Kadunud poja pühapäeval

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Tänasel trioodi teisel pühapäeval, veel enne kui alustame juba täies ulatuses suure paastu liturgilist aega, loetakse hästi teada kirjakohta kadunud pojast. See on üks evangeeliumi õpetuse tippe. Jeesus toob meie ette kolm tegelast: isa ja tema kaks poega. Noorem poegadest raiskab oma elu pidutsemisele ja prassimisele. Vanem poeg on jäänud isa juurde ja teenib teda ustavalt nii hästi kui suudab.

See tähendamissõna on Jeesuse vastus variseridele ja kirjatundjatele, kes heidavad talle ette suhtlemist patustega. Kiriku pärimuses tuntakse seda kadunud poja tähendamissõnana, sest kirik, soovides rõhutada meeleparanduse vajalikkust ja tähtsust, toetub noorema poja näitele, kes oma patuseisundist teadlikuks saades otsustab isa juurde tagasi pöörduda, et temalt siiralt andestust paluda ja talle teada anda kavatsusest täielikult muuta oma häbiväärset eluviisi.

Kes aga on selle tähendamissõna keskne tegelane? Tähelepanelikul lugemisel näeme, et peaosa pole antud kummalegi poegadest. Jeesus laseb meil avastada midagi üllatavat: me oleme nii armastatud. Kadunud poja tähendamissõna keskmes ei ole mitte patuse pöördumine, vaid Jumala halastus ning õrn ja hell armastus “patuteele eksinud inimese vastu ”, ükskõik mis tasemel tema eksimus siis ka poleks.

“Ta on leitud!” Selline on tähendamissõna algusosa teema (Lk. 15, 11-24) : isa esimene reaktsioon on armastus, mitte pärimine meelt parandava või parandanud poja hea või halva käitumise kohta. Kõige tähtsam on armastada. Armastusega, mis on nii meeletu, et on valmis vastu võtma ka selle väikese hulguse, kes tuleb koju tagasi sest, tal on kõht tühi (värss 17). Ja kui poeg siis palub, et teda koheldaks nagu tavalist  palgalist (värss 19) , jookseb isa esimese asjana pojale vastu, langeb talle kaela ja annab suud (värss 20).

Tulgem nüüd tagasi meie eneste juurde: kui me julgeksime seda kõike uskuda, milline oleks siis meie suhe isaga, kes on taevas? Miks on meil sageli nii raske näha, et Jumal meid armastab? Milleks nii palju kahelda kui Jeesus kinnitab taaskord, et kedagi ei tõugata ära, et Jumal on tõepoolest isa tänasest tähendamissõnast ja meie tema pojad ja tütred kui me vaid seame end tema armastusse.

Teksti teises pooles (Lk 15,25 -32) on juttu vanemast pojast. Too, eeldades, et ta oleks oma ustavuse palgaks väärinud vähemalt mõne sikugi, ei ole nõus peomajja sisenema: “Nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust” (Lk. 15,29). Isa vastus ei lase ennast oodata. Isa tuleb ise välja poega paluma, et see tuleks pidulauda (LK 15,28) ja lohutab teda järgmiste sõnadega “Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on ka sinu oma” (Lk 15,31).

Nõnda talitades näitab isa nii vanemale kui nooremale pojale, et nad mõlemad on ühtviisi armastatud. Isaarmastus ei tee ühel ja teisel vahet. Mõlemad võivad rõõmustada ühest ja samast aust olla “pojana” tunnustatud ja austatud.

Meiegi, tahtes nii sageli olla õiged nagu tähendamissõna vanem poeg, mõtleme esmalt hinnangute andmisele, märkuste tegemisele, kurja määratlemisele, vaid selle nägemisele, mis on meile vastuvõetav. Me arvame, et kui kõik on selge, kui kõik on kenasti ära parandatud, siis saame hakata armastama. Milline viga. Kui me jääme neisse kitsastesse raamidesse, on meil raske jõuda armastuseni ja paratamatult sulgeme ka Jumala oma piiridesse.

Kahtlemata ei pea me kõigega leppima; me peame võitlema patuga ja õigluse eest. Aga Jeesus ütleb, et armastuses. Selles peitub kõik. Meid armastades kiskus Jumal meid patust välja, Ta võitleb patuga meie sees, aga mitte meid hävitades või ära tõugates.

Selles tähendamissõnas õpetab Jumal, et keegi ei lakka tema silmis olemast Jumala laps; ei patused, kelle peale nii sageli kiputakse näpuga näitama, ei need, kes vanema poja kombel arvestavad välja oma tasu selle eest, et on teeninud Jumalat olles kuulekad tema käskudele. See, kes arutleb, nagu tähendamissõna vanem poeg, pole ilmselgelt Jumala südamest midagi aru saanud.

Sellest tähelepanuväärsest ja ilusast evangeelsest õppetunnist leiame me vaieldamatult tõelise Jumala, keda Jeesus on ilmutanud. See julgustab meid iga kord kui peame ise enda üle kohut mõistma mõtlema sellele, et Jumal armastab meid; see käsib meil iga kord kui hakkame teistele hinnangut andma, esmalt armastada neid nii nagu Jumal seda teeb.

Mu armsad Issandas,

Tänane evangeeliumilugemine õpetab meile, et saab olla ainult üks käitumisviis: lähtuda alati armastusest.  Armastusest Jumala ja teise inimese vastu, keda tunneme ja tunnustame kui oma venda. Sest me saame elada Taevase Isa lastena üksnes juhul, kui tunnistame, et teised, kõik teised on meie vennad.

Saagem lõpuks vabaks sellest meie ühiskonnas nii levinud kuvandist, et Jumal on kohtumõistja, kättemaksja, kes on maailma valu suhtes tundetu ja ükskõikne. Jumal ei saa kunagi olema inimese jaoks ähvardus, Ta on armastus, pelgupaik ja avitaja kõikides eluraskustes. Öelgem koos kuningas Taavetiga: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi! Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja (Ps.18.2-3)“…

Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2012