delegatsiooni liikmete ainus soov on hoida seda küsimust avatud lootuses, et nende jaoks tekivad soodsamad tingimused.”

 

Oikumeenilise Patriarhaadi Philadelphia (Väike-Aasia) metropoliit Meliton kõneles samuti avameelselt Smolenski metropoliidi Kirilli märkustest, öeldes:

 

“Ma märgin kahjutundega, et vaatamata heale tahtele, lootustele ning Oikumeenilise Patriarhaadi delegatsiooni poolt tehtud ettepanekutele probleemi lahenduse suunas, mis ei puuduta mitte ainult meie kaht Kirikut, vaid ka kogu õigeusklikku maailma, meie partnerid ei käsitle probleemi õigesti, ning me kohtasime isegi negativismi selle probleemi käsitlemisel. Meie venna, Krutitski metropoliidi (Juvenali) poolt märgiti, et Moskva Kirik on mures oma karja õiguste pärast Eestis, ning ma alandlikult imestan kas Konstantinoopoli Kirikul on õigus eemale tõugata Eesti usklikke sellest, millest nad otsivad kaitset, eriti ajal, kui ajalugu, kaanonid ja Pärimus annavad talle kohustuse jõuda ühisele arusaamisele. Veel enam, kaks ja poolt aastat pole Oikumeeniline Tool selle küsimuse lahendamisel edasi liikunud, lootes, et kaks Kirikut koos võiksid leida lahenduse. Kurvastuseks, see tegevusplaan ei leidnud vastuvõttu teiselt poolelt. Ma pean edasi märkima, et viimase 70 aasta jooksul, Venemaa Kiriku kannatuste kestel, on Emakirik püüdnud erinevatel viisidel aidata teda ning on minu kohus märkida siis osutades ühele väga hiljutisele näitele, nimelt patriarh Bartholomeose kindel seisukoht Ukraina kirikliku olukorra kohta, mille eest teda hinnati järsult mitte ainult ukrainlaste, vaid ka teiste õigeusuliste poolt. Venemaa Kirik seda ei tunnistanud, ega avaldanud ka kunagi selle eest tänu. Ajaloo jaoks, ma pean edasi märkima, et Venemaa Kiriku kõigi ebakanooniliste tegude suhtes Poolas, Tšehhoslovakkias, Soomes, Jaapanis, Ameerikas, Ungaris, Püha Panteleimoni Kloostris Athose mäel jne., Konstantinoopoli Kirik tõesti protestis, kuid õigeusu maailma ühtsuse nimel – millest me kõik palju kõneleme – mitte kunagi ei katkestanud läbirääkimisi ega isegi ähvardanud katkestada läbikäimist Venemaa Kirikuga. Viimaks, ma väljendan oma kahjutunnet meie kohtumise ebasoodsa lõpu üle ning meie lootuste kadumist, vaatamata tõsiasjale, et meie poolt oli hea tahe. Vähimana vendadest siin, ma lõpetan üleskutsega, et Venemaa Kiriku delegatsioon vaataks üle oma seisukoha ning just selsamal momendil arutaks lahenduseni jõudmist, et vältida enda leidmist ebasoovitavast olukorrast.”

 

Tyrolose ja Serentioni metropoliit Panteleimon, Oikumeenilise Patriarhaadi delegatsiooni juht, võttis samuti kokku oma märkused järgnevalt:

 

“Minu alandlik mina soovib ka väljendada oma kahjutunnet meie läbirääkimiste ebasoodsa lõpu üle. Isiklikult olin ma üllatanud Smolenski metropoliidi poolt tehtud ebasoodsate avalduste, surveavalduste ja ähvarduste üle. Me ei tunne, et see on parim tee probleemide lahendamiseks Kirikute-õdede vahel. See meenutab vaimulikurüüd kandvatele meestele mittesobivat käitumist, vaid pigem teiste aegade ning teiste valitsemisorganite oma. Oikumeenilise Patriarhaadi delegatsiooni püüd abistada ülempiiskop Korneliuse all olevaid usklikke oli välja toodud kuid kindlasti ei ole see võimalik teiste Eesti õigeusklike õiguste arvel. Siinjuures pean ma ütlema, et on teisi probleeme, mis tekitavad Oikumeenilisele Patriarhaadile muret tema suhtes Moskva Kirikuga. Üks selline probleem on olukord Ukrainas, kus just selsamal momendil uniaadid valmistuvad tähistama Bresti liidu 400.aastapäeva, samas kui õigeusklikud Ukrainas on lõhestatud. Selle lõpptulemuseks on uniaatide ja teiste mitte-õigeusklike edu. Teine küsimus on metochion`I (sõltuvuse) taaskehtestamine Püha Panteleimoni Kloostris siin (Istambulis); veel üks on sellele kloostrile Moskva Patriarhi nime koospühendamine, kui see avalikult tuleb Konstantinoopoli Patriarhi jurisdiktsiooni alla; veel üks on kirikute ülevõtmine Ungaris jõu ja tankide abil. Need on küsimused, mis loovad hõõrumist meie kahe Kiriku vahel, kuid mida peab käsitlema armastuse vaimus ja vastavalt Kiriku kaanonitele ja traditsioonidele, ilma surveta. Ma palvetan, et tulevikus valitseks tagasihoidlikum mõtlemine.”

 

Oikumeeniline Patriarhaat rõhutas fakti, et kui Eesti Valitsus peaks tagasi lükkama kõigi nende koguduste registreerimise, kes tahavad jääda Venemaa Kiriku alla, siis tuleb kahel Kirikul toimida küsimuse käsitlemisel ühepoolselt.

 

Vene Kirik seisab kahe fakti ees:

 

Eesti Valitus, kes ei taha tunnistada Moskva Patriarhaadi all olevaid kogudusi Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku osana, ning

 

Oikumeenilise Patriarhaadi kindel seisukoht, mis mõistab, et Vene Kirik omab väliseid motiive, tahes edasi lükata arutelu ning probleemide lahenduse leidmist, kaasates Oikumeenilist Patriarhaati vene koguduste tunnustamisse ning nende registreerimisse vastavalt eesti seaduste nõudmistele ning kasutades mistahes vahendeid, et võõrandada Emakirikut nendest Eesti kogudustest, kes on nõudnud oma tulekut Oikumeenilise Patriarhaadi alla. See saadaks teate välismaailmale, et Konstantinoopoli Kirik ei suuda leida lahendust Eesti küsimustes ja jätab maha sealsed usklikud.

 

Oikumeenilise Patriarhaadi delegatsioon, tundes lõksu, rõhus nii koguduste tunnustamisele Eesti Vabariigi poolt kui ka kohesele küsimuse lahendamisele kanooniliselt, mis, nagu oodata, vene poole poolt  tagasi lükati. Oikumeeniline Patriarhaat, kasutades õigusi ja privileege vastavalt Pühadele kaanonitele, on valmis toimima Eesti küsimuse lahendamisel ilma Venemaa Kiriku koostööta, kui vaja, sest Moskva keeldub rahulikus lahenduses kokku leppimast.

 

Vahepeal on kõiki Eesti õigeusu kogudusi informeeritud selle kohtumise kulgemisest ja väljavaadetest Oikumeenilise Patriarhaadi Püha Sinodi peasekretariaadi kirjaga. Eesti president, peaminister ja siseasjade minister on samuti informeeritud  Venemaa Kiriku seisukohast.

 

On selge, et Vene Kirik püüab mõjutada teisi õigeusu Kirikuid. Oikumeeniline Patriarhaat mõtleb, kas ta peaks teavitama teiste patriarhaatide ja autokefaalsete Kirikute päid katsetest jõuda Moskvaga rahumeelsele, vastastikku vastuvõetavale lahendusele, kuid see aeg on otsa saanud ning kui kahe Kiriku lõplikul kohtumisel 1.-2. veebruarini 1996. aastal Venemaa kirik ei võta vastu ühist kokkulepet Eesti küsimuses, siis Oikumeeniline Patriarhaat peab tulema vastu nendele Eesti õigeusklikele, kes otsivad kaitset Emakirikus.

 

Oikumeeniline Patriarhaat püüdleb sellel lõplikul kohtumisel Vene Kirikuga Eesti küsimuses sellele, et mõlemad Kirikud, Emakirik ja Moskva, tunnustaksid ühte autonoomset Kirikut Eestis Oikumeenilise Patriarhaadi all koos mõnede koguduste tulles Moskva Patriarhaadi alla, või, mis oleks kanooniliselt korrektsem, ühtainust Oikumeenilise Patriarhaadi all olevat autonoomset Õigeusu Kirikut Eestis, sealhulgas venekeelset piiskopkonda.

 

Avaldatud Oikumeenilise Patriarhaadi Püha Sinodi peasekretariaadi poolt Phanaris, 15. jaanuaril 1996.a.