Jutlus Velise kiriku 125. sünnipäeval

Kallid vennad ja õed Kristuses,

Mul on suur heameel tänasel tähtsal päeval – koguduse 125. sünnipäeval koos teiega liturgiat teenida. Tänan teid selle kutse eest ja soovin teile Jumala armu ja õnnistust.

Olen seda hetke väga kaua oodanud, et saaksin siin koos teiega olla ja mul on väga hea meel, et teie armastatud preester, isa Kuldar, mind sellest tähtpäevast osa võtma kutsus ja me saame üheskoos suures rõõmus meie Issanda Jeesuse Kristuse ümber koguneda ning lähemalt tuttavaks saada.

Täna tähistame lisaks teie kiriku sünnipäevale ka püha suurmärter Dimitri mälestuspäeva. See annab võimaluse siinkohal meelde tuletada, et meie kiriku usu teeb tugevamaks vereohver – Jeesuse Kristuse ristil valatud veri ning meie märtrite esimesest sajandist tänase päevani valatud veri. Seda usku peame me hoidma kui meie kõige kallimat pärandit.

Õigeusklike kristlaste tunnistatud usus ei saa teha järeleandmisi. Selge, et nii mõnedki võivad selle peale arvata, et ma liialdan. Kuid kui me vaatame märterpühakute elusid, eriti Püha Dimitri oma, siis mõistame, et teisiti see olla ei saagi. Vaadates pühakuid püha Dimitrist kuni meie püha isa ja märter Platonini, näeme, et nad ei ole tühisele maisele auahnusele järele andnud, vaid hoidnud tervena ja puhtana taevalikku au ja seetõttu on nad jätkuvalt olulised ka meie jaoks kui eeskujud ja heategijad ning Jumala armastuse tunnistajad. Seepärast kordan veelkord – meie usk ei tee mingeid järeleandmisi ega hinnaalandust ei tänapäevase elu tingimustele ja nõudmistele ega teistele filosoofilistele ideoloogiatele, millega me päevast päeva teistega suheldes kokku puutume.

Siinkohal ei ole juttugi äärmuslikust või agressiivsest suhtumisest kellegi vastu. Ma ütlen lihtsalt, kindlal meelel ja siira sooviga võtta vennalikult vastu kõik need, kes meiega suhelda tahavad, et meie kiriku usuga ei ole võimalik kaubelda. Seda kantakse terviklikuna edasi põlvest-põlve, nagu Kristus ta apostlitele üle andis, sellisena nagu apostlid seda kogu maailmas kuulutasid ja tunnistasid.

Pühakud on meie jaoks Kristuse tõe täiuslikkuse põhilisteks tunnistajateks, rikka ja võrreldamatu tõe – meie kiriku usu tugisamba – tunnistajateks.

Seetõttu on pühakud meie sõbrad. Nad kaitsevad meid, nad kostavad meie eest Jumala juures, nad näitavad meile teed Paradiisi ja meie hingede pääsemisse.

Kallid vennad ja õed Kristuses,

Järgigem meie pühakute eeskuju, eriti püha Dimitri oma, keda me täna meenutame ja ärgem laskem ennast mõjutada halval eeskujul, mida on nii palju meie ümber ja mis meie igapäevaelu püüab mõjutada.

Jah, võtkem eeskujuks kõikide pühakute elulood, sest nende elud on Kiriku elud ja Kiriku elu on nende elu. Aamen !

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Velisel, 26. oktoobril 2014