Timoteus Vasseli diakoniks pühitsemisel

Pimedana sündinud mehe pühapäev. 

Armsad vennad ja õed Issandas,

KRISTUS ON ÜLES TÕUSNUD!

Tänane pühapäev, mida kutsutakse pimedana sündinud mehe pühapäevaks, on paasa-aja viimane. Püha Johannes ütleb oma evangeeliumis (Jh 9,5),  et Jeesus on elu sõna ja maailma valgus, mis paistab pimeduses. Loetud kirjakohas laseb Kirik meil koos pimedana sündinud mehega osa saada selle valguse elavast kogemusest. Valgus, mis vägagi tõeline, teeb silmale nähtavaks Jumala kohalolu meie seas, tema lõppematu armastuse  inimeste vastu ja usalduse Püha Vaimu väes.

Püha Vaim, kes on tõe vaim, valgustab meie andeid, patte ja nõrkusi vaid ühel eesmärgil: et saaksime elada valguses, see tähendab teha armu tegusid. Just ligimesearmastus on tõe kriteerium. Omaenese kirikliku, liturgilise, vaimuliku ja isikliku elu kaudu oleme määratud olema suhtes, osaduses Jumalaga ja osaduses üksteisega, üksteisele lähedal evangeeliumi uue käsusõna läbi, milleks on üksteist armastada. Armastada teist inimest – mitte ainult seda, kes meid armastab, vaid ka seda, kes on meile vastumeelne või teeb meile halba – tähendab anda talle elu ja rõõm; aidata tal elada olenemata sellest, milline on tema enese lugu. Ainult sel viisil ehitame päev päevalt väsimatult üles oma kiriklikku kogukonda “ülendades oma südamed Issanda poole” see tähendab olles nad pööranud  Tema auhiilguse, valguse ja armastuse poole.

Aga me ei ülenda üksnes oma südameid. Enamgi veel – jumaliku liturgia ajal me kõik koos ülendame ennast ühel häälel, ühest südamest ja ühest hingest Jeesuse aujärje ette. Ja siis, Püha Vaimu armust ja väel, leiab aset puhastumine meie südametes, mille käigus Issand põletab meis ära kõik selle, millel pole kohta jumalariigis.

Ristimise läbi valgustas Kristuse valgus kogu meie olemist ja tõe vaim kirjutati sisse meie südameisse. Jäägem siis sellesse valgusesse , mis meis elab; käigem valguses, sest  „siis on meil osadus omavahel“ (1Jh 1, 5-7).

Kui inimene on pimedana sündinud, näitab see, et tegemist pole mingi ajutise pimestatusega, vaid püsiva, ammuse seisundiga, mille lõppu inimlikust seisukohast pole mõtet oodata. Teda tervendades ei ava Jeesus mitte ainult tema ihulikud, vaid eelkõige südame silmad. Evangeeliumi jaoks seostub pimedaksjäämine patu sümboolikaga, sest patt on eelkõige just pimestumine.  Aga Jeesus teeb terveks pimedana sündinu. Vaatamata oma patuseisundile, saab ta mitte ainult anni oma ihusilmaga näha ümbritsevat, vaid eelkõige anni näha Jumalat oma südame silmadega.

Iga patuse jaoks, kes meelt parandab, kes pöördub Jumala poole ja liigub Valguse suunas, saab pimeduse kogemusest hädavajalik kogemus, käegakatsutav kogemus meie inimlikust vääritusest, meie sügavast võimetusest seista jalgel  ja armastada, tegutseda jumalakartuses ja teha head.  Õnneks on Jumal siinsamas. Ta on alati siin, nagu kerjus, kes koputab uksele ja ootab, et talle avatakse. Ta ei murra jõuga sisse. Ta ootab, et uks lahti tehtaks. Tema arm tegutseb meis salaja, enamasti meie enese teadmata. Loomulikult võib inimene mõnikord kogeda üksindust ja kannatusi.

Aga lõpuks, Jumala abiga, kui ta Tema armu palub, ujutatakse ta üle valgusest, ta saab sellest joonuks.

Mulle tundub, et selline on peamine õppetund, mis meil sellest imelisest tervenemisest meelde tuleb jätta… Ime, mis ilmutab meile Jumala suurust, tema au ja tarkust. Nagu ütleb püha Maksim Tunnistaja: „Nii jääb ainult Jumal, kes, nagu armastusele kohane, täielikuna vallutab oma väljavalitud täielikult.“

Just selle valguse sees olles, mu armas Timoteus, võtame tänasel jumalikul liturgial ette sinu diakoniks pühitsemise, sest tõepoolest, euharistia pühitsemine on kesksel kohal igas vaimulikus teenimises, kus sina täna astud esimese sammu.

Nüüdsest ja kuni aegade lõpuni seatakse sinu ja Jumala vahel sisse uus suhe, mis on ainukordne, salasuslik ja mõistetamatu nii ühiskonnale kuid ka paljude kristlase jaoks.  Ära lase sellel ennast mõjutada. Pinguta, et elada ja kogeda oma diakooniat alandlikkuses, ustavuses ja kuulekuses, Kristuses ja Kristuse eest, Tema Kirikus ja Tema Kiriku eest, ja sa ei pea kunagi pettuma, sest rõõm, mida sa sellest saad on kaugelt suurem igast kurbusest ja pettumusest (alustades sinu enda koguduseliikmete omadest), mida maailm laseb sul tunda saada.

Ühiskonnas, mis nõuab, et oleksid igal hetkel kättesaadav, sinu puhke- või jõudehetkedest hoolimata, avastad sa vähehaaval, et sinu olemine on olemas ainult läbi suhte Pühade Andidega. Ja igaviku tunnistajana kiirustad sa neid jagama oma elus kõigile, keda eluteel kohtad: igasugu haigetele, vaestele ja eksinuile. Juba diakonina võtad sa neid kõiki vastu õrnuse ja lahkusega, nagu võtaksid vastu kõrgeid isandaid, ja jagad neile rahulikult ja tõsiselt selgitust, mida nad sinult ootavad, nagu oleksid nad tõelised teadmise meistrid.

Ära oota midagi vastutasuks: ühel päeval ülistasid sõjamehed Kristust nagu kuningat ja järgmisel päeval naelutasid Ta ristile kui kurjategija.  Pea seda meeles kuni oma viimase hingetõmbeni!

Ning katsumuste- ja kahtlusehetkedel ära kaota silmist kõige olulisemat oma diakoonias: seda, et aeg, mis möödub jumalikku liturgiat pühitsedes, juba kingibki sulle igaviku hurma ja maitset. Püüa siis neid alal hoida kogu oma värskuses kuni viimase kohtupäevani.

Ära unusta ka seda, et pühalt altarilaualt Issanda ihu oma kätesse võttes puudutavad su sõrmed seda väga lähedalt, näevad su silmad seda väga lähedalt. Ütle enesele, et nüüdsest peale on kogu sinu olemine ja olemasolu tihedalt seotud Kristuse salasusega euharistias ja Kristuse salasusega vaeses.

Seadku Sõna, mis on ülestõusnud Kristus, end sisse sinu vaimus ja südames, et ta teeks sinust uue elava evangeeliumi. Saagu sinust kõikide jaoks Jumala ja tema Sõna talletuskoht.

Tehku sinu diakoonia sind vahimeheks, kes annab häiret kogu Kiriku südametunnistusele, äratajaks, kes äratab elule igaühe neist, kelle Jumal tema teele saadab, tõrvikuks, mis süütab põlema kogu loodukõiksuse, püha Stefanuse eeskujul, kes oli ühtaegu nii esimene diakon kui esimene märter. Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

9. juunil 2013