Räpina templipühal

Kallid vennad ja õed Kristuses,

On suur rõõm olla sel aastal veel kord teie keskel ja pühitseda siinse koguduse tähtpäeva, mis on pühendatud Ristija Johannese vanematele Sakaariasele ja Eliisabetile.

Eliisabetiga on seotud mälestus lapseootel Neitsi Maarja külaskäigust ajal, mil ka Eliisabet ise oli õnnistatud seisus. Me teame, et Eliisabet oli juba vana ja viljatu naine, kuid vastu kõiki ootusi sai ta lapse, kelleks ongi Ristija Johannes. Viimane on ka Vana Testamendi suurim prohvet. Luuka evangeeliumist võime niisiis lugeda, et Neitsi Maarja ja Eliisabet olid omavahel seotud ning nad kuulusid muide ka samasse perekonda. Järelikult ühendasid neid peale sõpruse veel ka perekondlikud sidemed. Läbi piiblilugude, eriti Luukalt, saame teada, et kui Neitsi Maarja saabus, siis Ristija Johannes, kes oli alles emaüsas, värises rõõmust justnagu juba enne sündi tunnustaks ta oma sugulast Jeesust Jumala Pojana, kes on tulnud meid päästma.

Sakaarias oli templis preestriks ja nagu tema naine Eliisabetki, oli ta õiglane inimene, kes järgis Issanda käske armastuse ja ustavusega. Peaingel Gabriel teatas talle poja sünnist. Sakaarias oli aga niivõrd üllatunud, et ta kahtles ingli antud teates ja seetõttu kaotas oma hääle ning jäi tummaks päevani, mil perre tõesti poeg sündis. Samal päeval, kui Ristija Johannes sündis ning Sakaarias tahvlile poja nime kirjutas, sai ta kõnevõime tagasi ning hakkas Jumalat kiitma ja tänama. Hiljem, Kristuse sünnihetkel, kuulutab Sakaarias avalikult Maarja neitsilikkust ja rõhutab, et ta on tõesti Jumalaema. Seeläbi tõmbab ta enda peale juutide viha. Kui Heroodes korraldab pärast Kristuse sündi Naatsaretis laste tapmise, peidab Sakaarias oma poja ühte koopasse. Juudid aga kaebavad Sakaariase peale ning Heroodes laseb teda jälitada ja tappa. Preestrid matsid tema keha templisse ja alates sellest hetkest võis Jeruusalemma templis näha mitmeid erilisi märke ja imesid. Kuid sellel olid omakorda tagajärjed templis toimuvatele sündmustele, kus enam iial ei võinud preestrid kombe kohaselt prohveteerida.

Nii võime lühidalt võtta kokku nende kahe pühaku elu, keda mälestame siin Räpinas. Üle kõige tuleks neist Jumala teenimisel eeskuju võtta. Olulisteks eeskujudeks on nende ustavus Tema sõna järgimisel ning nende järjekindlus Tema seaduste elluviimisel. Nad on meie jaoks käegakatsutavad ja autentsed mudelid, kuna oma igapäevaeluga õpetavad nad meile kannatlikkust ja usku Jumalasse. Sakaarias ja Eliisabet ei kahelnud kunagi Issandas ning ka selles peaksime nende eeskuju järgima.

Seda soovin ma teile kõigile kogu südamest. Annan oma õnnistuse ja tänan teid töö eest, mida olete teinud preestri eestvedamisel, meie Kiriku heaks ja Jumala hiilguseks.

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2008