Kolmainupühal

Armsad vennad ja õed Kristuses!

„Kirik“, ütleb püha Johannes Kuldsuu, „on Püha Vaimu ilmutus“:  kirik ei ole lisand Kristusele, vaid Püha Vaimu armuvägede toel Ta ilmutab, teeb päevakohaseks ja vahendab kõikidele inimestele ristilöödud ja surnuist ülestõusnud Kristust. Kui  Jeesus suri ja tõusis surnuist vaid üksainus kord, siis nelipühi, mida me täna hommikul nii pidulikult tähistamine, on meiega igal hetkel ja selle läbi saab Jeesuse ülestõusmispühadest kogu inimkonna ülestõusmispüha.

Meie jaoks on – eriti tänapäeva lõputus pettumuste tulvas, mis meid tabab – eluliselt tähtis hoomata seda Püha Vaimu kohalolu ja toimimist meie seas: Tema tarkuseta ei saaks me tunda ei iseennast, ei Taevast Isa ega oma vendi. On tõsi, et tõe Vaim ilmutab ennast meile ja meis otsekui kohalolu, mis teeb tasa kõik meie nõrkused.

Kui peaksin määratlema Püha Vaimu, siis ütleksin, et Püha Vaim on imede ime. Ta on nende Jumala imetegude  meister, millest jüngrid esimese nelipühi hommikul laulavad. Ta ei ole mitte üksnes meie ligidal, eelkõige on Ta meie sees, olles üheks saanud meie südamega alates hetkest, mil Ta meie ristimise päeval ennast igaveseks meiega sidus. Pole tähtis, kes me oleme või mida me teeme, pole tähtis kas me eirame või alahindame Teda tahtlikult või tahtmatult, Tema jääb meisse, Ta on meie elu allikas, meie alati uus algus.

Püha Vaim on meis, alatiseks, lakkamatult! Nii peletab ta meie südamest iga hirmu, iga kurbuse. Ta on vaieldamatult, võrreldamatult kohal isegi kõigis meie vajakajäämistes.

Sellepärast nimetame Teda „eluandjaks“. Ennekuulmatu ja ennenägematu on see jumalik tervis, mida ta meile vahendab: elutervis! Mitte meie eneste surmast haavatud elu sisemised ja välised avaldused, vaid tema enda elu, mis pulbitseb Isa sügavusest ja mida Jeesus meiega oma ihus jagab.  Surnuist tõusnud jumalalaste „igavene“ elu; eluallikas, mida keegi ega miski meilt võtta ei saa.

Sellepärast on üks Püha Vaimu kõige kaunimaid nimesid „Paraklitos“, Lohutaja, kelle kohalolu meid tõelise elurõõmuga hingestab.  Ja seda isegi kõigis meie haavades, mis meie Issanda Jeesuse haavade kombel muutuvad  elavaiks allikaiks, millest meie vennad virguvad lootusele.

Mu armsad!
Püha Vaim peab ruttu saama iga meie elupuhangu alguseks;  kiiresti peame pöörduma Tema poole palvega: „Tule Püha Vaim, tule vaeste Isa, tule meie südamete õrn külaline!“

Püha Vaimu tulek vabastab meid meie ahistavast „minast“. Ta on and, mis oli kõige alguses; and, milles sisalduvad kõik teised annid, sest Püha Vaim ise on and. Keset põrgut, milles me elame, valgub see Vaimu  salasuslik palsam, mis on tema tulemise and meie südameisse, rahus nii meie vendadesse kui meisse enestesse.

Tema üksi, Tõe vaim, armu aare, saab õpetada meile euharistiat  – tänuandmist, tänus elamist.

Aamen!

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2011