Kihnu kiriku 150. aastapäeval
Luuka 5, 1-11
Kallid vennad ja õed Kristuses!
On suur rõõm olla täna siin teie juures, et tähistada Kihnu kiriku pühitsemise 150. aastapäeva. Ja seda suurem on minu rõõm täna siin sinodaalsel liturgial – ehk siis mitme piiskopi ühisel teenistusel – tänada koos teiega Issandat kõikide imetegude eest.
Sinodaalne liturgia on kiriku jaoks alati suursündmus, sest korraga kannavad ühe kiriku kõik piiskopid endis kogu Jumala rahvast, kogudust. Esiteks kannavad nad usuühtsust ja teiseks kogu kirikliku ihu ühtsust – teineteises ja teineteisega koos, täiuslikus koostoimimises ja ühenduses ülemaailmse Issanda Kirikuga.
Lakkamatult olete teie siin saarel põlvest põlve edasi kandnud Kiriku imet, olete seda puutumatuna usalduse ja truudusega alal hoidnud. Meie, teie piiskopid, olemegi täna siin, et jagada teile oma imetlust ja tunnustust. Et iga pere sellel saarel saaks osa meie Issanda armust, kes on inimesearmastaja ja inimese sõber; et iga pere saaks osa meie taevase Isa kaitsest ja toest; et püha Nikolai, teie pühak ja kaitsja, kostaks teie kõigi eest Kõigekõrgema juures ja toetaks teid igas teie ettevõtmises ja igal eluhetkel.
Tänane evangeelium joonistas meile ilmekalt ette sellise pildi, mida saaks ehk võrrelda teie eluga siin saarel – eluga, mis on täis võitlust maruse merega ja mis sõltub mere tujudest.
Mina ise olen sündinud ja kasvanud mägisel maal, mis oli täis suuri järvi ja rahutuid vulkaane. Siiani meenutan neid hirmutavaid hetki, mil tuul ja torm tõusid lausa ja jahmatava kiirusega just siis kui seda kõige vähem võis karta: mäletan nii hästi seda meeleheidet, mis haaras perekondi, kui lained olid lähedase endale nõudnud või kui pikkade püügipäevade järel olid võrgud lootusetult tühjad. Pikki tunde oodati kala kitsastel paatidel, mis iga järsema liigutuse või äkilisema laineharja peale võis ümber minna.
Tunnen selle meeleheite ära ka Peetruse ütlemises, kui Jeesus palub tal sügavamale sõuda ja oma võrgud loomuse katteks vette heita (Luuka 5:4). Peetrusel on inimese uhkus, ta oli järvelt tühjalt naasnud. Te kõik teate pareminigi kui mina, kui raske on isa, abikaasa või pojana sadamasse tühjade kätega tagasi tulla. Ja siis see kogenud meremees, kalameeste peamees, kes tunneb oma tööd paremini kui keegi teine, saab käsu tagasi järvele sõita mehelt, kes ei ole kunagi ise kalur olnud! Pealegi olid nad juba terve öö ränka vaeva näinud ja ka võrgud järgmiseks ööks juba korda seadnud.
Kas võtab ta väljakutse vastu ja teeb end teiste kalurite eest naeruväärseks uuesti järvele sõudes? Peetrus kaalub hetkega olukorda – on väike järv, ainult mõningate paatide vastuvõtmiseks piisav kalasadam, hulk ebaõnnestunud kalapüügist pettunud kalureid ja üks noor jutlustaja, kellega ta oli esmakordselt kohtunud, kui viimane tema ämma tervendas. Ja see jutlustaja käsib: „sõua sügavamale ja visake võrgud vette“. Peetrus, kelle süda on lõhestatud nagu oleks sealt torm üle käinud, sõnab hetke pärast: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole saaki saanud. Aga sinu sõnade peale me läheme ja laseme võrgud uuesti vette“. Tema oma tõrksuse ja inimliku uhkusega!
Kui võrratu on see lugu, mis kinnitab, et usaldus Jeesuse vastu on parim vahend jõuetuse ja lootusetuse vastu! Luukas annab sellega Peetrusele pääsemise võtme: Jeesuseta jäävad võrgud tühjaks. Samas näitab see lõik ka meile, et Jeesust usaldades oleme suutelised enamaks kui arvata oskame. Kõige tähelepanuväärsem on, et evangelist valib oma sõnumi edastamiseks Peetrust ja tema kaaslasi kõige enam mõjutatava seiga – nende ameti – millele ta läheneb üsna ebatavalisel moel: puusepa poeg annab nõu elupõlistele kaluritele, kes on pettunud ja väsinud terve öö kestnud viljatust püügist. „Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette. Ja kui nad olid seda teinud, püüdsin nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid“.
Peetrus, olles aru saanud Jeesuse suurusest, langes maha tema põlvede ette ja ütles: “Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!”. Sel hetkel annab Jeesus patusele mehele lubaduse nüüdsest hakata inimesi oma võrku püüdma: “Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!”
Milline erakordne hetk! Kui Peetrus kaladest lookas paadiga kaldale sõudis, ei osanud ta aimatagi, et teda ootab ees hoopis teistsugune, palju isiklikum tee, millest saab alguse kogu meie Kiriku tee, selle Kiriku, mille evangelist ka Luukas on. Sellest hetkest saab alguse ka täiesti uus mõõde kalameeste elus ja tähenduses. Nüüdsest said neist mitte enam kala- vaid inimeste püüdjad. Peetrus ei jätka oma teed üksi, vaid talle järgnesid peale seda sündmust ka teised kalurid (Luuka 5,7-8).
Peetrus valis oma tee Issandale kuuletudes ja uuesti paadiga järvele sõudes. Nii toimides ja end Jeesuse tahtele allutades valis ta otsimata ja ootamatagi oma edasise tee. Ta sai esialgu väljavalituks ja hiljem apostliks, kes Pühast Vaimust saadetuna kuulutas uudist nii Jeruusalemmas kui ka kogu maailmas.
Hiljem tunnistab ta oma teises kirjas (2Pt 1,16), et „Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga.“
Mis puudutab Peetrust, puudutab meid kõiki, eriti teid. Ei ole juhus, et Peetrusel on teie kirikus väga oluline koht, sest ta on kõikide teie perekondade liige – nagu teie, oli ka tema elu seotud merega ja kahtlemata on apostel Peetrus teie saare täieõiguslik liige. Tõeline kihnlane.
Tänase evangeeliumi kirjakoht oleks võinud rääkida igaühest teist – kõigepealt jõuetuse tunne, siis lootusetuse hetk, kui jõukatsumine liiga raskeks muutub ning pärast Jumala leidmist tärkav lootus ja lootus astuda vastu kõikidele raskustele, millega igapäevaelus silmitsi seisame.
Inimese elu eesmärk ei ole mitte koguda maist rikkust või uhkeid tiitleid ega lükata murede lahendamine kõrvale, ilma neile silma vaatamata. Me oleme maailma tulnud selleks, et otsida ja leida Jumalat, et olla Temaga ühendatud.
Nii nagu lind on määratud taevalaotusele lendama ja kala vette ujuma, nii oleme ka meie siia maailma tulnud elama üheskoos Jumalaga, oleme tulnud, et Teda armastada, et oma lakkamatuis mõtetes Temaga olla.
Isegi kui see tundub meile esmapilgul arusaamatu, peame mõistma täna loetud evangeeliumilõigus Peetruse südamest tulnud lootusetusehüüet kui tõelist vaimulikku tegu, sest selles väljendub inimlikust nõrkusest ülesaamine ja otsustav samm Kõigevägevama Issanda poole.
Enne Issanda tee valimist on ka pühad inimesed oma lootusetuse maailmale välja hüüdnud. Nagu apostlidki, on nad otsustanud end edaspidi Jumala poole pöörata ja usaldada ennast ja oma mõtted Issandale.
Siinkohal mõistame, et üleminek meeleheitelt lootusele, inimest vaevavatelt kahtlustelt ja vastuseisudelt usaldusele, ei toimu pelgalt teoorias. Sõna pole kirjutatud ainul eesmärgiga lohutada ja üles ehitada inimese kaotatud ja purunenud moraalitunnetust. Hoopis vastupidi – Sõna aitab teostada uut teed, mille inimene valib jättes maha oma „mina” ja andes end täielikult ja piiramatult Issanda hoolde. Lühidalt öeldes on see ainus käimist vääriv tee, see ainus elu, mis elamist väärib – elu Issandas. Elu, mis on meile antud maitsmiseks ja rõõmupisaratega endi ümber jagamiseks.
Mu armsad!
Pooleteise sajandi järel, mil õigeusk on teie saarel olnud, näen ma teie kogudust kui rikkalikku aeda, mille nii erivärvilised ja nii ühte kuuluvad lilled te olete ja ma olen veendunud, et ilma sügavate juurteta ei oleks te täna need, kes te olete.
Need juures asuvad sügaval teie peredes, teie vanemate juures, teie koolis, teie õpetajates, teie kohalikes kommetes, selles kõiges heas, mida Kihnu ja kihnlased on säilitanud nii oma kogukonna kui ka meie püha õigeusu jaoks. Seda head ja märkimisväärset on väga palju nii väikese kogukonna kohta nagu teie seda olete.
Et see, kes minu asemel siia saarele saja viiekümne aasta pärast tuleb, saaks öelda samu sõnu samasuguse veendumuse ja vaimustusega.
Kuid et seda saavutada, on teil täita ilus ja meeliülendav ülesanne, samasuguse kaaluga nagu seda oli Jeesuse ülesanne Peetrusele ja tema kaaslastele, millest tänahommikune evangeeliumilugemine kõneles. Ärge piirduge sellega, et annate järeltulevatele põlvedele edasi tänase päeva väärtuseid, vaid rääkige neile oma usust, päevast päeva, kinnitage neile, et kogu meie elu on pärast Kristuse surma lootusele rajatud, sest Tema on üles tõusnud ja kõik – taevas ja maa ning isegi põrgu on nüüdsest Tema valgusega täidetud.
Laske teiegi võrgud vette ja kasutage kaaluks evangeeliumi ja nagu apostel Peetrus, saate teiegi inimeste püüdjaiks. Aamen.
+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Issanda aastal 2011
