Armastage oma vaenlasi!
Armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata … ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu! (Lk 6,35). Just nii ütleb kirjakoht evangeeliumist, mida äsja lugesime, seades meid silmitsi ühe sootuks teistsuguse suhtumisega teise inimesse, mis on täiesti erinev kõigist meile mõistetavatest mitte ainult vaimulikest, vaid ka ühiskondlikest nõudmistest, mida me tavatseme järgida.
Armsad vennad ja õed Kristuses,
Tänane lugemine võib tunduda mõnede jaoks täiesti utoopiline ja isegi naeruväärne. Aga kas pole nii, et iga kord kui Kristus tuletab meile meelde jumalariigi nõudmisi, tunneme kiuslikku lõbu neid naeruvääristada? Ometi kannab see määrava tähtsusega üleskutse endas kogu evangeelse armastuse olemust. Katsume vaadata seda silmakirjalikkuseta, mille taga sageli on lihtsalt soov pääseda süümepiinadest, püüame võtta seda mõistusega, avatud südamega.
Kõikides vana aja ühiskondades peeti kättemaksu ülatpoolt antud seaduseks. Teatud edasiminek leiab aset juudi seaduses. Kuulsus vana testamendi kõnekäänd “silm silma, hammas hamba vastu” jääb kahtlemata karistust ja kättemaksu ihkavaks üleskutseks, aga varasemate usunditega võrreldes selle erinevusega, et kui sinu võistleja või vaenlane rebib välja sinu silma, siis ei tohi sinagi temalt võtta muud kui silma, ei enamat. Juudi seadus on varasematega võrreldes samm edasi, sest varem ei seatud kättemaksule mingeid piire.
Igal juhul on evangeeliumis lood sootuks teised. Jeesuse sõnad kajavad kui võimas tormipuhang, mis rebib juurtega välja kogu antiikaja filosoofilise mõtlemise ja toob lisa Moosese seadusele seda täiustades.
Konflikte ja vägivalda tulvil maailmas palub Kristus, et meid hingestaks konstruktiivsuse ja õigluse vaim, armastuse ja leppimise vaim, mis vastab kurjale ja vihkamisele õigluse ja armastusega purustades kättemaksu ja vihkamise põrguliku ringkäigu, sisenedes armastuse võimsasse liikumisse ja aidates teistelgi sinna jõuda.
Sõnal “armastama” nagu Kristus seda jutlustab, pole midagi tegemist armastusega, mida meie tunneme naise või sõbra, ühiskonnaklassi või mõne osapoole vastu, sest sedalaadi armastusse on alati segatud vihkamist. Kõigil neil armastuse väljendustel on oma piirid. Armastada ühte osapoolt eeldab, et võime vihata teist, armastada ühte ühiskonnaklassi eeldab, et võime võidelda teisega; armastada üht naist tähendab, et võime olla valmis kõrvaldama rivaali, kes üritab meie armastatut endale hoida. Sellepärast ei ole neil armastustel midagi tegemist armastusega, millest Kristus meile räägib. Armastusega, milles ka vaenlasel on oma koht.
Kristuse suus ei väljenda sõna “armastama” ei õrnust ega tundeid, vaid inimese kõrgeimat tahet. Kristuse jaoks ei seondu see, et me kedagi armastame, mitte tunnete, vaid voorusega. Armastus, sellisena nagu Kristus seda meile esitab, ei seisne selles, et paneme liikuma teatud tahu oma olemusest, põhinedes seega tunnetel või olles mõjutatud meie muljetest. Armastus, millest evangeelium räägib, haarab endasse ja kaasab inimese kogu olemuse; see armastus on suunatud üheaegselt nii igale inimesele isiklikult kui kogu inimkonnale, kuhu kuulub ka vaenlane.
Kui armastus jõuab sellele taevasele tasandile, tajutakse ja tuntakse seda kui ülevoolavat õiglust, oma isekuse väljajuurimist, rõõmustamist valus ja vaevas, vaimulikku ohvrit. Siis ilmutab ta meile elava tõe sügavamat sisu ja väljastab meile selleni jõudmiseks lubatähe, milleks on vastastikune jagamine erandeid tegemata.
“Olge armulised, nagu teie Isa on armuline”(Lk 6,35). Sellest näeme, mil määral evangeelse ellu allikas peitub Jumalas. Jeesus näitab meile elustiili, milles armastust võetakse nii tõsiselt, et see ülendab meid Jumalani. Erinevalt ebaõiglasest, vääritust, alatust inimesest, kes ei tea, mida ta teeb, palutakse meil tõusta kõrgustesse, mis on meile veel tundmatud: Jumala juurde, kes on “helde tänamatute ja kurjade vastu” (Lk 6,35). Kui me ise seda õieti mõistmata üritame olla “nagu Tema” (Lk 6,36), on meie tasu fantastiline, meie süda on muutunud, me oleme astunud armastusse. Meist on saanud “Kõigekõrgema lapsed” (Lk 6,35).
On tõsi, et oma elus me lööme vankuma, eksime, eemaldume iseendast. Samal ajal Jumalariigis on alati Tema see, kes teeb esimse sammu, et meile andestada, öelda, et Ta ei mõista meid hukka, et anda meile teine võimalus. “Tema on helde tänamatute ja kurjade vastu” nagu ka õigete vastu, vahet ei ole!
Tänane evangeelium ärgitab meid astuma ühes Jumalaga sellesse andmise-jagamise kõiksusesse. Ja kui see nii on, siis julgustatake meidki talitama oma ligimesega Jumala kombel, andes teisele uue võimaluse, võibolla isegi lootuses, tema käitub meiega samamoodi. Me kõik loodame, et oma eksimuste järel saame sellelt teiselt, olgu ta inimene või Jumal, uue võimaluse. Ja oleme omakorda kutsutud käituma samamoodi sellega, kes jagab meie inimsaatust.
Jääb veel viimane küsimus. Kas selline on meie hoiak ka Jumala suhtes? Kas me anname Talle teise võimaluse, sest ei suuda mõista hädasid, mis meid ja meie maailma tabavad? Ütlen valjusti ja selgelt: kõikvõimalikud suured õnnetused, mis meile kannatust valmistavad, olgu siis isiklikud, kollektiivsed või ülemaailmased, pole Jumala kätetöö. Meie Jumal ei ole ammuste aegade Jumal, kes meid eksimuste eest karistab. Meie Jumal on Jeesuse Kristuse Jumal, uue testamendi Jumal, kes andestab ja annab meile uue võimaluse ja veel ühe ja veel ja veel lõpmatult.
Ometi on olemas katastroofid, haigused, igasugused õnnetused, hävitavad loodusjõud, mida me ei mõista, sest need jäävad saladuseks. Oma mõistmatuses olgem valmis mitte mõistma Jumala üle kohut ning mitte süüdistama Teda kõigis neis õnnetustes, mis meid puudutavad ja meile otseselt või kaudselt korda lähevad ja mille põhjustajaks Ta mingil kombel ei ole.
Mu armsad,
Kristuse üleskutse armastada oma vaenlasi purustab kõik kütked, mis meid kinni kinni hoiavad, lammutab ka kõrgeimad müürid, mida isekus meie ümber ehitab, pühib armastuselt igasuguse rikutuse jäljed ja vabastab selle igast kibedast külalislahkusest vihkamise vastu, mida isekas käitumine meile peale surub.
Kogu tänane evangeelium püüab lasta meis sündida ja kasvada tõelistel Jumala lastel. Ülim tasu, mida võime oodata, on elada nagu tõelised Jumala pojad ja tütred. Küsimus pole ainult õigluses, tarkuses või headuses, vaid kõige täielikumas mõõdutundetuses selle eeskujul, kes ristil, vaatamata sellele, kuidas Teda on koheldud, hüüab: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad” (Lk 23,34). Aamen!
+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Issanda aastal 2011
