PÜHAD KASUPÜÜDMATUD KOSMAS JA DAMIANUS
1. novembril me austame kahte väga erilist pühakut, arste Kosmast ja Damianust, kes ravisid haigeid tasuta. Sellepärast nimetataksegi neid kasupüüdmatuteks tervendajateks. Tegemist oli kahe vennaga, kes pärinesid Väike-Aasiast, Efesosest. Nende isa, kõrgest soost paganausuline, kes sai kristlaseks veidi pärast poegade sündi, suri noorelt, mistõttu pojad kasvatas kristlikus vaimus üles nende vaga ema Theodota. Noormeestele õpetati mitmeid tolle aja teadusi, aga nende lõplik valik langes arstiteadusele.
Olles saanud Püha Vaimu armuväe, mille abil nad võisid kurje vaime välja ajada ja igasuguseid haigusi ravida ainsaks arstirohuks palved, hoolitsesid need uued apostlid kõikide ligimeste eest tegemata vahet vaestel ja rikastel, omadel ja võõrastel, iial ravi eest raha küsimata. Nende armastus oli nii suur, et ka loomad said osa nende headest tegudest. Igast ilmakaarest joosti nende juurde kokku ning igaüks leidis sealt tervendamist ja lohutust oma usu mõõtu mööda.
Esimesena suri Damianus, kahest vennast noorim, vaikselt ja rahulikult, ning peagi järgnes talle Kosmas. Aga tohutul hulgal kristlasi vooris lakkamatult kokku kirikusse, mis nende hauale ehitati. Kosmase ja Damianuse kallihinnalised pühad säilmed ja nende ikoon olid külluslik tervendamiste allikas haigete jaoks, keda sinna toodi ja kes veetsid seal päevi anudes ja palvetades. Keegi ei lahkunud kirikust ilma, et oleks kas terveks saanud või leidnud jõudu kannatlikult ja lootusrikkalt taluda haigust, mille Jumal tema hinge päästeks talle oli lasknud tulla. “Tehke terveks haigeid,” ütleb Jeesus oma jüngrid kuulutustööle saates (Mt 10,8): “ äratage üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime! Muidu olete saanud, muidu andke!” Niisugune oli ka Kosmase ja Damianuse tegevuskava, mida nii hästi iseloomustavad püha Pauluse sõnad: “Sest, mis sind siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?” (1Kor 4,7).
“Mis sul on, mida sa ei oleks saanud?”. Seda sõnumit, armsad vennad ja õed, kannab kirikupüha, mida me täna meenutame. Millise kohta kõikidest nendest headest asjadest, mis meie päralt on, võiksime me öelda, et see ei tule Jumalalt? Meie elu, meie hing, õhk, mida me hingame, päike, valgus ja veel palju muidki asju ei tule meie käest. Seda kõike annab meile Jumal. Sest üksnes Jumala “sees meie elame ja liigume ja oleme” (Ap. 17,28), sest Tema üksi “laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!” (Mt. 5,45). Seni kui Jumal avab oma käe ja laseb oma headel tegudel meie peale tulla, me elame ja maailma käsi käib hästi, aga kui Ta oma palge meist ära pöörab, lööb kõik vankuma ja pudeneb põrmuks. “Sest mis meil on, mida me ei oleks saanud?”.
“Andke muidu”, ütleb Issand. Sellises riigis nagu Eesti, kus suurema enamuse meie kaaskodanike jaoks on esikohal erahuvid ja nende esmaseks mureks on üksnes isiklik kasusaamine, ei tohi unustada, et ükski majandus ei jää püsima ilma õigluse ja ühiskondliku ühtekuuluvustundeta. Tähendamissõna viimsest kohtupäevast (Mt 25, 35 – 45) rõhutab tõsiasja, et meie Jumalariiki pääsemise kõige otsustavamaks kriteeriumiks on meie käitumine viletsuses olijatega, nendega, kes vajavad kaitset, lohutust ja tuge. Me ei ela üksteise kõrval eraldiseivate üksustena, millel puudub omavaheline side. Me elame ühiskonnana – see tähendab üksteisega osaduses. Oma teises kirjas korintlastele kirjutab apostel Paulus (2Kor 8,13-15): “Sest ei tohi olla nii, et mis teistele on kergenduseks, ahistaks teid, vaid võrdsuse saamiseks olgu teie jõukus praegu nende puudusele toeks, et ka nende jõukus kunagi saaks toeks teie puudusele, nii et tekiks võrdsus, nagu on kirjutatud: “Kellel oli palju, sellel ei olnud liiast, ja kellel oli pisut, sellel ei olnud vähe.”(2Mo 16,18).
Alati on inimesi, kellel on rohkem kui teistel, ja alati on inimesi, kes vajavad abi ja toetust. Sellepärast kutsub Issand meid andma tasuta. Kahjuks on vähe neid, kes sellisest jutust aru tahavad saada. Öelge siis mulle, mida teha selleks, et näidata: me kõik oleme vennad, me kõik oleme ühe Isa lapsed, jumalarahvas, me kõik oleme kutsutud looma rahu ja ühtsust ühiskonnas, milles me üksteise kõrval elame ja areneme?
Pühade Kosmase ja Damianuse mälestuspäev tuleb just kohasel hetkel, et taastada meie jaoks tõelise ligimesearmastuse tähendus, mis ei ole kade … ega hoople, … mis ei otsi omakasu, … mis ei rõõmusta ülekohtust (1 Kor 13, 5-7). Ainult siis, kui on olemas armastus, mis on ühtsuse, rahu ja üksmeele hoidja inimeste vahel, oleme meie, kristlased, võimelised maailmale ütlema: “iga hea and saab tulla ainult meie Isalt, valguse Isalt, kes on taevas”.
Meid lahutab Kosmasest ja Danianusest hulk sajandeid. Ometi on nad meie jaoks äärmiselt päevakohased. Valgustagu meid nende eeskuju ja juhatagu meid kõigis meie ettevõtmistes meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse pilgu all ja Tema õnnistusel. Aamen!
+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Issanda aastal 2009
