Jüripäeval

BETESTA TIIGI HALVATU PÜHAPÄEV (Johannes 5,1-15).

Armsad vennad ja õed Kristuses,

KRISTUS ON SURNUIST ÜLES TÕUSNUD !

Oleme ülestõusmis- ja nelipühi vahelises ajas teel Kristuse ülestõusmisest Püha Vaimu mahatulemiseni nelipühil.

Äsjaloetud kirjakoht ei kuulu ülestõusmise evangeeliumite hulka. See on pühendatud imeteole, mis ajaliselt kuulub Jeesuse kuulutuse algusaegadesse. Ometi ei räägi Kirik sellest täna hommikul ilma põhjuseta, sest selle kaudu ilmutatakse Elu väge, seda surnuist ülestõusmise järgse elu väge, mida Jeesusest juba enne Tema ülestõusmist õhkub.

Arvestades halvatu rasket, pikaajalist (kolmkümmend kaheksa aastat kestnud) haigust ja tema tervendamise asjaolusid annab Jeesuse imetegu eriti mõjuvalt tunnistust meie Issanda meelevallast inimkeha üle. Ja seepärast on selle tervendamise meenutus kui mitte ajaliselt, siis vähemalt vaimulikult ülestõusmise ajas omal kohal.

Aga selles peitub rohkemgi. Mitte halvatu ei palu tervenemist. Kõik toimub Jeesuse algatusel. “Kas sa tahad terveks saada?” ^–“Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma.” (salmid 6,7). Kui juudid temalt hiljem küsivad, kes ta terveks tegi, vastab halvatu, et ei tea (salm13). Milline kummaline lugu, kus halvatu ajab vastutuse oma seisukorra pärast kogu aeg teiste peale. Kõigepealt ütleb, et tal „ei ole kedagi”, seejärel, terveks saanuna, ei lausu ühtki tänusõna ega tunne huvi, kes seda tegi (salmid 9 ja 13). Ning lõpuks, olles oma heategija nime teada saanud, teeb selle teatavaks juutidele, kes süüdistavad Jeesust hingamispäeval tervendamises.

Selles loos on ilmselgelt tegu usu puudumisega – nii halvatu kui juutide puhul, kes Jeesust süüdistavad.

Halvatu käitumine ei olegi niiväga erinev sellest, mida tänapäeval kohtame. Kahtlus, vähene usk ja uskmatus on meie ühiskonnale äärmiselt omased. Läbi aegade on kõikvõimalikud ideoloogiad näinud vaeva, et suruda maailmale peale Jumalasse mitteuskumist. Asjata. Kristus on ikka seesama, nii eile, täna kui ka homme ja oma Kirikus ei kõhkle Ta tegemast kõik vajaliku, et püsti tõsta, uuele elule äratada ja turgutada meist igaühe langenud inimese seisundit.

Halvatu on meist igaühe jaoks sümbol – ta kujutab kogu inimlikku viletsust, mis ei ole üksnes ihulik, vaid on veelgi sügavam, veelgi traagilisem hinge ja südame allakäik, inimolendi hävitamine patu poolt. Me teame kuivõrd kõik inimeses on seotud ja lahutamatu: vihkamine, vägivald, ebapuhtus. Kõik see hävitab inimest; viib teda eemale Jumalast, eemale elu enese allikatest.

Sellest ka halvatu lihtsameelne ja äraleierdatud vastus kui Jeesus talle tervenemist pakub : «Mul ei ole kedagi, kes aitaks mind tiiki» (salm 7). Kui vaadata Johannese evangeeliumi kreeka keelset teksti, siis mitte «mul ei ole kedagi», vaid «mul ei ole inimest» selle sõna kõige otsesemas, esmases ja peamises tähenduses. Sellest seisukohast on halvatul õigus öelda, et ta ei leia ühtegi «inimest», kes aitaks ta esimesena tiiki pärast seda kui ingel on tulnud. Sest ilma Kristuseta on meie eneste inimsus väärastunud ja haige. Jeesus tuli maailma mitte üksnes ilmutama oma jumalikkust ja jumalikku väge, vaid ka ilmutama oma inimsust, tema enese loomuses uueks saanud ja puhta inimese terviklikkust.

«Mul ei ole inimest». Jeesus võtab seda valusat kaebust sõna-sõnalt. Ta tervendab tavalise sõnaga, sest Tema on see Inimene kõige täielikumas tões, ilmutuse täiuses ja Talle kuulub kogu meelvald iga haiguse, nii hinge- kui ihutõve üle.

Armsad venna ja õed Kristuses,

Halvatu kannatas kolmkümmend kaheksa aastat kaotamata lootust terveks saada. Aga mitte inimene ei tulnud talle appi, vaid Issand ise. Vaadake tema halastust nende vastu, kes kannatavad; Ta tuleb ilma kutsumata ja tõstab tõvevoodist jalule halvatu. Olgu see tänane evangeelium meile kõikidele meeldetuletuseks Jumala lõppematust halastusest, mis meid muudab ja mis ootab meilt, et pärast tervenemist, mis meile tema Kirikus ja salasustes antakse, me jääme ustavaks.

Igal oma liturgial vastame me nii tihti «Aamen!». Olgu see kaunis usu märk, mille Kirik meile kingib, tõeline südamest tulev jahsõna Isa armastavale ustavusele. Ilma meie vastuseta ei saa Jeesus meid surnuist äratada. Koos Jeesusega ütleme me Isale « jah ». Tema ise on meie “aamen” Jumala kiituseks (2Kor 1, 20). Saagu meie “jah” üheks tema omaga. Siis rohkenevad meis usk ja armastus.

TÕESTI ON ÜLES TÕUSNUD!

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2012