Eestimaa pühade mälestuspäeval
Armsad vennad ja õed Kristuses,
Ma tervitan isalikult ja vennalikult teid kõiki, kes te tänasel hommikul osalete sellel rõõmsal ja vaimsel teenistusel. Vaimsel seepärast, et me austame täna kõigi Eestimaa pühade mälestust. See teenistus on ühtaegu rõõmus ja vaimne ka seetõttu, et iga usklike kogunemine Kristuse ja tema Pühakute juurde on alati see üks ja ainuke pidustus, mis väärib kogemist – see on meie Jumala isaliku armastuse väljendus igaühe vastu meie seast. Seega pole juhus, et me oleme siia kogunenud: “Rahvakogudes tänage Jumalat” ütleb kuningas Taavet (67:27): kirik on nagu anum täis mahedat parfüümi, milleks on meie taevase Isa armastus; kirik on meie isakodu.
Kuidas seda mõista? Konstantinoopoli patriarh püha Germanus seletab meile selle mõtte tähendust: ”Kirik on Jumala tempel, pühapaik, palvetamise maja, Jumala rahva kogunemise koht, Kristuse Ihu ja nimi, Kristuse mõrsja, kes kutsub rahvaid patukahetsusele ja palvele…..
Kirik on taevas maa peal, kus elab ja liigub taevane Jumal….
Kirik on püha haud ja Issanda Müstilise Söömaaja elustav Laud.”
Just sellepärast on nii tähtis, et me siia koguneksime. Sest nimelt siin on nii paljud hääled juba ammu enne meid laulnud nagu meie praegu: ”Me tunnistame, et see koda pole maha jäetud ega Jumalatu, vaid alati ja igal ajal on siin võõrustajaks Issand!” See pole tavaline koht. Nagu kirjutab püha Paulus oma kirjas efeslastele (Ef.2.21-22): “kelle kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas, kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.
Ja veel midagi: igas Pühas Liturgias meenutame me ühte või mitut pühakut. Pühakud on Kiriku tõelised kangelased: nad on ära võitnud omaenese kired; nad on väsimatult ja kompromissitult võidelnud selle maailma kurjusega; nad on võidutsenud pimeduse jõudude üle. Apostlid, märtrid, pihiisad, mungad ja erakud – kõik nad kutsuvad meid ennast järgima. Koos nendega saame me maa peal kogeda Kolgatat ja koos nendega jagame me nende au. Koos nendega me võitleme, et hävitada “vana inimene”, kes surub meid meie kõige madalamasse olemusse, koos nendega ehitame me üles Taevariigi “uue inimese” ja koos nendega saame me osa tasust.
Mu armsad,
Kahtlemata muutub aeg kiiresti ja lakkamatult kerkivad esile uued väljakutsed. Ometi – Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! (He. 13.8). Selle tõttu ja vaatamata hetke raskustele ja kiusatustele, ärgem unustagem enam kunagi seda, et maailm ootab meilt rohkem armastust, rohkem lootust, rohkem rahu, rohkem rõõmu! Just seda palub Jumal meilt siin ja praegu.
Olgem selle väärilised, kõigi Eestimaa pühade, keda me täna austame – juhtimisel ja nende pilgu ees. Aamen
+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Issanda aastal 2007
