Jumalaema sündimise pühal
Kallid vennad ja õed Kristuses!
Sel uue kirikuaasta hakul kutsub Kirik meid meenutama kõigepühama ja kõigepuhtama Jumalaema Neitsi Maarja sündimist. Seda sündi, mis avab meile meie pääste uksed. Meie pääsemine on kui koda, mis on ehitatud kõikumatutele taladele ja mis kunagi kokku ei kuku, nii nagu me ka tänase püha teenistustel tunnistame.
Võtame näitena raske haiguse, mis meie ihu ohtu seab. Otsekohe hakkame me otsima parimat haiglat, et ennast parimal võimalikul moel ravida. Sama on ka meie hingega. Suurimaks ohuks hingele on patt, vähemalt neile, kes ei taha endale tunnistada, et on olemas haigla, kus hinge ravitakse. See haigla on Kirik.
Kirik on meie hingede tervendamise koht. Samamoodi nagu edukate ettevõtmiste puhul on edu seotud tugevate toetajatega, nii on ka Kirikus. Tänane püha tuletab meile üheselt meelde, et Neitsi Maarja on päästega otseselt seotud: temale toetuvad pääste alustalad, sest temast sünnib Jeesus Kristus. Kuna Kristus on Jumal ja ta on maailma tulnud, siis on ka Püha Jumalasünnitaja prohvet Hesekieli nägemuses „värav, mis on pööratud päevatõusu poole“, selle järgi Jumal üksi on sellest väravast läbi tulnud, et astuda maailma ja mis sel põhjusel on sellest ajast igavesti lukus. „Täna ilmus värav, mis päevatõusu poole läheb ja ootab suure Preestri tulemist; üksi tema viib üksnes Kristuse maailma sisse meie hingede lunastamiseks“ laulame me hommikuteenistusel.
Tuleme aga tagasi Jumalaema sündimise juurde. Anna, tema ema, oli viljatu. Sellest hoolimata sündis temast Maarja. Apostel Paulus kirjutab, et Jumal tegi oma au rikkuse väljendamiseks mõningatest inimestest „oma armuhalastuse tööriistad“ (Rm 9,23). Anumad, mis on pääste eesmärgil väärilised tema armu vastu võtma. Eesmärk on jumalik: teostus on jumalik, aga vahendid on inimlikud. Seepärast tuleb Jumal lihasse, saab inimeseks ja ta kasutab inimesi, et imet teha.
Enne lihaks saamist ja inimeste sekka elama tulemist tegeles Jumal oma templi ehitamisega. See lihakssaanud Jumala tempel on Neitsi Maarja. Jumal elab oma templites ja seetõttu peame me hoolt kandma, et nad oleksid puhtad ja hästi hoitud. Enamgi veel, Jumal ei ela üksnes inimeste kätetööna valminud kodades. Ta elab ka neis, mida ükski inimkäsi pole teinud. Need templid on meie hinged. Kõige puhtam tempel, kus Jumal elas, oli kõigepuhtama ja kõigepühama neitsi Maarja ihu. Seetõttu nimetame me seda „pühaks templiks, Jumala astjaks“
Me kõnelesime juba Hesekieli nägemusest, mis kujutab neitsi Maarjat kui „väravat mis päevatõusu poole avaneb“, mille kaudu saab Kristus Jumal inimeseks ja tuleb maa peale meie, inimeste, sekka.
Seda kinnitabki meile Maarja sündimise püha meenutamine. Efesose kolmas üleilmne kirikukogu kuulutas Maarja Jumalaemaks, sest tema on meie pääste alustala. Tema läbi sai pääste inimsoo jaoks tõeliseks. Ja kui tema süütuse uks, see „päevatõusu poole pööratud värav“, jääb pärast Jumalinimese, Kristuse, sündi alatiseks kinni, avaneb tema kaudu üks teine värav. Tema lakkamatu eestkoste värav meie kõikide eest. Igaüks meist võib igal hetkel, päeval või öösel, astuda sellest väravast sisse. See on lühim ja kindlaim tee Jumala juurde jõudmiseks.
Seetõttu ei lakka kunagi ka meie laulud „Oma kõigepuhtama Ema palvete pärast, Issand, päästa meid!“
Mu armsad!
Kunagi oli aeg, mil meie planeet oli viljatu nagu kuumaastik. Aga Jumal ütles: “Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!”. (1Ms 1,11). Ja ime sündis. Loodus tärkas. Ilmusid kirjud ja lõhnavad lilled. Põllud kattusid rohelusega. Puud olid viljade all lookas.
Anna oli samuti viljatu. Ja ime sündis. Tema viljatust üsast sündis maailma kauneim õis – Neitsi Maarja.
Ka ühiskond oli viljatu pinnas. Pääste õis oli talle tundmatu. Ja ime sündis. Ta kandis vilja, millest kasvas puu – Kirik. Sellest puust on voolitud rist, et temast saaks kaitsevall ja karikas, mis meenutab võitu Kurja üle.
Niisamuti meie hingki on viljatu ja kuiv pinnas. Väga sageli kasvavad sellel õite asemel okkad. Aga ka siin sünnib ime. Jumala arm viljastab meis heategude õied. Sest Jumala arm on alati viljakandev. Ja nõnda võib iga naine, iga mees saada Maarja eeskujul Jumala tööriistaks, mille kaudu hinged tema Kuningriiki juhitakse. Olgu see nii igaühega meist! Aamen.
+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Issanda aastal 2012
