Juhtund Joann/Johannes Karli p
Joann/Johannes Juhtund oli õigeusu vaimulik: köster-kooliõpetaja, diakon, samuti ajakirjanik, tõlk, EV Välisministeeriumi ametnik . Ta sündis 12.07. 1891 Riias Karl Juhtundi ja Zinaida Juhtundi peres, õppis Riia Vaimulikus Koolis.
Tema teenistuskäik köster-kooliõpetajana:
- Metsküla Kristuse templisseviimise kogudus
- Aruküla Püha Kolmainu koguduses 1913-1914
- köster–diakon Mõniste-Ritsiku Ristija Johannese koguduses alates 1918
Tema diakonipühitsus; www.eoc.ee/vaimulike andmebaas.
Eluloolisi andmeid:
Joann/Johannes Juhtundi pere: abikaasa Olga Juhtund, nende lapsed: poeg; tütar Tamara Juhtund. Pühitseti piiskop Platoni poolt diakoniks 1918,oli EAÕK Sinodi liige 03.09.1920- 09.05.1921, tõlkija toimetuses „Usk ja Elu“ (1913), ajalehe “Eesti Sõjamees” vastutav toimetaja (1917), ajakirjanik Tallinnas ajalehe “Vaba Maa” juures (alates 1917), EV Välisministeeriumis 1922.
Joann/Johannes Juhtund küüditati 1941 Venemaale Sverdlovski oblasti vangilaagrisse ja uinus 1942 (Geni andmed), tema hauakoht ei ole teada. Mõned allikad väidavad, et ta tuli siiski vangist tagasi 1947 ja rehabiliteeriti 1956.
Kasutatud allikad:
- Anu Raudsepp. “Riia Vaimulik Seminar 1846-1918”. Tartu, 1998;
- “Õigeusu kirikutes (kogudustes) teeninud vaimulike nimekiri”. Tallinn, 1975; Koostaja August Kaljukosk. EAA.5437.1.64, käsikiri. Rahvusarhiiv
- Eesti õigeusk X-XXI saj”. Entsüklopeediline teatmik (vene keeles) . Koostaja Vladimir Iljaševitš. Tallinn, 2014; lk 480
- David Papp. “Eesti Apostliku õigeusu vaimulikud”. Biograafiline leksikon (16.-20.saj). EAA. 5410.1. 247-249, käsikiri. Rahvusarhiiv
- Jaanus Plaat .“Saaremaa kirikud, usuliikumised ja prohvetid 18.-20. sajandil”. Eesti Rahva Muuseum. Tartu, 2003
- Andreas Põld . “Eestimaa uusmärtrid”. Pärnu, 2013
- www.militaar.net
- “Eesti Apostlik Õigeusu Kirik. Sünnilugu”. Mari-Ann Heljas. “Kultuur ja Elu”, 2002
Lisa:
II Maailmasõja tingimustes Nõukogude Liidu võimude suhtumine kirikusse muutus. Kui Lenin ja tema järglased otsustasid likvideerida nõukogude ühiskonnast igasugused religiooniilmingud („võitlus kiriklik-sektantliku kontrrevolutsiooniga”), siis 1943 otsustas Stalin religiooni lõplikult mitte hävitada oma riigis, vaid allutada see võimude range kontrolli alla, oodates vastutasuks Kiriku lojaalsust ja välissuhtlust Nõukogude Liidu kasuks. Erilise huvi all olid suhted õigeusu kirikuga. Lisaks 3-le vene kirikus allesjäänud metropoliidile kutsuti vangilaagritest ära veel 16 ellujäänud piiskoppi. Uue kirikupoliitika tagajärjel allutati kirikuelu rangele riigi kontrollile. Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks sai Kremlile ustav metropoliit Sergi. 4.09.1943 andis Stalin korralduse organiseerida NSVL valitsuse juurde nõukogu nimega “Sovjet po delam Russkoi Pravoslavnoi Tserkvi”, mille ülesandeks sai sidepidamine valitsuse ja patriarhi vahel. Seda nõukogu kontrollis täielikult NKVD (KGB). Lisaks lootis Stalin, et Moskva patriarh saab esimeseks õigeusu esikarjaste seas („3. Rooma“ doktriin). Kirik aitas sel perioodil (1943-53) varustada elanikke toiduainetega ja parandada NL mainet välismaal. Arvestades sõjaaegsete ja -järgsete probleemidega ning NL ülemvõimu plaanidega, oli siin kirik Stalini silmis riigile suureks abiks. Tõsi, see „sulaaeg“ kestis vaid 1948, mil Stalin nähes, et teised õigeusukirikud ei taha teha erilist koostööd Kremlile alluva Vene Kirikuga, hakkas jälle survestama usklikke. Suleti kirikuid ja kloostreid, vangistati ja saadeti sunnitööle kloostriasukaid ja vaimulikke. Paljud hukkusid. 1949 järgnes enne kolhooside loomist suur küüditamislaine okupeeritud territooriumitel (sh meil Eestis). 7.07.1954 võttis Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee vastu otsuse hakati tõhustama ateistlikku propagandat.
Kõik Nõukogude Liidus arreteeritud poliitvangid olid süüdi mõistetud VNFSV 1926 kriminaalkoodeksi § 58 järgi: „kontrrevolutsioonilised kuriteod, kodumaa reetmine, riigivastane tegevus, nõukoguvastane propaganda ja agitatsioon“ jne. Selle paragrahvi alla käisid ka vaimulikud ja aktiivsed kirikutegelased, kuna nõukogude võim oli igasuguse religiooni vastane. Kristlikku rõõmusõnumit käsitleti kui nõukogudevastast propagandat ja agitatsiooni Nõukogude Liidu vastu. „Kontrrevolutsiooniline tegevus“ oli ka armastava, rahumeelse ja vägivallatu kristluse propageerimine. Seda ka jutlus kirikus, hingehoidlik vestlus inimestega, vaimulik kasvatus perekonnas ja isegi vaimuliku kirjanduse omamine. Lühidalt-kui olid vaimulik või aktiivne kirikuinimene, olid nõukogude võimu vaenlane ja „kriminaalkurjategija“. “Raskendav süütegu“ nõukogude võimu silmis oli ka seotus tsaariajaga, Vabadussõjast osavõtmine, kuulumine kiriklikesse ja ühiskondlikesse organisatsioonidesse ja koostöö nendega (Kaitseliit, Isamaaliit, skaudid, kristlikud noorteorganisatsioonid jne). “Riigi reetjad“ olid ka 1920-ndatel aastatel ümberasujad Nõukogude Liidust Eesti Vabariiki Eesti Vabadussõja järel. “Kodumaa reeturid“ olid ka need, kes jätkasid vaimuliku tööd sakslaste okupeeritud Eesti territooriumil (1941-1944). Süüdistus „koostöö sakslastega“. “Kodumaa reeturid“ oli ka Eestisse elama asunud sõjapõgenikud saksa okupatsiooni ajal. 1944 lisandub lisaks kriminaalsüüdistustele ka „koostöö Metropoliit Aleksandriga ja (Vene) emakiriku reetmine“. Paljud vaimulikud keeldusid 1940 okupatsiooni ajal koostööst Moskva patriarhaadi eksarh metropoliit Sergiga. Lahkumisavalduse kirjutas üle poole vaimulikest, mis oli selge demonstratsioon uue võimu vastu. Saksa okupatsiooni ajal, kui autonoomne EAÕK sai eesotsas metropoliit Aleksandriga uuesti avalikult tegutseda, tulid enamus ametist loobunud vaimulikke taas oma esikarjase juurde ametisse. Seda aga KGB ei unustanud, ka see oli „kodumaa reetmine“.
Stalini surmaga 1953 poliitilised arreteerimised küll vaibusid ja surmalaagrite tegevus aja jooksul lõpetati, kuid nõukogude süsteemi surve Kirikule jäi.
Väljavõte uurimusest: Andreas Põld . “Eestimaa uusmärtrid”
