Ikoon

Ikoon on Jumala tunnetamise ja Temaga ühinemise vahend. Nii et seda ei või määratleda dekoratiivse elemendina ega isegi ainult pühakirja illustratsioonina. Ta on liturgia lahutamatu koostisosa, mis teeb meid ilu kaudu Jumalale ligipääsetavaks. Jumal ei lasknud ennast ainult kuulda, vaid ka näha, Ta võttis endale näo.

Kristuse lihakssaamine paneb aluse ikoonile ja ikoon näitab lihakssaamist. Püha Johannes Damaskusest ütleb: „Ma ei kummarda ainet, vaid kujus ma kummardan aine Loojat, kes minu pärast sai aineks ja seeläbi päästis mu.”

Kristuse kujutamine tähendab ühtlasi Tema kirikliku Ihu liikmete kujutamist: ikoon ei näita meile ainult inimesekssaanud Jumalat, vaid ka Jumalakssaanud inimest. Mis kehtib Kristuse palge kohta, hakkab kehtima ka inimese palge kohta, kui Vaim teda täidab. Teisisõnu, pühakuju annab meile aimu inimese jumalikustumisest ja maailma pühitsemisest ehk kõikide asjade ja olendite tõest: tema sümboolika on alati isiku teenistuses; ta lõimub osaduse täiusse ja ilmutab seda.

„Mida raamat (pühakiri) ütleb meile sõna kaudu, seda kuulutab pühakuju meile värvi kaudu ja teeb selle kohalolevaks” (860. aasta kirikukogu). Jumalariiki avaneva aknana kaob ikoonist niimoodi igasugune lihtne illustreerimine, sest temal ei maalita transtsendentsi, ta ei „asjasta”, vaid maalib kohalolu. Ja kõik koondub üheainsa meeldetuletuse poole: ei ole igavest elu väljaspool Kristust ja tema salasusi.

Ikoon tuletab meile ka meelde, et Vaimu tunnistus peab tänapäeval saama mitte ainult teenimiseks, vaid ka kunstiks. Kunstiks koondada ennast ühtekokku „oma südame silmas”, mis märkab igas inimolendis Jumala palge ilu ning suudab ainsana tuvastada iga inimese palet Jumalas – seda sellepärast, et Ligipääsmatu tuleb meile vastu, et meie poole küünitada läbi kõikide nägude ja läbi kogu maailma ilu.

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit