Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku loomine – ajalugu ja tõlgendused

Priit Rohtmets, Toomas Schvak

Kokkuvõte

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku teke on lahutamatult seotud 19.–20. sajandil aset leidnud poliitiliste muudatustega Euroopa poliitilisel kaardil. Suurte impeeriumide lagunemise tulemusena tekkisid nii Kirde kui ka Ida-Euroopas uued riigid ning ühes nendega ka uued autokefaalsed ja autonoomsed õigeusu kirikud. Siinses artiklis analüüsitakse Eesti kirikuelus toimunud muutusi Vene impeeriumi 19. sajandi tsentraliseerimis ehk nn venestamispoliitika ja 20. sajandi alguses alanud lagunemisprotsessi kontekstis. Erilise põhjalikkusega vaadatakse Eesti õigeusklike tegevust ühenduses Eesti Vabariigi loomisega 1918. aastal, mille tulemusena sündis 1920. aastatel Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Need sündmused pannakse Kagu-Euroopas toimunud sarnaste protsesside konteksti, pöörates ühtlasi tähelepanu ka nii Eesti ajalookirjutusele kui ka praeguseni imperiaalseid traditsioone kandvale Vene ajalookäsitlusele. 

Kontekst: sekulaarne ja kiriklik maailm 19. sajandil ja 20. sajandi alguses

19. sajandit on sageli nimetatud rahvusluse sajandiks, mil nii Lääne-, Kagu- kui ka Ida-Euroopa ühiskondades hakkas kohalike rahvaste rahvuslik enesemääratlus nii riikluse kui ka religioosete kogukondade enesemõtestamisel mängima aina suuremat rolli. Ent oluline on tähele panna sedagi, et kui sageli vastandatakse ühelt poolt rahvuslikku enesemääratlust ja rahvusriikide teket ning teiselt poolt imperiaalset identiteeti, siis 19. sajandi kontekstis oli nende kahe vahekord tegelikult märksa komplitseeritum. Laias laastus võib siin näha kahte tendentsi. Esiteks püüdsid Kagu-Euroopas tekkinud rahvusriigid näiteks kirikukorralduses jäljendada suurriike. Kreekas, kus Theoklitos Farmakidis, üks autokefaalse Kreeka kiriku korralduse autoritest ütles, et riiklik iseseisvus ilma kirikliku iseseisvuseta pole mõeldav, võeti kirikukorralduse üheks eeskujuks Peeter I järgse Vene õigeusu kiriku (VÕK) korraldus, kus riigil oli keskne roll kiriku valitsemises. Paradoksaalne on see, et Vene impeerium, millel olid Kreekas omad huvid, ei pidanud iseseisva kiriku asutamist Kreekas positiivseks sammuks, sest sellega vähenes Vene mõjuvõim piirkonnas (Stamatopoulos 2014: 35–38). 

Kreeka ja teiste piirkonna riikide ja kirikute loomisesse sekkumine näitab ilmekalt, et Vene impeeriumi välispoliitika jaoks olid kirik ja õigeusk juba 19. sajandil oluliseks võimuinstrumendiks. Kiriku ja religiooni kasutamine Kagu-Euroopas sõltus suurest sellest, milline oli Vene riigi vahekord Osmanite impeeriumiga. Samamoodi mängisid uute riikide tekke puhul oma osa teised toonased suurvõimud, eelkõige Suurbritannia ja Prantsusmaa. Kui 1820.–1830. aastatel püüdis Vene impeerium vastukaaluks Suurbritanniale ja Prantsusmaale hoida alal Kreeka kiriklikku ühtsust Konstantinoopoli patriarhaadiga ja vastustas iseseisva kiriku loomist, siis umbes pool sajandit hiljem suunasid Vene riik ja VÕK Bulgaaria õigeusklikke Konstantinoopoli patriarhaadi valitsemise alt iseseisvuma. Vene riigi ja kiriku käitumine oli kantud panslavismi ideest, millega sooviti slaavi rahvaste mõju piirkonnas kasvatada ja seeläbi suurendada ka Vene impeeriumi mõjuvõimu. Suhted Osmanite impeeriumiga olid Venemaale kaotusega lõppenud Krimmi sõja (1853–1855) järel pingestunud. Vene saadiku Istanbulis, krahv Nikolai Ignatjevi abiga moodustati 1870. aastal kõigepealt autonoomne Bulgaaria eksarhaat 13 piiskopkonnaga ja seejärel kirik iseseisvus (Hopkins 2009: 125–126). Niisiis osales Vene riik aktiivselt Osmanite impeeriumi koosseisu kuuluva ja oikumeenilisele patriarhaadile alluva kiriku iseseisvuspüüde toetamises. 

Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat oli Bulgaaria kiriku iseseisvumise tagasi lükanud kui ebakanoonilise ja just sel põhjusel kutsuti 1872. aastal kokku õigeusu sinod, millest võtsid osa kõigi toonaste kanooniliselt tunnustatud õigeusu kirikute esindajad peale VÕK. Sel sinodil kuulutati Bulgaaria õigeusklike tegevus ebakanooniliseks ja mõisteti hukka omaette kiriku moodustamine rahvuslikul, mitte territoriaalsel alusel, mida hakati nimetama etnofületistlikuks või ka lihtsalt fületistlikuks valeõpetuseks (Kitromilides 2014: 17–20). Serbia, Rumeenia ja Kreeka kiriku puhul oli riiklus eelnenud kohaliku kiriku sünnile ja ehkki ka need iseseisvumiskatsed ei möödunud probleemideta ja kirikud olid sealgi oma laadilt rahvuslikud, ei süüdistatud neid kirikuid etnofületismis, sest kirikliku iseseisvuse taga oli riigi piirides tegutsev õigeusklike kogukond (Kitromilides 2019: 33–39). 

Riigi toetuski oli kõigi ülalmainitud kiriklike iseseisvuspüüdluste puhul võtmetähtsusega, nii olid poliitiline ja kiriklik iseseisvumine 19. sajandi lahutamatult seotud. Samas on tõsi, nagu märgib Paschalis M. Kitromilides, et ilmaliku mõju toomine kirikuvalitsemisse suurendas ka ilmikute ja kiriku vaimuliku juhtkonna vahelisi konflikte ning tõi rahvusliku elemendi kirikusse (Kitromilides 2014: 22). Hilisema Eesti juhtumi puhul on aga oluline märkida, et siin pärines initsiatiiv kiriklikuks iseseisvumiseks vaimulike ringist ja riikliku iseseisvuse saavutamine kujundas küll tausta, mis kirikliku iseolemise tingis, aga riigivõimu osalus kirikliku iseseisvuse saavutamisel oli praktiliselt olematu. 

Kui esimese arengusuunana mõjutasid suurriigid uute kirikute teket ja olid eeskujuks kirikukorralduse väljatöötamisel, andis samal ajal tooni ka teine tendents: impeeriumides valitses 19. sajandil suund selle koosseisus elavaid eri rahvusi impeeriumi domineeriva, ehk valitseva dünastia identiteedi abil natsionaliseerida (Stamatopoulos 2014: 35). Teisisõnu olid impeeriumid küll paljurahvuselised, aga suund oli valitseva keele ja kultuuri domineerimisele. Nii oli see ka Venemaal ja sel oli pikaajaline mõju Vene impeeriumi lagunemise järgsetele kiriklikele ümberkorraldustele. Eesti kontekstis nimetati 19. sajandi viimastel kümnenditel juurutatud Vene riigi tsentraliseerimispoliitikat venestamispoliitikaks. 1880. ja 1890. aastatel muutus kooliharidus venekeelseks, õigeusklikest lastele pandi venepäraseid eesnimesid, kirjandust hakati aina enam välja andma vene keeles või paralleeltekstidena eesti- ja venekeelsena (Rohtmets 2019: 19). Nagu märkis Eesti omariikluse algusaastatel preester Anton Laar kirjas Canterbury peapiiskopile Randall Davidsonile, olevat aastatel 1887–1897 Riia ja Miitavi peapiiskopi ametit pidanud Arseni (Brjantsev) avalikult öelnud, et 40 aasta pärast pole enam eesti keelt jumalateenistustel tarvis. Ta lisas, et kõige raskem oli eestlastest noortel vaimulikel taluda seda, et neile ei antud Eestis ametikohti, sest seda pidasid võimud separatismi ilminguks (RA, EAÕK Sinod s.d.: 177–178).

Kokkuvõttes sai õigeusk 19. sajandi Vene riigi tsentraliseerimispoliitika tõttu eestlaste ja lätlaste seas lõplikult külge vene usu sildi ja sellest märgist ei õnnestunud kirikul vabaneda ka 1920.–1930. aastatel. Seda konteksti tuleb arvestada, kui räägime Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) sünnist. 1918. aastal seadsid Eesti kohalikud õigeusklikud eesmärgiks kiriku seesmise ja välise uuendamise (Üleskutse Eesti apostliku kogudusele 1918: 1), ega eitanud ka uue noore riigi ja rahvuse tähtsust kiriku ümberkorralduste juures. Iseloomulikud on sõnad, mis kirjutati 1918. aastal ilmumist alustanud Eesti õigeusklike väljaande Uus Elu avanumbris: „Kodaniku tunnet ja kodumaa armastust ap. ristiusk ei eita. Kristus ise nuttis Jeruusalemma pärast” (Eesti apostlik kogudus ja Eesti iseseisvus 1918: 4–5). 

Kirikliku iseolemise püüd avaldus Eesti õigeusu kogukonnas, mis oli aastakümneid elanud vene imperialistliku rahvusluse keskkonnas ja nii polnud eestlaste rahvuslus midagi ennekuulmatut ja iseäralikku, vaid see avaldus kirikus vastukaaluks seal varem valitsenud vene rahvuslusele. Ehkki VÕK koosseisu kuulusid Vene impeeriumis tõepoolest eri rahvaste esindajad, oli kirik keele, kultuuri ja traditsioonide poolest vene rahvuslik kirik. 

Samal ajal on VÕK ajalookirjutusel oma kaanon, mille lahutamatuks osaks on arusaam VÕK-st kui paljurahvuselisest kirikust. Sestap reageeritakse eriti valuliselt neile seisukohtadele, mis kirjeldavad VÕK-s valitsevat etnofületismi ehk vene imperiaalset marurahvuslust (Balašov, Prekup 2013: 15). Selle asemel omistatakse rahvusluse motiivid eestlastele. Sellest tulenevat pinget tõestavad ka alles mõne aasta eest ilmunud VÕK vaimulike käsitlused Eesti õigeusu ajaloost, kus nii Eesti õigeusklike tegevust 1920.–1930. aastatel kui ka Eesti õigeusklike toonase juhi metropoliit Aleksandri (Paulus) käitumist peetakse poliitiliselt motiveerituks, rahvuslikuks ja ebakanooniliseks (Eesti Õigeusu Kirik: 100 aastat autonoomiat 2021).  

19. sajandi viimaste kümnendite Vene riigi poliitikat peetakse seevastu positiivseks ja nähakse selle taotlusena mitte assimilatsiooni, vaid võitlust saksa aadli domineerimise vastu ja soovi Eesti ala integreerida Venemaa „riigiruumi”(Bertash 2021: 123), samuti kirjeldatakse seda ajastuna, „kui Vene riik hakkas esimest korda järjekindlalt hoolitsema Balti kubermangude rahvaste eest” (Eugeni 2021: 26). Positiivsena tuuakse esile ka venestamispoliitika tulemusena suurendatud õigeusu kohalolekut Baltimaades, kui lisaks külakirikutele ehitati toonasesse Eestimaa kubermangu keskusesse Tallinnasse kubernerilossi vastu Aleksander Nevskile pühendatud kirik ja Ida-Eestisse rajati Pühtitsa nunnaklooster (Aleksius II 2009: 288–289). 

Samas peegeldavad 20. sajandi alguse allikad ilmekalt seda, et Eesti õigeusklikud soovisid kiriklikult iseseisvuda. Argumendiks oli seisukoht, et kui Eesti õigeusklikele omapärast usuelu Eestis ei juurutata, pole õigeusul lootust Eesti riigis kinnistuda. Käesoleva artikli eesmärgiks on vaadelda lähemalt, milline oli Eesti õigeusklike tee iseseisvuse poole, millised olid selle teekonna eri etapid ning millised seisukohad kirikliku iseseisvuse poolt ja vastu kõlasid. Publitseeritud allikate ja Eesti õigeusu kiriku ajalugu puudutavate käsitluste kõrval pöörame suurt tähelepanu Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku sinodi fondis asuvatele primaarallikatele ja tsiteerime neist mõnda pikemalt. Sinodi fond koondab suure osa Eesti õigeusu kiriku asutamist puudutavast kirjavahetusest ja koosolekute protokollidest, olles nii kõige vahetumaks allikaks toonaste sündmuste analüüsimisel.

Eesti õigeusu kogukonna esimesed sammud kirikliku iseseisvuse poole 

Kuigi katseid õigeusu levitamiseks Eesti aladel oli tehtud mitmeid – esimesed neist tõenäoliselt 11. sajandil seoses Kiievi-Vene vürstide sõjaretkedega ja juba selgelt tõendatuna 16. sajandil Liivi sõja käigus toimunud Moskva suurvürstiriigi sõjaliste vallutuste raames – olid need jäänud kestvate tulemusteta. Eestlastest õigeusu kogukond kujunes välja alles 19. sajandi keskel, eelkõige aastatel 1845–1848 Lõuna-Eestis ja Saaremaal toimunud kirikuvahetusliikumise käigus, mille põhjused on tänaseni täpselt välja selgitamata. Tõenäoliselt oli tegemist laialdase sotsiaal-majandusliku protestiliikumisega, mida usulistest ajenditest enam mõjutas talurahva raske majanduslik olukord ning soov saavutada „keisri usku” mineku läbi suurem sõltumatus baltisaksa maaomanikest ja nende kontrolli all olevast luteri kirikust (Rimestad 2012: 57–61; Ryan 2004: 7–23).^[1]

19. sajandil toimunud kirikuvahetuse järel tekkinud Eesti õigeusu kogukond moodustas toonasest Eesti elanikkonnast ligi veerandi. 1922. aasta rahvaloenduse järgi määratles end õigeusklikuna 209 094 inimest, kellest 123 099 olid eestlased ja 85 995 venelased. 1934. aasta rahvaloenduse ajaks oli õigeusklike arv kerkinud 212 764-ni, kellest 125 384 olid eestlased ja 87 380 venelased (1922. a. üldrahvalugemise andmed 1924: 138–139; Rahvastiku koostis ja korteriolud 1.III 1934 rahvaloenduse andmed 1935: 118–121;  Schvak 2015: 55–56). 20. sajandi alguseks oli kasvanud eesti rahvusest ühiskonnategelaste arv, kes kuulusid õigeusu kirikusse, mille tulemusena oli luterlastest eesti ühiskonnategelaste kõrval välja kujunenud ka nn eesti õigeusklike eliit. Riia vaimulikus seminaris, mis võimaldas eesti noormeestele tasuta haridust, olid õppinud näiteks Eesti esimene president Konstantin Päts, esimene välisminister Jaan Poska, diplomaat ja poliitik Ado Birk, psühholoogiaprofessor Konstantin Ramul ja Eesti esimene õiguskantsler Anton Palvadre (Raudsepp 1998: 47–59). 

Eesti ala kuulus toona Riia ja Miitavi piiskopkonna koosseisu, kus oli enne Esimest maailmasõda 267 kirikut, 71 palvemaja, 273 023 koguduseliiget ja 457 õigeusu kooli. Toonane Riia ja Miitavi peapiiskop Joann (Smirnov) elas alates 1915. aastast Tartus, evakueerudes Saksa vägede pealetungi tõttu Riiast (Rohtmets 2016: 268–269). 

Eesti õigeusu kogukond astus esimesed sammud kirikliku enesemääramise suunas Esimese maailmasõja ajal, 1916. aasta detsembris, kui mitmed Tallinna kogudustest pärit eesti rahvusest õigeusklikud saatsid peapiiskop Joannile, Baltimaa Õigeusu Vennaskonnale ja VÕK Pühimale Valitsevale Sinodile märgukirja, milles nõuti Eesti aladel rahvuslikel alustel toimiva piiskopkonna moodustamist ja sinna eesti keelt vabalt valdava, soovitavalt eesti rahvusest piiskopi nimetamist (Baltimaalt 1917: 10–11; Lühike ülevaade 1921: 66). Eesti õigeusklike märgukiri sai Riia piiskopkonna toonastes ametlikes väljaannetes terava kriitika osaliseks. Selle autoreid süüdistati poliitika segamises kirikuellu ja kiriklike reformide kavandamises, mille tulemusel tekkivate kiriklike struktuuride ülalpidamiseks puudus kohalikel kogudustel raha. Samuti kõlasid süüdistused nagu sooviksid märgukirja autorid õigeusku luterlikustada ja rahvuslikel alustel lõhestada (Национализация православия 1917: 122–128). 

Eesti õigeusklikud ei lasknud ennast kriitikast heidutada, vaid jätkasid nõudmiste esitamist. 1917. aasta veebruaris Petrogradis alanud revolutsiooni tulemusena muutus oluliselt kogu Vene impeeriumi poliitiline olukord. Keiser Nikolai II loobus 2. märtsil troonist ja seejärel moodustatud Venemaa Ajutine Valitsus andis 30. märtsil välja Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, mis tõi kaasa Eestimaa kubermangu ja eestlastega asustatud Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendamise rahvusliku autonoomiaga ja etnilistes piirides Eesti kubermanguks. Pärast poliitiliste olude muutumist toimus Tallinnas 6.–7. aprillini 1917 eesti õigeusu koguduste esindajate nõupidamine, millel osales 60 inimest, neist pooled vaimulikud ja pooled ilmikud.^[2] Koosolekul täpsustati 1916. aasta detsembri märgukirja nõudeid, sealhulgas sooviti VÕK täiskogult Eesti aladel rahvusliku piiskopkonna avamist, millel oleks sarnaselt Eesti kubermanguga ulatuslik autonoomia. Piiskopkonna piire nähti kubermangu piiridest isegi laiemana, soovides ka Kagu-Eestis Pihkva piiskopkonna aladel (peamiselt Petserimaal) elavate eestlaste arvamist selle koosseisu. Piiskopiks sooviti eesti keelt vabalt valdavat kohalikku elanikku, kes poleks munk, vaid pärineks kogudusevaimulike seast (RA, EAÕK Sinod 1917a: 23–27; C.H. 1917: 2). 

Need nõudmised võeti arutusele 25.–27. maini 1917 Tartus toimunud Riia piiskopkonna erakorralisel täiskogul, mille töö oli peaaegu täielikult korraldatud rahvuslikel alustel – ühiselt arutati asju vaid täiskogu avamisel ja lõpetamisel, muul ajal töötasid piiskopkonna koosseisu kuulunud eesti, läti ja vene koguduste esindajad eraldi sektsioonides. Samasugune muster kehtis ka uuendusi kavandavas luteri kirikus, kus eesti ja saksa koguduste esindajad kogunesid 1917. aasta kevadel eraldi koosolekutele (Rohtmets, Salumäe 2011: 10). Samal ajal tehti ettevalmistusi nii luteri kui ka õigeusu kirikukorralduse uuendamiseks ka Petrogradis.

Vaatamata rahvuslikule eraldatusele 1917. aasta mais toimunud Riia piiskopkonna erakorralisel täiskogul oldi põhiküsimustes suuresti üksmeelel ja lepiti kokku, et edaspidi tuleks Balti kubermangude kirikuelu korraldadagi rahvuslikel alustel, s.t igal rahvusel oleks eraldi piiskopkond. Kiideti heaks ka põhimõte, mille kohaselt võis neid piiskoppe edaspidi valida tavaliste kogudusevaimulike, mitte enam ainult munkade seast (Kokla 1917: 277–279). Samal täiskogul valitud Riia piiskopkonna ajutine nõukogu töötas välja koguduste rahvuslikul alusel korraldamise projekti, paludes VÕK sinodil avada Riia piiskopkonna sees kaks territoriaal-rahvuslikel alustel vikaarpiiskopkonda – ühe Eesti aladel eestlastele ja teise Läti aladel lätlastele (RA, EAÕK Sinod 1917b: 4). Sinod tuli sellele taotlusele vastu aga ainult osaliselt, otsustades avada vaid ühe vikaarpiiskopkonna keskusega Tallinnas.^[3] Riia piiskopkonna järgmisele täiskogule tegi sinod ülesandeks valida vikaarpiiskopi kandidaat ja vastavalt kohalike koguduste soovile võis kandidaadiks nüüd lisaks munkadele esitada ka sobivas perekonnaseisus (lesestunud või lahutatud) kogudusevaimulikke (Päevauudised 1917: 3; Uuemad teated 1917: 3). 

9.–11. augustil 1917 toimunud Riia piiskopkonna täiskogul toimus töö taas rahvuslikes sektsioonides. 10. augustil valis eesti sektsioon ühehäälselt vikaarpiiskopiks ainsana sellele ametikohale esitatud kandidaadi, Petrogradi eesti koguduse ülempreestri Paul Kulbuschi (Piiskopkonna koosolekult 1917: 343–344)^[4]. Kulbuschi pühitsemine piiskopiks jäi siiski mõneks ajaks venima, kuna tema abielulahutus oli toona veel lõplikult vormistamata (Hindov 1929: 162).

Tallinna vikaarpiiskopkond alustas oma tegevust 31. detsembril 1917 kui Paul Kulbusch pühitseti Tallinna Aleksander Nevski katedraalis Eesti õigeusklike piiskopiks. Temast sai piiskop Platon (Esimese Eesti piiskopi 1918: 10–11). See sündmus oli märgilise tähendusega nii Eesti kirikuloos tervikuna kui ka Eesti õigeusu kiriku edasise kujunemisloo seisukohalt – esmakordselt oli õigeusu piiskopiks pühitsetud eesti rahvusest inimene ja Eesti territooriumil asuvad õigeusu kogudused koondatud ühe kirikliku struktuuri koosseisu, mille pinnalt sai poliitiliste olude muutudes hakata taotlema kiriklikku iseseisvust. 

Faktiliselt tegutses Tallinna vikaarpiiskopkond juba piiskop Platoni juhtimise all suurema osa ajast autonoomselt, sest veebruari lõpus 1918 alanud Saksa okupatsiooni tõttu olid siinsed alad ülejäänud VÕK-st ja selle keskvalitsusest Moskvas eraldatud; ametis ei olnud ka kohalikku kõrgeimat ülemkarjast ehk Riia piiskoppi ja tema kohuseid täitis alates 23. jaanuarist 1918 samuti piiskop Platon. Piiskopi tegevusel ei ole siinkohal võimalik pikemalt peatuda, kuid selle kohta leidub varasemaid kajastusi (nt Hindov 1929; Кумыш 1999; Sõtšov 2019; Rebase 2021). 

Oluline on rõhutada, et just see periood näitas kohalikele õigeusklikele, et vaatamata kõigile raskustele on võimalik kohalikku kirikuelu korraldada ka ilma Vene kiriku suunamise ja materiaalse toetuseta, samuti hakati just piiskop Platoni ajal ellu viima juba varem kõneks olnud reforme, mis aitasid järgmistel kümnenditel kujundada eesti oma õigeusu traditsiooni. Nendeks oli osaline üleminek uuele kalendrile, jumalateenistuste korra lihtsustamine, katsed viia õigeusu vaimulike ettevalmistus Tartu Ülikooli juurde. Kirikliku iseseisvuse ideed toetas ka Eesti riikliku iseseisvuse väljakuulutamine 24. veebruaril 1918 ning võimu tegelik ülevõtmine pärast Esimese maailmasõja ja Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aasta novembris. Kaks kuud pärast Eesti riikliku iseseisvuse väljakuulutamist, 22. aprillil 1918 Tartus toimunud Eesti õigeusu praostide nõupidamisel mainiti teadaolevalt esimest korda ka siinse kiriku täieliku iseseisvuse ehk autokefaalia ideed: koosolekul osalenud tõdesid, et kuigi Eesti kirik ei ole veel autokefaalne, tegutsevad siinsed kogudused alates piiskop Platoni ametisse pühitsemisest küllaltki sõltumatult (RA, EAÕK Sinod 1918: 35).

Piiskop Platon ise Eesti õigeusu kiriku iseseisvumist ei näinud, sest Saksa vägede taandumise järel alanud Vabadussõja päevil vangistasid Eestisse tunginud enamlased ta Tartus ja hukkasid ta ühes mitme teise vaimuliku ja linnakodanikuga 14. jaanuaril 1919. Piiskop Platon kanoniseeriti 2000. aastal ja tema märtrisurmast on kirjutatud mitmeid käsitlusi (nt Schabert 1932; Poska 1968). Tema surm jättis Eesti õigeusu kogudused ilma piiskoplikust vaimulikust juhtimisest ja sundis kiirkorras otsustama, kuidas kirikuelu korraldamisel edasi liikuda. Nii Nõukogude Venemaa vastu peetud Vabadussõda kui ka piiskopi surm süvendasid Eesti õigeusklikes veendumust, et kiriklik iseseisvus on Eesti õigeusu kogukonna püsimiseks ja arendamiseks õige samm.

Piiskopi surma järel kujunes kogu Riia piiskopkonna, s.h Tallinna vikaarpiiskopkonna kõrgeimaks võimuorganiks Tartus paiknenud Riia piiskopkonna nõukogu, mille töös selle Läti aladelt pärinevad liikmed polnud saanud sõjaolude tõttu enam ammu osaleda. Nüüd võtsid nõukogu eestlastest liikmed vastu mitmed otsused, mis VÕK kirikuseaduse järgi nende võimupiiridesse ei kuulunud, kuid mis erakorralisi olusid ja teiste õigeusu kirikute kogemust arvestades ei olnudki revolutsioonilised: 22. jaanuaril 1919 loobusid nad Läti koguduste edasisest juhtimisest ja soovitasid lätlastel moodustada eraldi piiskopkonna, 9. veebruaril nimetasid nad ennast ümber Eesti piiskopkonna nõukoguks (EPN) ja kutsusid 18. märtsiks kokku Eesti õigeusu koguduste täiskogu (RA, EAÕK Sinod 1919a: 1; RA, EAÕK Sinod 1919b: 26). Selleks ajaks oli leitud ka võimalik asendaja piiskopikohale. Selleks oli tollal Venemaal professorina töötanud Aleksander Kaelas. Samuti informeeris nõukogu esimeheks valitud preester Anton Laar 6. veebruaril Eesti Ajutist Valitsust, et EPN on hakanud astuma samme Eesti piiskopkonna täielikuks eraldamiseks VÕK-st ja kuna sõja tõttu on suhtlus Moskvas asuva VÕK juhtorganitega katkenud, soovivad nad oma uuele piiskopikandidaadile Aleksander Kaelasele taotleda pühitsust Serbia õigeusu kirikult^[5] (RA, EAÕK Sinod 1919c: 13). Seega oli EPN langetanud juba enne koguduste täiskogu toimumist põhimõttelise otsuse Eesti koguduste iseseisvuse kasuks. 

Iseseisva Eesti õigeusu kiriku asutamine

18.–21. märtsil 1919 Tallinna Issanda Muutmise peakirikus toimunud Eesti koguduste täiskogul kujunesid ootuspäraselt keskseks küsimused õigeusu koguduste kanoonilisest staatusest ja uue piiskopi valimisest. Ettekandega täieliku kirikliku iseseisvuse toetuseks esines 19. märtsil preester Anton Laar ja olulisi vastuväiteid sellele ei esitatud. See on selgitatav asjaoluga, et küsimust arutati kirikuvalitsemise toimkonnas, kus ei olnud esindatud status quo jätkumist toetanud vene koguduste esindajad, kellest oli moodustatud eraldi toimkond. Eesti vaimulikest võttis ainsana autokefaalia vastu sõna ülempreester Konstantin Kokla Tartust, kes leidis, et olukorras, kus Eesti elanikkonnast moodustavad õigeusklikud vaid 1/7, puudub siin kriitiline mass usklikke iseseisva kiriku loomiseks ning ei ole ühtegi riiki, kus õigeusu kirik oleks saanud autokefaalia, olemata samaaegselt suurim uskkond. Tollases kontekstis oli see tõsi, ent juba 1922. aastal kuulutas end autokefaalseks Albaania õigeusu kirik, mille iseseisvust oikumeeniline patriarhaat tunnustas 1937. aastal (Pano 2010: 144). 1924. aastal iseseisvus õigeusu kirik Poolas, mis nii nagu Albaania kirik, polnud riigis enamuskirikuks. 1931. aastal kuulus Poola kirikusse 11,8% riigi elanikkonnast (Wynot 2010: 121–122).

 1919. aasta märtsis kirikliku iseseisvuse vastu sõna võtnud Konstantin Kokla väljendas muret, et taolise revolutsioonilise sammu tulemuseks võib olla mööda rahvuste piire kulgev kirikulõhe. See ei tähenda, et Kokla oleks soovinud senise kirikukorralduse jätkumist Eesti aladel, vaid ta pakkus välja kompromissi taotleda senisele Tallinna vikaarpiiskopkonnale laialdast autonoomiat VÕK koosseisus. Kokla ettepanekule avaldas toetust vaid tema enda teenitav Kaarepere kogudus, üldiselt vaieldi aga sellele jõuliselt vastu (RA, EAÕK Sinod 1919d: 15–16). Kiriklikku iseseisvust taotleva tiiva peamised eestkõnelejad, preester Anton Laar ja diakon Joann Juhtund rõhutasid, et eestlaste kui Eesti õigeusu kogukonna rõhuva enamuse seas on õigeusu tõeliselt omaks saamiseks vaja teha läbi olulised muutused – ühelt poolt jumalateenistuslikud ja kirikukorralduslikud reformid luteri kiriku eeskujul, need aga pole võimalikud täieliku enesemääramisõiguseta; teisalt on seotus Venemaaga iseenesest kiriku mainele kahjulik, kuna Eesti riigi luterlik enamus seostab õigeusku endiselt venelaste, suurvene kultuuri ja Venemaa poliitikaga, Venemaast on aga kujunenud iseseisvale Eesti Vabariigile vaenulik riik. Neid argumente toetasid oma sõnavõttudes ka Laarist ja Juhtundist mõõdukamal positsioonil vaimulikud nagu Nikolai Päts ja Karp Ustav (RA, EAÕK Sinod 1919d: 3–4). 

21. märtsil toimunud täiskogu ühisistungil selgus üsna ootuspäraselt, et ka vene koguduste esindajad toetasid autokefaalia asemel autonoomiat VÕK koosseisus, kuid hääletusel läks läbi kirikuvalitsemise toimkonna ettepanek kuulutada Eesti õigeusu kirik autokefaalseks ning otsida autokefaaliale tunnustust teistelt õigeusu kirikutelt. Kiriku piirideks loeti Eesti Vabariigi piirid, kuid 1916. ja 1917. aasta seisukohtade vaimus sooviti jätkuvalt leida võimalusi ka väljaspool Eestit asuvate eesti koguduste ühendamiseks Eesti piiskopi jurisdiktsiooni alla (RA, EAÕK Sinod 1919d: 51–53). Samal päeval valiti ka uued piiskopid – peapiiskopiks professor Aleksander Kaelas, kes viibis jätkuvalt Venemaal, ja vikaarpiiskopiks ülempreester Aleksander Paulus Pärnust. Nende kõrval valiti ka uus kuueliikmeline piiskopkonna nõukogu, kes pidi kiriku valitsemist teostama (RA, EAÕK Sinod 1919d: 24).

Sellega oli Eesti õigeusu kirik ennast ühepoolselt iseseisvaks kuulutanud, kuid sellel iseseisvusel puudus esialgu teiste õigeusu kirikute tunnustus, samuti oli vaja leida piiskopid, kes oleksid nõus uue kiriku pea ametisse pühitsema. 

Kirikuelu korraldamisel jätkati iseseisvalt tegutsemist ja seda tunnustas ka Eesti Vabariigi võim. Samal ajal lähtuti praktilistest kaalutlustest ja nii võeti Eesti õigeusu kiriku tegevuse aluseks 1917. aastal Moskvas ülevenemaalisel kirikukogul välja töötatud kogudusi ja piiskopkonda puudutav regulatsioon. Selles sisalduvad sätted ühtisid Eestis valitsevate demokraatlike ideaalidega, mis olid au sees nii riigi- kui ka kirikuvalitsemises. Juba 1918. aastal oli koguduste ja piiskopkonna korraldus piiskop Platoni õnnistusel eesti keelde tõlgitud ja Tartus trükitud (Õigeusu kirikuseadused 1918).

Oluline on siiski lisada, et Vabariigi Valitsus täpsustas 1919. aasta aprillis koguduste korda, kinnitades, et ei pea kehtivaks Moskva kirikukogul vastu võetud ülejäänud ülevenemaalisi määrusi ega neid 1918. aasta väljaandes sisalduvaid punkte, mis sätestasid VÕK ülemvalitsuse siinse kiriku suhtes (Greeka-katoliku 1919). Sellega rakendas riik Eesti Vabariik siinsed kogudused administratiivselt VÕK struktuurist 1919. aasta kevadel lahti. Kõik kinnisvara ja rahalised toimingud, nagu maade müümine, laenu võtmine või vara pantimine, võisid toimuda vaid Eesti Ajutise Valitsuse loal (Rohtmets 2018: 20).

Administratiivse iseseisvuse kõrval oli küsimuseks ka kanoonilise iseseisvuse saavutamine. Serbia kiriku poole pöörduti vastavalt 1919. aasta veebruaris vastu võetud otsusele aprillis Eesti välisministeeriumi kaudu, kuid sealt saadi sama aasta juunis vastus, et Serbia kirik on nõus kaaluma Eesti piiskopi pühitsemist vaid juhul, kui talle esitatakse Moskva patriarhi nõusolek vastavas küsimuses (RA, EAÕK Sinod 1920a: 59). Korra prooviti veel Serbia kiriku poole pöörduda hilissuvel Soome vahendusel, kuid kaudsete andmete põhjal saab järeldada, et ka sellele pöördumisele positiivset vastust ei tulnud (RA, EAÕK Sinod 1919e: 48–49). 

1919. aasta augustis astus EPN ootamatu sammu, pöördudes piiskoppide ametisse pühitsemiseks Inglismaa Kiriku pea, Canterbury peapiiskopi Randall Davidsoni poole. Ühest vastust, miks pöörduti teisest uskkonnast piiskopi poole, ei ole, kuid on võimalik teha oletusi. Kiriklikust vaatenurgast võisid seda mõjutada 19.–20. sajandi vahetusel tihenenud oikumeenilised kontaktid õigeusu ja anglikaani kirikute vahel, milles oli osalenud ka VÕK ja kinnitamata andmetel VÕK ühe esindajana tulevane piiskop Platon (Sõtšov 2009: 58–62), teiselt poolt tajuti Suurbritanniat sõjalise ja poliitilise toetuse tõttu noorele Eesti Vabariigile sõbraliku ja heatahtliku riigina ning Eesti poliitilise juhtkonna hoiakud võisid mõjutada kaudselt ka EPNi. Kolmandaks ja kõige olulisemaks põhjuseks oli meeleheide, sest Moskva patriarhi nõusolekut sõjaolukorras saada oli keeruline ja kiriku iseseisvust silmas pidades ei kaalutud seda ka ilmselt esimese valikuna, ilma selleta oli aga kanooniliselt tunnustamata õigeusu kirikul võimatu leida pühitsejaid teiste õigeusu piiskoppide seast. 

Kiriku minevikupärandi tõttu polnud kiriku väljavaateid Eestis sugugi pilvitud. Ühelt poolt oli luteri kirik jätkuvalt enamuskirikuks ja õigeusu kirikul tuli Eesti ühiskonnas tõrjuda süüdistusi venepärasuses, teiselt poolt tundsid Eestis misjonitööd aktiviseerida soovivad katoliiklased huvi, kas õigeusklikud poleks valmis hoopis nende rüppe asuma^[6]. Kolmandaks tuli tegutseda olukorras, kus riik oli 1919. aastal asunud seniseid luteri ja õigeusu kirikute privileege tühistama ja kirik jäi niimoodi ilma senisest maast, koolidest jne. 

Eesti õigeusklike pöördumine tekitas kummastust ka peapiiskop Randall Davidsonis, kes soovis oma kirjas 1919. oktoobris teada, kas anglikaani piiskoppide pühitsetud piiskop oleks usutunnistuslikult kuuluvuselt anglikaan või õigeusklik, kui viimast, siis kas ta oleks edaspidi iseseisev või endiselt Moskva patriarhaadi jurisdiktsioonis ning kas ja kellena oleks valmis teda tunnistama teised õigeusu kirikud (RA, Välisministeerium 1919: 8). Ilmselt sundisid need probleemid piiskopi edasise konfessionaalse kuuluvusega Eesti õigeusu kirikut sellel suunal tegutsemisest loobuma, vähemalt nii on kinnitanud seda hiljem nii metropoliit Aleksander (Paulus) kui ka ülempreester Anton Laar (RA, Riigikantselei 1923: 8; Laar 1923: 9). Samas on teada, et peapiiskop Davidsonile läkitati 27. novembril 1919 veel üks kiri, milles avaldati vastusena tema küsimustele valmisolekut tunnustada Inglismaa Kirikut edaspidi Eesti õigeusu kiriku emakirikuna ja loobuda autokefaaliast autonoomia kasuks anglikaanide alluvuses (RA, EAÕK Sinod 1919f: 126–127). Kas see kiri Ants Piibu vahendusel peapiiskopini jõudis ja kui, siis milline vastus sealt saadi, ei ole kahjuks teada.

Paralleelselt peeti alates 1919. aasta juunist läbirääkimisi Eesti ja Soome õigeusu kirikute vahel, et selgitada välja võimalused kahe vennasrahva õigeusu kirikute ühinemiseks ja sel viisil paremate eelduste loomiseks autokefaaliale tunnustuse saamiseks. Nii nagu paljude muude kiriklike arengute taustal, võib ka siin näha soodustava tegurina laiemat ühiskondlikku ideed – 1918. aasta lõpul välja öeldud ja 1919. aasta alguses ajakirjandusse jõudnud mõtet Eesti-Soome liitriigist (Zetterberg 1977: 192). Samuti oli Soomes, kus kohalike koguduste kanooniline staatus oli selgem ja kindlam (Soome alad moodustasid eraldi Viiburi piiskopkonna juba alates 1892. aastast) ning õigeusklike koguarv väiksem kui Eestis (35 kogudust umbes 63 000 liikmega), märksa pessimistlikum vaade kiriku iseseisvumisele. Kuigi autokefaalia oli kaugem eesmärk ka soomlastel, ei usutud Soomes, et selleni saaks jõuda otse piiskopkonna staatusest, läbimata autonoomset staatust. Samuti leiti, et õigeusklike vähesuse tõttu ei vasta Soome autokefaalia saamise tingimustele, mis eeldas kolme piiskopkonna olemasolu. Nii võeti Soomes algusest peale sihiks võimalikult laialdane autonoomia VÕK koosseisus ja leiti, et autokefaalia võiks olla võimalik ainult ühinemise korral Ida-Karjala ja Eesti kogudustega (Suomen 1919: 112–114; Kysymys 1919: 153–154). 

Kuigi Eesti õigeusklike kontaktid soomlastega ei viinud soovitud eesmärgini, panid need aluse tihedale koostööle kahe õigeusu kiriku vahel, mis tuli kasuks aastatel 1922–1923 Konstantinoopoli patriarhaadiga peetud läbirääkimistel. Samuti avas see suhtluskanali taotlemaks Eestisse piiskopi pühitsemist Viiburi piiskopilt Serafimilt (Lukjanov), kes oli aga Eesti ja Soome kirikliku iseseisvuse suhtes vaenulikult meelestatud ja keeldus korduvalt ilma Moskva patriarhi nõusolekuta piiskopipühitsusel osalemisest (RA, EAÕK Sinod 1919g: 160; SOKHA, Kirkollishallitus 1922).

Eesti õigeusklike läbirääkimised VÕK esindajatega. Piiskop Aleksandri ametisse seadmine

Kuna piiskopi pühitsemise küsimus vajas kiiremat lahendust kui autokefaalia tunnustamine, tuli lõpuks otsida ikkagi kontakti Moskva patriarhiga. See sai teoks 1919. aasta oktoobris Moskvasse saadetud telegrammiga, milles ei mainitud esialgu kiriku iseseisvust, vaid rõhutati soovi Eesti aladest autonoomse piiskopkonna moodustamiseks ja paluti ülempreester Aleksander Pauluse pühitsemist piiskopiks. Aleksander Kaelasega, kes viibis Venemaal valgete kontrolli all olevatel aladel, ei olnud selleks ajaks endiselt ühendust saadud ja ilmselt ta ei teadnudki enda piiskopikandidaadiks seadmisest. Kui see teave lõpuks temani jõudis, teatas ta 2. aprillil 1920 saadetud kirjas, et ei soovi piiskopiks saada, sest pole preester ja soovib jätkuvalt tegeleda edasi teadusega (RA, EAÕK Sinod 1920b: 159–160).

Moskva vastustest nähtub, et esmalt otsustas VÕK kõrgem kirikuvalitsus 20. oktoobril 1919 pühitseda ülempreester Pauluse Riia piiskopkonna Tallinna abipiiskopiks, kuid sinodi ja kõrgema kirikuvalitsuse ühisel istungil 19. novembril vaadati otsus ümber – Eesti Vabariigi aladest otsustati moodustada eraldi Eesti piiskopkond ja pühitseda Aleksander Paulus selle piiskopiks (RA, EAÕK Sinod 1919h: 117). 

Kui kõrvutada VÕKi otsust 1919. aasta kevadel toimunud Eesti õigeusu koguduste täiskogu otsustega, siis oli ilmselge, et Moskvast tulnud otsus ei rahuldanud Eesti õigeusklike enamust, sest mingit autonoomiat neile ei pakutud ega lubatud, kuid vähemalt oli Eesti ala eraldatud omaette kanooniliseks üksuseks ja kiriku tegevust halvanud piiskopi puudumine oli leidmas lahenduse. Piiskopi pühitsemine jäi aga venima, sest Venemaalt piiskoppidel pühitsusele sõita ei olnud võimalik – nii ei leidunud ka Viiburi piiskopile Serafimile, kes patriarhilt kirjaliku korralduse saamisel oleks olnud nõus pühitsusele sõitma, esialgu kaaspühitsejat. Samal ajal püüdis Eesti pool suhtluses Moskvaga rõhutada üha enam oma iseseisvuse soovi. Märgiline on 16. veebruaril 1920 Moskva patriarhile saadetud kiri, milles palutakse kiirustada Aleksander Pauluse pühitsemisega autokefaalse Eesti õigeusu kiriku piiskopiks – Eesti arhiivides on see esimene Moskvasse saadetud läkitus, kus autokefaalia sõna kasutatakse (RA, EAÕK Sinod 1920c: 94).

10. mail 1920 kogunesid VÕK juhid lõpuks Eesti kiriku staatust arutama ja kuigi algul levis kuuldus, et nad olid andnud sellel istungil Eesti kirikule autonoomia, selgus EPNi liikme Paul Sepa visiidi käigus Moskvasse, et nimetatud otsus kõneles ainult laialdase omavalitsuse andmisest 1919. aasta novembris moodustatud Eesti piiskopkonnale. Otsuse teksti polnud aga EPN-ile üldse saadetud, vaid see saadeti sõjapõgenikuna Eestis elavale endisele Pihkva peapiiskopile Jevsevile (Grozdov), kelle VÕK kõrgem kirikuvalitsus kavatses nimetada Riia piiskopkonna hooldajaks (RA, EAÕK Sinod 1920d: 66–68). See näitas VÕK juhtkonna üleolevat suhtumist Eesti õigeusklikesse ja EPNi. VÕK pidas viimast ebakanooniliselt moodustatud asutuseks ja leidis seetõttu, et kogu Eestit puudutav suhtlus peaks käima läbi Riia piiskopkonna ametlike organite. 

Paul Sepa Moskvas viibimisest on säilinud ka ta kirjutatud raport, milles peegeldub Vene vaimulike soov Eesti piiskopi määramisele vastu seista. Sepp oli pääsenud koduarestis viibiva patriarh Tihhoni juurde ja saanud temaga Eesti kirikuasjadest nelja silma all rääkida. Ta kirjutab sellest nii: „Avaldasin patriarhile dokumendid, millest püha isa näha võis, kuidas mõningad kõrgemad vaimulikud Eestimaa kiriklise iseolemise ja omapärase piiskopi pühitsemise vastu töötavad ja selles suhtes vastavaid kõrgemaid vaimulikka ringkondi Venemaal, kellest pühitsemine ja otsustamine ripub, valesti infomeerida kavatsevad. Sepitsused käisid ka meie õigeusulise Soome vennasrahva kohta. Selle järele, metropoliit Sergiuse^[7] juuresolekul, tutvustasin patriarhi meie Eesti apostliku usu seisukorraga, preestrite puudusega, piiskopi kandidaatide väljalangemisega ja lähema tuleviku vaadetega, mis roosilised olla ei või, kuna selguseta olek kirikliku iseseisvuse kohta ja kalendri küsimus suuri põrutusi ja isegi usu pööranguid võivad tuua.”

Patriarhi järel kohtus Sepp ka metropoliit Sergiuse (Stragorodski) ja mitmete teiste piiskoppidega, et Eesti õigeusklike soovid edasi anda. Selle käigus selgus, et Eestit käsitleti patriarhaadis piiskopkonnana. Sepp kirjeldab: „Seal leidsin, et Eesti apostlik kirik nimetatakse „eparhiaks” ja et otsus meie asjas on kästud saata „ülempiiskop Eusebiusele^[8]….  Riia eparhiasse”. Küsimus jagunes nüüd kaheks, sest tuli välja, et Eesti kirik on mingi osa Riia eparhiast, kuna ülemuseks on ülempiiskop Eusebius tunnistatud. Keegi peapiiskoppidest püüdis seletada, et eparhia tähendavat sedasama, mis autonoomia.”  

Eriti teravalt võttis Sepp sõna peapiiskopi Jevsevi vastu, kuid kirjeldas ka Eesti õigeusklike hulgas valitsevat üldist meeleolu: „Rõhutasin, et siin esinesid ainult puhtad õigeusu püüded ja tõsine Eestlase vaim, kes võõra mõju pealesurumist usu kaudu on alati põlganud, ja sellepärast ükski Eesti Vabariigi alam ei lepi mõttega, et Eesti apostliku õigeusu koguduse üle sõjapõgeneja, kes ise Venemaale ja Valgevenesse tagasi minna ihaldab, kes oma karja on maha jätnud ja Eestis rahva poolt valitud ei ole, et seesugune ajutiseks võõrasse sattunud inimene meie koguduses peremees oleks, kes meie hinge ega olukorda sugugi ei tunne.

Üks kõige vanematest sinodi liigetest seletas, et ametlikult ja juriidiliselt neil, on sinodi liikmetel, Eesti kirikut ei ole, kus oma piiskop puudub; on ainult Riia eparhia, mille ajutiseks valitsejaks peapiiskop Eusebius on nimetatud.

Ma vastasin, et kogudust ei tee piiskopp, vaid rahvas; et piiskoppi õnnistatakse teatava hingekarja jaoks, kes on 200 tuhande liikmena olemas; et imelik on ametniku hoidmine asutuse jaoks, keda olemas ei olegi, nagu Riia eparhia, ja kes olude sunnil iialgi elusse enam sel moel ei tärka, sest nii Eestil kui ka Läti on oma riik, kuna ka endisel tsaari ajal mõlemad usuasjus lahutamist nõudsid. Agendina pidada Eesti pinnal isikut, kes liikuda ei või, kuna meil oma puhtvene rahvusest küllalt tublid ja haritud vaimulikud ei puudu, kes kohalikka emakeeli mõistavad – on minu, delegaati, meelest vastuvõtmata asi, ja ma nõuan, et Eusebiuse tegevuse ja valitsus ülesannete kohta sinod teisele seisukohale asuks ja ennast Eesti kohta kohasemast allikast informeerida lubaks. Mulle vastas metropoliit Sergius, et Eusebiuse kohta käivad read on ainult protokollis ja meile edasi ei saadetud. Nähes, et Eusebiust ikka meil Vene agendina hoitakse ja veel enam – tema läbi endid informeerida ka edasi tahetakse, ma ütlesin: „Ma kardan, et ma siit ära lähen vähema kindluse tagavaraga, et meie Eesti kiriku õiglased nõuded tähelepanemist leiavad, kui mul oli sinodi lävest üle astudes. 

Ärge unustage, isad, et Eestlaste esiisad olid Rooma katoliku usku, et meie isad ja sugulased on Lutheruse usku ja et meil elav läbikäimine on uskliku Inglismaaga. On tundemärke olemas, et nimetatud uskude eestseisjate silmad on meie poole lahti. Mina, kes ise osa kongressist juhatasin, olen kindel, et järgmisel kongressil rahvas, kui ta pühamad püüded usulise iseseisvuse poole rahuldatud ei saa, teise orientatsiooni võtab”” (RA, EAÕK Sinod 1920d).

Paul Sepa seismine Eesti õigeusklike vastu võetud otsuste eest viis selleni, et 28. juunil 1920 väljastati VÕK uus otsus metropoliit Sergiuse allkirjaga. Sellega tunnistati „Eesti Õigeusu Kirik vastavalt tema soovile autonoomseks kuni tema autokefaaliat puudutava otsuse langetamiseni ülevenemaalisel kirikukogul”.^[9]

Eelnevalt saatis patriarh Tihhon 17. juunil ka EPNile kirja, milles selgitas, miks autokefaalia andmine Eesti kirikule on hetkel võimatu. Patriarh mainis kolme põhjust: (1) administratiivne – selle küsimuse otsustamiseks tuleb kutsuda kokku VÕK täiskogu, mis oli kavandatud alles 1921. aastaks; (2) ajalooline – Eestis puudus piisav õigeusu kogemus ja kiriklik hierarhia, kuna õigeusk hakkas seal laiemalt levima alles 19. sajandil ja seni polnud seal isegi eraldi piiskopkonda; (3) statistiline – õigeusklikud moodustasid luterlikus Eestis vähemuse. Nii pidi autonoomia kehtima vaid Eestis asuvale ühele piiskopkonnale. Kirjas pakkus ta siiski välja, et Eestis asuva ühe piiskopkonna võib eestlaste soovi korral jagada ka kaheks piiskopkonnaks, mis välistaks olukorra, kus Eestis on ainult üks piiskop. See piiskop või siis piiskopid oleks Moskva patriarhaadist sõltuvad vaid kanoonilise õiguse ja kiriku õpetuse küsimustes. Patriarh väitis, et muus osas tegutseks piiskop aga iseseisvalt, sest Eesti on iseseisev riik ning taoline korraldus tagaks tasakaalu kiriku kaanonite ja poliitilisest iseseisvusest tulenevate nõuete vahel (RA, EAÕK Sinod 1920e: 75–76). 

Kuigi eestlasi see otsus ja põhjendused täielikult ei rahuldanud, tähendas see siiski teatud lahendust seni valitsenud olukorrale. 2.–4. septembrini 1920 toimus Eesti õigeusu kiriku esimene täiskogu autonoomia tingimustes, kus viidi läbi ka uued piiskopivalimised – 3. septembril valiti ühehäälselt Tallinna ja Eesti peapiiskopiks taas ülempreester Aleksander Paulus, 4. septembril aga tema vikaarpiiskopiks, kes oleks pidanud hakkama hoolt kandma vene koguduste eest, Petseri kloostri iguumen Joann (Bulin) (RA, EAÕK Sinod 1920f: 12, 29). Viimane valik tehti vaatamata sellele, et patriarh Tihhon oli juba varem juhtinud tähelepanu Joanni noorusele, mis ei luba teda piiskopiks pühitseda. Seetõttu Joanni ka täiskogu järel piiskopiks ei pühitsetud.^[10] Ka Aleksander Pauluse pühitsemine venis veel mõned kuud, kuni lõpuks 5. detsembril 1920 pühitsesid Viiburi ja Soome peapiiskop Serafim ning endine Pihkva peapiiskop Jevsevi ta Tallinna Aleksander Nevski peakirikus piiskopiks, lõpetades sellega ligi kaks aastat kestnud olukorra, kus Eestis ei olnud kohapeal õigeusu piiskoppi (Isa Aleksandri 1920: 7–10). Kirikuvalitsemises toimunud muutusega nimetati kiriku 1920. aasta täiskogul EPN ümber sinodiks (RA, EAÕK Sinod 1920f: 6–7). See tegutses jätkuvalt vaimulike ja ilmikute esindajatest koosneva kirikuvalitsusena ega olnud piiskoppide sinod.

Autonoomia oikumeeniliselt patriarhilt

Kuigi Eestis oli nüüd oma piiskop ja kiriku kanooniline staatus oli kinnitatud, oli olukord kaugel sellest, mida 1919. aasta täiskogu otsustega oli soovitud saavutada. 

1920. aastate alguses tegelesid Eesti õigeusklikud järjekindlalt oma kiriku ülesehitamisega. Riigi ja kiriku vahekorra paika panemise tõttu tuli pidada võitlust ka seniste maade ja koolimajade pärast, mida Eesti seadusandlik võim soovis riigistada. Eesti võimud pidasid luteri ja õigeusu kirikut Vene impeeriumi aegseteks seisuslikeks organisatsioonideks ja uue demokraatliku riigikorra järgi, millega tagati Eestis üldine usuvabadus ja usulistele ühendustele sisemine tegutsemisvabadus ning võrdne kohtlemine, tühistati kirikute senised privileegid. Nende hulga kuuluvateks peeti nii senist maaomandit, õigust koguda sunduslikku liikmemaksu, aga ka koolihariduse korraldamist (Rohtmets 2018: 25–33). 

Kiriku täiskogu arutas ka kiriku vaimuliku teenimise küsimusi. 29. märtsil 1921. aastal alanud kiriku täiskogul otsustati, et kuigi vaimulike palgaküsimus oli nii mõnelgi pool veel lahendamata, tuli teenistusi pidada igapühapäevaselt. Kui koguduse elus tuli ette takistusi, tuli sellest teatada sinodile, et üheskoos lahendus leida. Valeandmete ja teadmata jätmine võis seevastu päädida preestri ametikohalt vabastamisega. Ühtlasi pidas täiskogu õigeks rõhutada, et usuelu tuleb elavdada, juurutades kogudustes üldlaulu, mida praktiseeriti 1920. aastate alguses vaid üksikutes kogudustes, korraldada palvetunde ja vaimulikke kõneõhtuid ning seda iseäranis kirikust kaugemale jäävates piirkondades, viia läbi lastejumalateenistusi ja asutada noorteorganisatsioone ning naisühinguid. 

Sinodile tehti ülesandeks alustada uue lauluraamatu väljatöötamisega, ajakohastada jutluste materjal ja välja töötada nii noorteorganisatsioonide põhikiri kui ka palve- ja lastejumalateenistuste kava. Leevendati ka senist VÕKi regulatsiooni ristinimede panemise kohta. Seni oli inimesele ristimisel antud nimi, mis on oli kirjas VÕKi poolt väljastatud nimekirjas. Nii olid Eesti lapsed saanud endale venepärased ristinimed. Kiriku täiskogu otsustas anda vanematele täieliku vabaduse oma lapsele nimi valida. Seniste vene nimede kõrval oli Eestis tavaks olnud lastele ka saksa nimesid panna, mistõttu otsustas kiriku täiskogu rõhutada, et soovitavaks tuleb pidada eesti rahvuslike nimede kasutamist. Sel teemal oli oma ettepanekud kirikule esitanud Eesti Emakeele Selts ja juba 1914. aastal oli folklorist ja diplomaat Oskar Kallas avaldanud kirjutise „Sadakakskümmend uut ristinime“ (Kallas 1914), millest sooviti samuti juhinduda (RA, EAÕK sinod 1921a).

1920. aastal otsustas Eesti õigeusu kiriku täiskogu, et Vene kogudused võivad rahvuslikul alusel ja oma autonoomse juhtimisstruktuuriga koonduda. See oli kiriku täiskogu vastutulek Vene kogudustele (Eesti apostliku-usu 1920: 2). Vene kogudused olid moodustanud omaalgatuslikult juba märtsis 1919 üleriigilise vene koguduste praostkonna ja valinud selle praostiks ülempreester Aleksei Aristovi. Kuigi see oli vastuolus toonase täiskogu otsustega, nõustus EPN Aristovit ja tema struktuuri juulis 1919 ajutiselt aktsepteerima (RA, Politseitalitus 1919: 14). Aristovi allumatus, toetuse otsimine vene valgete emigrantide Loodevalitsuselt ja tülid kirikuvarade pärast viisid aga mais 1920 esmalt praostkonna reorganiseerimiseni ja seejärel uue organisatsioonilise lahenduse otsimiseni (RA, EAÕK Sinod 1920h: 402).

1920. aasta täiskogul loodi vene koguduste vikaarpiiskopi ametikoht ja moodustati tema juurde vaimulik nõukogu, aga kuna kloostriülem Joanni (Bulin) ei saanud ebapiisava vanuse tõttu vikaarpiiskopiks kinnitada ja teisi kandidaate tol hetkel ei olnud, alustas vene koguduste vaimulik nõukogu tööd iseseisvalt^[11] (Saard 2008: 1568). Nõukogu ja ülejäänud kiriku suhted olid võrdlemisi sõbralikud ja konstruktiivsed kuni sügiseni 1921, kuid pingestusid siis sinodi kavade tõttu muuta Tallinna Aleksander Nevski peakirik piiskopi katedraaliks ja anda see peapiiskop Aleksandri isikliku juhtimise alla^[12], samuti süvendas konflikti paljude vene koguduste soov kasutada liturgilises elus edasi vana ehk Juliuse kalendrit (RA, EAÕK Sinod 1921b: 62, 65–66). 

Sellest ajast alates hakkas nõukogu demonstreerima otsest allumatust nii sinodile kui peapiiskopile, kuni see juunis 1922 uue täiskogu otsusega laiali saadeti. Vaatamata sellele keeldus nõukogu laiali minemast, jätkas tegevust põhjendusel, et vene kogudused vajavad kaitset, ja püüdis taotleda endale riigilt tunnustust ka iseseisva juriidilise isikuna (RA, Siseministeerium 1922a: 166–168; vt ka Saard 2008: 1568–1569). Nõukogu tegevusse sekkusid nüüd kaitsepolitsei ja siseministeerium, kusjuures siseminister Karl Einbundi hinnagul oli taolise organi moodustamine algusest peale kehtivate kirikuseadustega vastuolus ja nii polnud see riigi silmis legitiimne organ (RA, Siseministeerium 1922b: 179). Näib, et nõukogu ebaseaduslik tegevus lakkas pärast riigivõimu sekkumist septembris 1922, vähemalt rohkem dokumente selle tegevusest säilinud ei ole^[13].

Samal ajal üritas täiskogu kodakondsuseta inimeste osalemist kiriku juhtimises vähendada, nõudes, et täiskogu istungist osavõtt pole kodakondsuseta isikutele lubatud. Selle ellurakendamist lükati 1920. aastate alguses aga edasi. 1924. aasta täiskogul sedastati, et see on viimane kord, kui kodakondsuseta koguduste saadikud koosolekutest osa võtta võisid (Saard 2008: 1572–1573). 1922. aastal märkis sinod, et vene kodakondsusest vaimulikud võisid küll läbi viia perekondlikke usulisi talitusi, aga ei võinud välja anda perekonnaseisutunnistusi. Seda pidid nende eest tegema nende naaberkoguduste vaimulikud, kellel oli Eesti kodakondsus (RA, Siseministeerium 1922c: 157).

Sel samal 1922. aastal hakkasid Eesti õigeusklikud uuesti kaaluma võimalusi VÕK-st eraldumiseks. Nõukogude võim oli alustanud Venemaal ulatuslikke religioonivastaseid repressioone, vahistas patriarh Tihhoni ja süvendas VÕK sees tekkinud kirikulõhet, toetades radikaalseid uuendusliikumisi, millest üks suuremaid ja tuntumaid oli nn Elava Kiriku liikumine. Tekkinud olukorras oli patriarhi kohusetäitja, Jaroslavli metropoliit Agafangel (Preobraženski) andnud 18. juunil VÕK piiskopkondadele loa ennast iseseisvalt juhtima asuda, selle asemel, et alluda Moskvas uuendusliikumise moodustatud uuele kirikuvalitsusele (Шкаровский 2018: 62–63). See tugines omakorda patriarh Tihhoni 20. novembril 1920 antud määrusele, mis oli samuti lubanud piiskoppidel sidemete katkemise korral Moskvaga kuulutada välja ajutise autokefaalia (Попов 2005: 210–212). Seda olukorda kasutasid enda legitimeerimiseks ära ka välismaal emigratsioonis tegutsevad vene piiskopid, kelle moodustatud kirikuvalitsust oli patriarh Tihhon seni keeldunud tunnistamast. 13. septembril 1922 moodustasid nad Serbias oma sinodi, mis pretendeeris kiriklikule võimule kõigi Nõukogude Venemaast väljapoole jäänud VÕK koguduste üle (s.h Soomes ja Baltimaades) ning millest kasvas hiljem välja Vene Õigeusu Kirik Välismaal (Поспеловский 1995: 124–125).

Eesti kirik oli nüüd olukorras, kus tema emakirik oli lõhenenud kolme suuna vahel ja seaduslikku kirikuvalitsust Moskvas enam ei eksisteerinud. Teated kiriku olukorra kohta jõudsid ka Eestisse, aga et olukord oli heitlik, siis mingeid ametlikke otsekontakte Eesti õigeusklikel VÕK-ga polnud. Tasub meenutada, et kiriklik omavalitsus või autonoomia oli Eestile antud vaid ühe piiskopkonna tasandil ja teise piiskopi pühitsemine ei olnud õnnestunud, seega kui peapiiskop Aleksandriga oleks midagi juhtunud, oleks oldud uuesti samas olukorras, mis aastatel 1919–1920. 1919. aasta täiskogul oli selgelt soovitud ka läbi viia liturgilisi reforme, mida aga 1920. aastal Moskvast antud piiskopkondlik omavalitsus ei võimaldanud; samuti ei olnud see autonoomia täitnud eesmärki vabastada Eesti kirik igasugusest seotusest Venemaaga. Veelgi enam, ei olnud ka lootust, et olukord muutuks. 1921. aastal toimuma pidanud ülevenemaalist kirikukogu ei lubanud nõukogude võim kokku kutsuda ja nii lükkus Eesti kirikule laiema iseseisvuse andmine teadmata kaugusse. Lisaks, arvestades patriarhi 1920. aasta kirjas toodud põhjendusi autokefaalia andmata jätmiseks – õigeusu napp ajalugu Eestis, õigeusklike arvuline vähesus, kogenud vaimulikkonna puudumine jms – oli väga vähe tõenäoline, et ka ülevenemaaline kirikukogu oleks teistsugusele otsusele jõudnud. 

14.–16. juunil 1922. aastal toimunud Eesti õigeusu kiriku teisel täiskogul otsustati kohustada peapiiskop Aleksandrit ja sinodit astuma kõikvõimalikke samme kiriku kanoonilisele iseseisvusele tunnustuse saamiseks. See säte lisati ka uue kirikuseaduse projekti ja võeti täiskogul ühehäälselt vastu, s.t et oma toetuse andsid sellele ka vene koguduste esindajad (RA, EAÕK Sinod 1922). Trükitud põhikirjas oli kiriku põhialus paika pandud järgmiselt: „Eesti Apostlik-õigeusu Kirik, kui üleilmse Ap.-õigeusu ristikoguduse osa, on iseseisev, ennast valitsev, juriidilise isiku õigustega asutus ja on vennalikus vahekorras kõigi teiste Apostliku-õigeusu kirikutega. Märkus: Eesti Ap.-õigeusu kiriku kanoonilise iseseisvuse tunnistamiseks teiste iseseisvate kirikute poolt paneb Täiskogu Peapiiskopile ühes Sinodiga ette: selleks ajaviitmata kõik võimalikud ja tarvilikud korraldused teha” (Eesti ap.-õigeusu kirikuseadus 1922). Taoline säte oli sõnastatud piisavalt üldsõnaliselt, nii et seda võis näha ühelt poolt kirikul juba olevale omavalitsuslikule staatusele tunnustamise otsimisena, teisalt aga autokefaalia jätkuva taotlemisena Moskva patriarhaadilt, mistõttu vene koguduste esindajatel polnud põhjust selle vastu protesteerida.

Kiriku täiskogu otsusest juhindudes langetas sinod 17.–18. augustil 1922 otsuse pöörduda kirikliku iseseisvuse küsimuses Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi poole (RA, EAÕK Sinod 1923: 7). Et sel korral otsustati pöörduda just Konstantinoopolisse, tulenes ilmselt sellest, et Soome kirik oli kontakti Konstantinoopoliga loonud juba 1919. aastal ja saanud sealt järgmisel aastal ka kinnituse, et kui kohalikud õigeusu kirikud enam oma juhtimisega iseseisvalt toime ei tule, on oikumeenilisel patriarhaadil õigus erakorraliselt nende asjadesse sekkuda (SOKHA, Kirkollishallitus 1923). Kui 1920. aastal Moskva patriarhaadiga suhete taastumise tõttu seda võimalust ei kasutatud, siis 1922. aasta erakorralises olukorras oli neil kirikutel olemas kindel teadmine, et Konstantinoopoli patriarhaat on valmis nende kanoonilise staatuse küsimusega tegelema.

Konstantinoopoliga suhtluses jäigi initsiatiiv soomlastele, kelle puhul oli kiriku autokefaaliast otseselt huvitatud ka valitsus, võttes osaliselt üle suhtluse korraldamise ja hiljem ka Soome delegatsiooni Türgisse saatmise kulud. Eestis oli riigi huvi kirikuküsimuste vastu 1920. aastate alguses seevastu vaevumärgatav. Samuti olid soomlased nüüd need, kellel oli hädasti vaja ametisse pühitseda uus piiskop – kuna suhted venemeelse Soome ja Viiburi peapiiskopi Serafimiga olid üha teravnenud, sooviti tema kõrvale vikaarpiiskopiks pühitseda eestlane Herman Aav, aga Serafim töötas aktiivselt sellele vastu ja ilma Moskva patriarhi loata poleks ükski VÕK piiskop tema pühitsemist ette võtnud. Pöördumine oikumeenilisele patriarhile saadeti 1923. aasta jaanuaris ja märtsis vastas patriarh Meletios IV soomlastele, pakkudes neile küll mitte autokefaaliat, vaid laialdast autonoomiat oma jurisdiktsioonis: ainsad kohustused oikumeenilise patriarhaadi ees oleks olnud Konstantinoopoli patriarhi meenutamine eestpalves, oma kirikupeale Konstantinoopolist kinnituse ja õnnistuse taotlemine ning Konstantinoopoli patriarhi pühitsetud mürri kasutamine. Seejuures mainis patriarh, et tema pakutav autonoomia oli mõeldud ajutise lahendusena ja olukorra normaliseerudes Venemaal võis Soome kirik tagasi pöörduda VÕK jurisdiktsiooni. See oli Soome õigeusklike enda otsustada, kuidas nad soovisid tulevikus suhted VÕKiga korraldada (Setälä 1966: 132). 

Eestlased kirjutasid omapoolse palvekirja patriarhile alles 17. aprillil 1923 (RA, EAÕK Sinod 1923: 6–7), olles kahtlemata selleks ajaks teadlikud soomlastele laekunud vastusest, kuid taotlesid siiski autokefaaliat. Patriarhi vastus ei heidutanud kumbagi kirikut – loodeti, et Konstantinoopolis kohapeal õnnestub patriarhi veenda autokefaalia vajalikkuses. 

Eesti õigeusklike juht, peapiiskop Aleksander põhjendas oma kirjas Eesti õigeusu kiriku iseseisvussoovi kiriku ajaloo ja valitsevate poliitiliste oludega, viidates 1919. aasta kiriku täiskogu otsustele, millest võtsid tema sõnul osa 80% koguduste esindajad. Ta viitas 1919. aasta täiskogu otsusele: „Eesti õigeusu kiriku kõige tähtsam elutingimine on, et ta nüüd Eesti iseseisva riigi piirides ja senisest emakirikust Venemaal sõja kui ka poliitiliste olude tõttu pea täielikult lahutatud, autokephaalseks saaks, et kirik võiks elujõulisena püsida ja õigeusu dogmade ja kaanonite põhjal oma rahva elu tingimiste kohaselt areneda.” 

Aleksander viitas 1920. aastal VÕK antud autonoomiale ja tema ametisse nimetamisele kui esimesele sammule, millele pidi järgnema kiriklik iseseisvus: „Vahe peal 1920 a. saadik, kus Eesti kirikut, ühes valitud koguduste vaimulikkude ja ilmikkude esitajatega, Ülempiiskop Aleksander juhatab, on Eesti Ap.-õigeusu kirik tegelikult täielise autokephaalse kiriku seisukorras. Kui iseseisvas riigis asuv kirik, on Eesti kirik iseseisvalt toimetanud oma kiriku valitsemise, majanduse, hariduse ja kiriku – kodanlisi asju. /—/ Eesti Vabariigi valitsus on Eesti Ap.-õigeusu kirikut, kui iseseisvat kirikut tunnistanud. Kiriku iseseisvuse kindlustamiseks ja ühiste ettevõtete teostamiseks, nagu vaimulikkude kutseharidus, on Eesti kirikul kavatsus ühineda sugurahva Soome Ap.-õigeusu kirikuga, kes samadel tingimistel ja ka autokephaalia tunnistamiseks hommikumaa Patriarhide poole pööranud on. Usu ja kaanonite alal on Eesti kirik alati kõigekindlamalt Ap.-õigeusu puhtusest kinnihoidnud ja tõotab ka edaspidi kõigekindlamasse kanoonilisse ühendusse jääda kõige Hommikumaa üleilmse Ap.-õigeusu kirikuga.” 

Ajendiks kirikliku iseseisvuse asjus Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi poole pöörduda oli nii VÕK kui ka Eesti õigeusu kiriku sisemine seisukord. Kiriklikku iseseisvust sooviti küsida kiriku kanoonilist korda austades: „Kuid siia juure tuli veel üks täiesti ettenägemata tõsine sündmus, mis Eesti kiriku esitust sunnib autokephaalia tunnistamiseks kõige kiiremaid samme astuma. Nimelt katkes Eesti kiriku side senise emakirikuga Venemaal täielikult. Vähe seda, senine formaalne ühendus Vene kirikuga ähvardab Eesti kirikule tõsiseid raskusi tuua Ap.-õigeusu puhtuse ja tõsise ierarhilise suktsessiooni alleshoidmisel. Juba 1921 a. lõpul, nagu sellest kaebas Patriarh Tihon Hommikumaa Patriarhidele, sündisid Ukrainas kiriklised korratused, mis avaldusid valeeirarhia sisseseadmises. Nüüd on aga ka senini üle venemaaline kirikuvalitsus eesotsas Patriarh Tihoniga kõrvaldatud, asemele uus kirikuvalitsus seatud: astuda kokku uus kirikukogu, kes pidada praegu vangistatud Patriarh Tihoni ametist lahti mõistma. Uus liikumine nimetab end „elavaks kirikuks”. Eesti Ap.-õigeusu kirik, kui kanoonilisel alusel püsiv, Vene uut liikumist, mis nähtavasti Vene poliitilistel mõjudel võimule pääsenud on, ka formaalselt oma emakirikuks tunnistada ei või, kuna aga seaduslikku emakirikut enam olemaski pole: praegu on seal veel üksikud seaduslikud piiskopid kohtadel ja kui kaua needki püsivad, on teadmata.” 

Ilma formaalse autokefaaliata oli Eesti kirikul raske jätkata, sest „ei ole Eesti õigeusu kirikul võimalik oma abipiiskoppide pühitsemiseks korraldust teha, kuna seaduslikud kandidaadid: 1 lesk ülempreester ja 1 arhimandriit olemas on.” Teiseks probleemiks olid aga vene kogudused, kelle seas oli Aleksandri sõnul näha Venemaal tegutseva nn elava kiriku mõju: „Autokephaalse Eesti kirikul ei oleks need püüded eksiteele läinud endise emakiriku poolt enam kardetavad.” 

Kiriku autokefaalseks kuulutamise kõrval palus Aleksander, et patriarh Meletios annaks talle ja piiskop Jevsevile õnnistuse Eesti kirikule kanoonilistele nõuetele vastavaid abipiiskoppe pühitseda, et kiriku tegevust kindlustada (RA, EAÕK Sinod 1923a).

Delegatsioonide saatmine patriarhi juurde venis, ja seda eelkõige eestlaste tõttu. Kuna Soome vikaarpiiskopi kandidaat Herman Aav oli eestlane, oli algne plaan saata ta reisile Eesti delegatsiooni koosseisus, kuid Eesti poolel tekkisid raskused reisikulude katmisega ja nii pidid soomlased lülitama ta oma delegatsiooni koosseisu (Setälä 1966: 142). 

Lõpuks sõitiski Eestist patriarhi juurde ainult peapiiskop Aleksander. Kahe kiriku ühisdelegatsioon viibis Konstantinoopolis 2.–10. juulini 1923, selle koosseisu kuulusid Soomest piiskopikandidaat Herman Aav, Soome kirikuvalitsuse esindaja praost Sergei Solntsev, Soome valitsuse esindaja Eemil Nestor Setälä ja Eesti peapiiskop Aleksander. Konstantinoopoli patriarh teatas läbirääkimiste esimesel päeval, 3. juulil, et autokefaalia andmist ei peeta kummalegi kirikule võimalikuks, kuna kummalgi kirikul pole selleks vajalikku kolme piiskoppi, mõlemad on oma riigis vähemuskirikud ja patriarhaadi sinodis on lepitud kokku, et uusi autokefaalseid kirikuid ei looda enne 1925. aasta oikumeenilist kirikukogu. Hoiatati ka, et kuna Türgi võimude korraldusel pidi patriarh linnast hiljemalt 10. juulil lahkuma, võib autokefaalia jätkuv nõudmine läbirääkimised üldse nurjata (Setälä 1966: 147–149). 

5. juulil teatasid Setälä ja peapiiskop Aleksander nõustumisest patriarh Meletios IV esitatud tingimustega. Soome kiriku autonoomiaakt allkirjastati 6. juulil, Eesti kiriku autonoomiaakt päev hiljem, 7. juulil. Herman Aav pühitseti piiskopiks 8. juulil (Setälä 1966: 152). Eesti ja Soome kirikud ei olnud endiselt saavutanud sihiks võetud autokefaaliat, kuid olid saanud varasemaga võrreldes oluliselt laiema autonoomia, mis võimaldas iseäranis Eestis esitleda seda ka täieliku iseseisvusena. 

Jõudnud tagasi Eestisse andis metropoliit Aleksander Eesti Vabariigi võimudele ülevaate EAÕK staatusest, kirjutades muu hulgas järgmist: „Et Konstantinoopoli kirik meie kaanonite järele kõikide Hommikumaa kirikute emakirik on, Patriarh üleilmlise patriarhi aunime kannab ja pealegi, Vene orientatsiooni Konstantinoopolis praegu endiselt tunda polnud, siis õnnestus Eesti kiriku ettevõte täiesti ja 7. juulist s.a. peale on olemas teiste Hommikumaa kirikute peres iseseisev Eesti Mitropoolia” (RA, Riigikantselei 1923: 8).

Tomose kohaselt pidi metropooliasse kuuluma kolm piiskopkonda – Tallinn, Petseri ja Saaremaa. Kirikupeale Aleksandrile anti Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi tiitel. Kõiki piiskoppe võis ametisse seada kohapeal, sellest Konstantinoopoli patriarhi teavitades. Niisiis lahutaski autonoomiat autokefaaliast vaid teavitamis- ja eestpalvekohustus. Seetõttu pole ime, et Eestis tõlgendatigi autonoomiat sageli täieliku iseseisvusena, mida see kirikuõiguslikult muidugi polnud.

Sama oluline oli Eesti õigeusklike jaoks kiriku lahti rakendamine Venemaast, mis võimaldas nüüd astuda suuremaid samme õigeusu kiriku maine parandamiseks ja reformide elluviimiseks mõlemas riigis. Nii võib öelda, et Eesti ja Soome kirikud olid saavutanud antud oludes parima võimaliku lahenduse, mis ühtaegu rahuldas enamiku nende vajadustest ja ei katkestanud nende osadust teiste õigeusu kirikutega, mida ühepoolne autokefaalia väljakuulutamine oleks tähendanud. 

Kirikus jätkati palvetamist ka Moskva patriarh Tihhoni eest ja tema surma järel 1925. aastal tegi kiriku sinod ettepaneku kõikidele vaimulikele lugeda Tihhoni surmast 40. päeva möödudes talle hingepalvet. 

Kokkuvõte

EAÕK asutamine toimus ajal, mil 19. sajandil kasvas Euroopa rahvaste keskel rahvusliku enesemääratluse tähtsus ja 20. sajandi alguses lagunesid Vene, Osmanite ja Austria-Ungari impeeriumid. Nii nagu Kagu-Euroopas iseseisvusid Osmanite impeeriumi lagunemisprotsessi käigus Kreeka, Rumeenia, Bulgaaria ja Serbia kirikud, leidsid samasugused protsessid aset Esimese maailmasõja ajal ja järel, mil Kagu-Euroopas sündis Albaania kirik, Ida-Euroopas soovisid aga iseseisvuda endise Vene impeeriumi aladel välja kuulutatud uute riikide territooriumidel elavate rahvaste õigeusu kirikud. Selle tulemusena moodustati iseseisev Poola õigeusu kirik ning autonoomsed Eesti, Soome ja Läti õigeusu kirikud. Nii nagu Kagu-Euroopas, juhinduti ka Ida-Euroopas põhimõttest, et iseseisvas riigis peaks tegutsema iseseisev ehk autokefaalne kirik. VÕK ajalookäsitluses on uute kirikute teket saatnud süüdistused rahvuslike kirikute loomises, kuid sellega eiratakse tõsiasja, et ka Vene impeeriumi aegne kirik oli sisult rahvuslik ja venestamisaegne poliitika oli peamiseks tõukeks, mis tõukas Eesti õigeusklikke juurutama Eesti õigeusule omaseid usuelu vorme ja traditsioone, nii nagu need on juurdunud ka VÕK-s ja muudes kirikutes.

Sellest tõukudes otsustasid Eesti koguduste esindajad 1919. aasta märtsis, et Eesti õigeusu kirik peab saama iseseisvaks, et Eesti õigeusklike keskel iseseisvas riigis areneda. Nii nagu luteri kirik, kuhu kuulus 1920.–1930. aastatel umbes 78% Eesti elanikkonnast, deklareeris ka Eesti kohalik õigeusu kirik, kuhu kuulus umbes 19% rahvastikust, et ollakse rahvakirik. Sellega näidati, et Eestis on luteri kiriku kõrval teinegi suur usuline ühendus, kuhu kuulub umbes viiendik Eesti rahvast.

Käesolevas artiklis kirjeldatakse Eesti õigeusklike samme kirikliku iseseisvuse saavutamisel ja tsiteeritakse allikaid, et näidata, millised meeleolud Eesti õigeusklike hulgas valitsesid. Eesti õigeusu kogukond polnud iseseisvustaotluses ühtne, sest peaasjalikult vene kogudused püüdsid säilitada senist harjumuspärast vahekorda VÕK-ga. Elasid nad ju vene õigeusu traditsioonis, ja see oli Eesti omariikluse algusaastatel ka mitmete Eesti vaimulike jaoks argumendiks, miks jääda VÕK-ga ühendusse. 

Eesti õigeusklike enamus otsustas sellele traditsioonile aga selja pöörata. Nii vene koguduste kui ka Venemaalt enamlaste eest Eestisse põgenenud vene emigrantide kriitika ainult süvendas Eesti õigeusklike veendumust, et iseseisvas riigis peab olema iseseisev kirik. Samasugune vastasseis rullus lahti ka luteri kirikus, kus sajandeid kirikut juhtinud baltisaksa vaimulikkond ja kiriku liikmeskond püüdsid alal hoida senist vaimulaadi ja kirikujuhtimise privileegi. 1919. aastal valiti nende asemel eestlasest piiskop ja kirikuvalitsus.

EAÕK asus end iseseisvana ümber korraldama juba alates Eesti omariikluse algusaastatest. Omaks võeti koguduste demokraatlik korraldus, mis järgis 1917. aasta Moskva kirikukogul vastu võetud kirikukorraldust. Ka kirikujuhtimises rakendati demokraatlikke põhimõtteid ja vaimulike kõrval kaasati kirikujuhtimisse ilmikuid.  

Kirikliku iseseisvuse saavutamisel sooviti järgida kõiki kanoonilisi põhimõtteid, pöördudes selles küsimuses nii Vene kui ka Serbia kiriku esindajate poole. Ainsa kõrvalekaldena uuriti ka anglikaani kiriku juhilt võimaluste kohta kirikuelu anglikaanidega koos korraldada, aga see jäi arusaadavatel põhjustel soiku. 

            Siinses artiklis viidatud allikatest ilmneb, et VÕK reageeris Eesti õigeusklike iseseisvussoovidele vaevaliselt, sest nende huvi oli senine kiriku struktuur säilitada. Alles Eesti õigeusklike surve peale otsustati 1920. aastal moodustada Eestis omaette piiskopkond ja anda Eesti kogudustele administratiivküsimustes autonoomne enesekorraldusõigus. Eesti õigeusklikud said küll oma rahvusest piiskopi, aga uute piiskoppide pühitsemine ja kiriku edasine areng tundus Venemaal toimuvate sündmuste taustal üha segasem. Seetõttu tõstatus 1922. aastal kiriku iseseisvuse küsimus taas ja seekord pöörduti soomlaste eestvedamisel iseseisvuse saamiseks Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi poole. 

            Sealt saadi 1923. aastal kiriklik autonoomia, mis ei andnud Eesti ja Soome kirikutele küll mitte täielikku autokefaaliat, kuid samas said kogudused täieliku sisemise vabaduse oma tegevust edaspidi korraldada, ja et seda olid Eesti õigeusklikud soovinudki, tõlgendati autonoomiat nii Eesti avalikkuses kui ka kirikus sageli kiriku iseseisvusena. Eesti õigeusu kiriku jaoks tähendas kiriklik autonoomia võimalust asuda üles ehitama EAÕK-d ja juurutama Eesti õigeusu vaimulaadile ja traditsioonidele vastavat usuelu. Vene kogudustele vastu tulles moodustati nende usuelu traditsioonide alalhoidmiseks vene piiskopkond ja seati ametisse vene koguduste piiskop Jevsevi. See oli oluliselt suurem vastutulek kui Soomes, kus Soome õigeusklike püsimise eest VÕK struktuuris võidelnud piiskop Serafim vabastati keelenõuete mittetäitmise tõttu 1923. aasta detsembris ametist.

Bibliograafia

Arhiiviallikad

Rahvusarhiiv (RA)

EAÕK Sinod. s.d. EAA.1655.3.248. Anton Laari kiri Ants Piibule, dateerimata.

EAÕK Sinod. 1917a. EAA.1655.3.1. Eesti õigeusu tegelaste üldnõupidamise protokollid, 6.–7.04.

EAÕK Sinod. 1917b. EAA.1655.3.61. Riia ja Miitavi peapiiskopi juures tegutseva ajutise nõukogu istungi protokoll, 3.07.

EAÕK Sinod. 1918. EAA.1655.3.62. Eesti abipiiskopkonna vaimulike nõupidamise protokollid, 22.04.

EAÕK Sinod. 1919a. EAA.1655.3.58. Ajutise piiskopkonna nõukogu protokoll Tartus, 30.01.–11.02.

EAÕK Sinod. 1919b. EAA.1655.3.2. Teadaanne Eestimaa õigeusu kogudustele, 9.02.

EAÕK Sinod. 1919c. EAA.1655.3.240. Eesti piiskopkonna ajutise nõukogu koosolekute protokollid ja kirjavahetus.

EAÕK Sinod. 1919d. EAA.1655.3.3. Eesti apostliku täiskogu koguduse protokollid, 18.–21.03.

EAÕK Sinod. 1919e. EAA.1655.3.244. Viiburi piiskopi Serafimi kiri, 27.09.

EAÕK Sinod. 1919f. EAA.1655.3.248. Eesti esindajale Inglismaal, 27.11.

EAÕK Sinod. 1919g. EAA.1655.3.248. Eesti Vabariigi piiskopkonna nõukogule, 11.08.

EAÕK Sinod. 1919h.  EAA.1655.3.248. Ukaas Eesti Piiskopkonna Nõukogule, 9.12.

EAÕK Sinod. 1920a. EAA.1655.3.248. Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi delegatsioonilt, 17.06.

EAÕK Sinod. 1920b. EAA.1655.3.263. Välisministeeriumilt Õigeusu Piiskopkonna Nõukogule, 16.04.

EAÕK Sinod. 1920c. EAA.1655.3.248. Pöördumine Tema Pühaduse Tihhoni poole, 16.02.

EAÕK Sinod. 1920d. EAA.1655.3.248. Eesti Piiskopkonna Valitsuse liikme Paul Sepa aruanne, dateerimata.

EAÕK Sinod. 1920e. EAA.1655.3.248. Patriarh Tihhon Eesti piiskopkonna nõukogule, 17.06.

EAÕK Sinod. 1920f. EAA.1655.3.6. Täiskogu koosolekute protokollid, 2.–4.09.

EAÕK Sinod. 1920h. EAA.1655.3.256. Eesti piiskopkonna nõukogu käskkiri, 10.05.

EAÕK Sinod. 1921a. EAA. 1655.3.10. Täiskogu koosolekute protokollid, 29.3.–5.4.

EAÕK Sinod. 1921b. EAA.1655.2.2570a. Vene koguduste vaimuliku nõukogu istungite protokollid, 13.10–4.11.

EAÕK Sinod. 1922. EAA.1655.3.11. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku täiskogu protokollid, 14.–16.06.

EAÕK Sinod. 1923. EAA.1655.3.248. EAÕK ülempiiskop Aleksandri ja Sinodi alandlik palve kõigeõndsamale Meletiusele, 17.04.

Politseitalitus. 1919. ERA.1.1.7084. Ülempreester Aristov Loodevalitsuse usutunnistuste ministrile, 9.11.

Riigikantselei. 1923. ERA.31.4.351. Välisministrile metropoliit Aleksandrilt, 12.09.

Siseministeerium. 1922a. ERA.14.1.819. Vene koguduste vaimulikult nõukogult siseministrile, 9.09.

Siseministeerium. 1922b. ERA.14.1.819. Siseminister Karl Einbundi otsus, 30.09.

Siseministeerium. 1922c. ERA.14.1.819. Sinodi liige Nikolai Päts Siseministeerumile, 13.12.Välisministeerium. 1920. ERA.957.11.190. Anglikaani kiriku peapiiskopi Randall Thomas Davidsoni kiri, 13.10.

Soome õigeusu kirikuvalitsuse arhiiv (SOKHA)

Kirkollishallitus. 1922. Ca:12 Kirkollishallitukseen pöytäkirjat. Kirikuvalitsuse koosoleku protokoll, 7.10.

Kirkollishallitus. 1923. Fk:3 Muu kirjeenvaihto. Kirikuvalitsuselt haridusministeeriumile, 27.03.

Kirjandus

Aleksius II. 2009. Õigeusk Eestimaal. Tallinn: Revelex.

Balašov, Nikolai; Prekup, Igor. 2013. Õigeusu probleemid Eestis: arhimandriit Grigorios D. Papathomase raamatust „Õnnetus olla väike kirik väikesel maal”. Tallinn: Kristlik Ühendus Immanuel.

Baltimaalt. 1917. Usk ja Elu, 5.01.

Bertash, Alexander. 2021. „Õigeusu kirik Eestis aastatel 1880–1917”. Eesti Õigeusu Kirik: 100 aastat autonoomiat, toim Igor Prekup: 122–157. Tallinn.

C.H. 1917. “Eesti õigeusu-tegelaste kongress Tallinnas”. Tallinna Teataja, 10.04.

Eesti ap.-õigeusu kirikuseadus. 1922. Tartu: G. Roht.

Eesti apostlik kogudus ja Eesti iseseisvus. 1918. Uus Elu, 1: 4–5.

Eesti apostliku-usu kiriku kongress. 1920. Vaba Maa, 8.09.

Eesti Õigeusu Kirik: 100 aastat autonoomiat. 2021. Tallinn.

Esimese Eesti piiskopi pühitsemine Tallinnas 31. detsembril 1917. a. 1918. Uus Elu, 1: 10–11.

Eugeni, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit. 2021. „Eesti õigeusu lähiajaloo õppetundide lahtimõtestamine”. Eesti Õigeusu Kirik: 100 aastat autonoomiat, toim Igor Prekup: 11–30. Tallinn.

Greeka-katoliku (Vene õigeusu) kiriku valitsuse ja koguduste omavalitsuse ajutine korraldus (19. aprillil 1919. a.), 228. 1919. Riigi Teataja, 28/29, 30.04. 

Hopkins, James Lindsay. 2009. The Bulgarian Orthodox Church: a socio-historical analysis of the evolving relationship between church, nation and state in Bulgaria. New York: Boulder (Co.), East European Monographs: distributed by Columbia University Press.

Isa Aleksandri Pauluse pühitsemine esimeseks Eesti iseseisva kiriku peapiiskopiks. 1920. Uus Elu, 4: 7–10.

Kallas, Oskar. 1914. Sadakakskümmend uut ristinime. Tartu: Postimees.

Ketola, Mikko. 2000. The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918–1939. Helsinki: Suomen Kirkkohistoriallinen Seura.

Kitromilides, Paschalis M. 2014. „The Ecumenical Patriarchate”. Orthodox Christianity and Nationalism in Nineteenth-Century Southeastern Europe, ed Lucian N. Leustean: 14–34. New York: Fordham University Press.

Kitromilides, Paschalis M. 2019. Religion and Politics in The Orthodox World. The Ecumenical Patriarchate and the Challanges of Modernity. London, New York: Routledge. 

Kokla, Konstantin. 1917. „Baltimaa õigeusuliste üleüldine koosolek”. Usk ja Elu, 25.07.

Klaas, Urmas.1998. Õigeusu kirik Lõuna-Eestis 1848–1917. Halduskorraldus ja preesterkond. Tartu: Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna magistritöö. 

Kruus, Hans. 1930. Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Kysymys Suomen ja Viron kreikkalaiskatolistein kirkkokuntain yhtymisestä. 1919. Aamun Koitto, 18: 153–154.

Laar, Anton. 1923. “Ülevaade Eesti ap.-õigeusu kiriku elukäigust: Eesti abipiiskopist kuni iseseisvuseni”. Uus Elu, 7/8: 6–9.

Lühike ülevaade Eesti ap.-õigeusu kiriku elukäigust 75 a. jooksul. 1921. Uus Elu, 9: 66–67. 

Pano, Nicholas. 2010. „The Albanian Orthodox Church”. Eastern Christianity and the Cold War, 1945–1991, ed Lucian N. Leustean: 144–155. London, New York: Routledge.  

Piiskopkonna koosolekult. 1917. Usk ja Elu, 26.09.

Poska, Jüri. 1968. The Martyrdom of Bishop Platon. Stockholm: The Culture Fund of the Estonian Apostolic Orthodox Church.

Pärt, Irina. 2019. „Tallinna vikaarpiiskopkonna taastamine 1917. aastal ja piiskopi valimine kui „kirikurevolutsiooni“ ilming Riia piiskopkonnas”. Ajalooline Ajakiri, 1 (167): 69–118.

Päevauudised. 1917. Päevaleht, 28.07.

Raudsepp, Anu. 1998. Riia Vaimulik Seminar 1846–1918. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 

Rimestad, Sebastian. 2012. The Challenges of Modernity to the Orthodox Church in Estonia and Latvia (1917–1940). Frankfurt am Main: Peter Lang.

Rohtmets, Priit; Salumäe, Erik. 2011. „Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest”. Akadeemia, 6: 1135–1178.

Rohtmets, Priit. 2016. „Kirikuelu Eestis Esimese maailmasõja ajal”. Esimene maailmasõda ja Eesti II, toim Tõnu Tannberg: 190–299. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Rohtmets, Priit. 2018. Riik ja usulised ühendused. Tallinn: Siseministeerium.

Rohtmets, Priit. 2019. Eesti usuelu 100 aastat. Tallinn: Post Factum. 

Rooma-katoliku usu vaimulikud Tallinnas. 1918. Tallinna Päevaleht, 1.08.

Ryan, Daniel C. 2004. „Rumor, Belief and Contestation amid the Conversion Movement to Orthodoxy in Northern Livonia, 1845–1848”. Folklore, 28: 7–23.

Saard, Riho. 2008. „Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku algusaastad”. Akadeemia, 7:  1543–1582.

Schabert, Oskar. 1932. Das Sterben des Revalschen Bischofs Platon und der Oberpriester Beschanitzky und Bleive in Dorpat im Jahre 1919. Riga: Verlag O. Schabert.

Schvak, Toomas. 2015. „Eesti õigeusu kiriku lugu 19. sajandist tänaseni”. Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri, toim Liina Eek: 40–86. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Setälä, U. V. J. 1966. Kansallisen ortodoksisen kirkkokunnan perustamis-kysymys Suomen politiikassa 1917–1925. Helsinki.

Stamatopoulos, Dimitris 2014. „The Orthodox Church of Greece“. Orthodox Christianity and Nationalism in Nineteenth-Century Southeastern Europe, ed Lucian N. Leustean: 34–64. New York: Fordham University Press.

Suomen kr. kat. kirkkokunnan ylimääräisen kirkolliskokouksen asettaman Hallitusvaliokunnan mietintö n:o 1. 1919. Aamun Koitto, 12-13: 112–114.

Sõtšov, Andrei. 2019. „Piiskopmärter Platoni elu ja tegevus”. Eesti märter piiskop Platon: konverentsi materjale, toim Madis Kolk, Epp Väli: 29–55. Tallinn: Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kirjastus.

Zetterberg, Seppo. 1977. Suomi ja Viro 1917–1919: Poliittiset suhteet syksystä 1917 reunavaltiopolitiikan alkuun. Helsinki: Suomen Historiallinen Seura.

Uuemad teated. 1917. Postimees, 1.08.

Värat, Aleksander. 1917. „Surma otsus!”. Usk ja Elu, 2.05.

Wynot, Edward D. 2010. „The Polish Orthodox Church”. Eastern Christianity and the Cold War, 1945–1991, ed Lucian N. Leustean: 121–136. London, New York: Routledge.

Õigeusu kirikuseadused. 1918. Õigeusu kirikuseadused: 1917-1918 aastatel Moskwas peetud Ülemaalise ÕigeusuKirikukogu(Sobori) korraldusel. I wihk. Tartu.

Üleskutse Eesti apostliku kogudusele. 1918. Uus Elu, 1: 1–4.  

Гаврилин, Александр. 1999. Очерки истории Рижской епархии. 19 век. Рига: Филокалия.

Комаров, А. А.; Токарева, Е. С. 2014. „Ватикан и Эстония: от признания Святым Престолом молодой республики до установления дипломатических отношений (1921–1933)”. Балтийское соседство: Россия, Швеция, страны Балтии на фоне эпох и событий XIX-XXI вв, ред. А. А. Комаров: 75–87.  Москва: URSS.

Кумыш, Владислав. 1999. Жизнеописание священномученика Платона, епископа Ревельского (1869–1919). Санкт-Петербург: Журнал “Нева”.

Национализация православия. 1917. Рижския Епархиальныя Ведомости, 4: 122–128.

Попов, А. В. 2005. Российское православное зарубежье: история и источники. С приложением систематической библиографии. Москва: ИПВА.

Поспеловский, Дмитрий Владимирович. 1995. Русская православная церковь в XX веке. Москва: Республика.

Шкаровский, Михаил Витальевич. 2010. Русская Православная Церковь в ХХ веке. Москва: Лепта.

1922. a. üldrahvalugemise andmed. Vihk II Üleriikline kokkuvõte Tabelid. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1924, 138–139; 

Rahvastiku koostis ja korteriolud 1.III 1934 rahvaloenduse andmed. Vihk II. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1935, 118–121.

Käsikirjad

Hindov, Nikolai. 1929. Esimene eesti ap.-õigeusu piiskop-usukannataja Platon: tema elu ning tegevus. Auhinnatöö. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond.

Rebase, Vadim. 2021. Piiskop Platoni teenistus Eestis 1918. aastal alates tema pühitsemisest kuni märtrisurmani. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond.

^[1] Põhjalikuim uurimus 1840. aastate kirikuvahetusest pärineb Eesti ajaloolaselt Hans Kruusilt (Kruus 1930), täiendavaid aspekte ja allikaid on Kruusi käsitlusele lisanud Läti ajaloolane Aleksandrs Gavrilins (Гаврилин 1999). Väiksem kirikuvahetuse laine toimus 1880. aastatel ka Põhja-Eestis ja Hiiumaal, kuid seda on uuritud väga vähe.

^[2] Eraldi eesti õigeusklike koosolek toimus juba 4. aprillil ka Tartus, kus osales 30 inimest, kuid selle protokollid ei ole säilinud. Tõenäoliselt jõuti samadele seisukohtadele, mis mõned päevad hiljem Tallinnas, sest rahvusliku piiskopkonna moodustamisele vastu seisnud ülempreester Aleksander Värat on nende koosolekute otsuseid kritiseerinud koos (Värat 1917: 189–191).

^[3] Kuigi sinodis selle küsimuse üle peetud arutelusid ei ole võimalik jälgida, lükkas sinod tõenäoliselt tagasi rahvusliku aluse vikaarpiiskopkondade moodustamisel ja lähtus vaid territoriaalsest printsiibist, kiites heaks Tallinna vikaarpiiskopkonna avamise Eesti alade suhtelise kauguse tõttu Riiast. Samuti võis sinodit siin mõjutada asjaolu, et eraldi Tallinna vikaarpiiskopkonna avamine oli arutusel olnud ka 1880. aastatel.

^[4] Põhjaliku ülevaate koos seda toetavate dokumentide tõlgetega on 1917. aasta Riia piiskopkonna täiskogudest ja piiskopivalimistest andnud kirikuloolane Irina Pärt (Pärt 2019).

^[5] Teoloogilise haridusega, kuid preestriks pühitsemata filosoofiaprofessor Aleksander Kaelas (1880–1920) oli olnud vikaarpiiskopi kandidaadina kaalumisel ka 1917. aastal, alternatiivina Paul Kulbuschile. Eesti piiskopkonna nõukogu kinnitas Venemaal viibiva Kaelase piiskopikandidaadiks 3. veebruaril 1919. (RA, EAÕK Sinod 1919c: 17).

^[6] Väidetavalt said roomakatoliku kiriku katsed kohalike õigeusklike pööramiseks alguse Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal (vt nt Rooma-katoliku 1918: 3). Oma teeneid selleks olevat 1920. aastatel pakkunud ka mõned endised õigeusu vaimulikud, nt Eesti õigeusu kiriku iseseisvumispüüdlustes olulist rolli etendanud diakon Joann Juhtund, kes tollal oli juba kirikuteenistusest lahkunud (Комаров, Токарева 2014: 81).

^[7] Vladimiri ja Šuiski metropoliit Sergius (Stragorodski).

^[8] Endine Pihkva peapiiskop, sõjapõgenikuna Eestis viibinud Jevsevi (Grozdov).

^[9] Otsuse ametlikku koopiat ei ole Eesti arhiivides säilinud, kuid selle tekst on ära toodud Vladimiri metropoliidi Sergius (Stragorodski) kirjas Paul Sepale, mis on tõlgituna avaldatud ka Aleksius II raamatu lisas (Aleksius 2009: 533–534).

^[10] Joann (Bulin) oli sündinud 1893. aastal, seega vaid 27-aastane. VÕK-s ei olnud tavaks pühitseda piiskopiks alla 30-aastaseid mehi. Ta jõudis piiskopiseisusesse 25. aprillil 1926, mil ta pühitseti Petseri piiskopiks.

^[11] Nõukogu titulaarseks esimeheks jäi vene koguduste vikaari puudumisel peapiiskop Aleksander, kes selle töös aga kunagi reaalselt ei osalenud.

^[12] Sarnased protsessid toimusid ka Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus, kus saksa koguduselt püüti piiskopi kasuks üle võtta Tallinna Toomkirikut (Ketola 2000: 73–86, 145–152, 175–182)

^[13] Nõukoguga seotud isikud osalesid küll ka edaspidi vene huvide eest seismisel ja võitluses katedraali senise staatuse eest (vt nt Rimestad 2012: 101–102), aga mitte enam vaimuliku nõukogu nime all. 

Artikkel ilmus ingliskeelsena Usuteadusliku Ajakirja EAÕK 100. aastapäeva erinumbris.