Jumalaema uinumise püha

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Tänase päeva kirikulaulud kuulutavad meile erakordset armu: taevasse ei võeta üksnes Maarja hing, vaid ka tema ihu. Maarja ihu ei ole tunda saanud surmale järgnevat lagunemist; see ei jäänud hauda. Inglid viisid surnuist üles äratatud Maarja üles taevasse. Tema uinumine kuulutab meile, et ta on tõesti elu ema, elavate ema, olles selle Elava ema, kelles meie elame.

Maarja uinumine asub väljapool aega ja sellest kõrgemal. Usk tema uinumisse ei põhine piibli kirjakohtadel ega teadusele vastuvõetavatel ajaloolistel tunnistustel või kirjalikel tõendustel. Seda pole ka määratletud dogmana. Pigem on see kogu õigeusu teadvuses, mida valgustab Püha Vaim ja millele on iga aastasajaga vähehaaval saanud kindlaks veendumuseks, et kui “surm on patu palk”  (Rm 6,23), siis Maarja on saavutanud surma üle erilise võidu.

Seepärast on teda ihus austatud. Ja see puhtaima ja pühima Jumalalema ihuline ja hingeline ülendamine  – mitte kui mingi sümbol või ajalooseik – ongi tänase 15. augusti kirikupüha sisuks.

Nii õpetab Maarja uinumine meile, et ainus võit, mida tasub kogeda, on võit surma üle. Võit, mis saavutatakse peamiselt inimese südames, meist igaühe südames. Erakordne on see, et me saame lõpuks näha surma palgest palgesse, sedasama surma, mis meis elab ja mille kohutavaks vaatepildiks on igapäevased katsumused meie ümber (haigused, teiste surm… )

Selles mõttes on Jumalaema uinumise püha inimloomuse püha, sest ühes temaga on ülendatud ja taevasse võetud kogu inimsugu. Kahtlemata on Maarjal eesõigusi, mida meil olla ei saa. Aga see täiuslik armu õidepuhkemine Maarjas sisendab meile, et sama teed võib areneda iga inimhing, kes innukalt püüab muuta viljakandvaks iga anni, mis Jumal talle kirikuaasta jooksul saadab: Jeesuse sündimise ja ristimise anni, ülestõusmispühade ja nelipühi anni.

Teisisõnu: kas “jah” või “ei”?

“Jah” usule ühineb Isa loova “jah”-sõnaga, kes annab oma Kristuse ja oma Vaimu ning kelle läbi me olemas oleme. Armu “jah”-sõna sel õnnistatud päeval, millega Maarja meile õpetas kogu oma elu, mis oli täis usku, terveks saama surma enese juurtel. Tingimusel, et me muutuksime, nagu tegi seda tema, üleni läbipaistvaks “jah”-sõnaks kinkides ennast täielikult. Kinkimine on see, mida Püha Vaim lakkamatult püüab meile õpetada meie jumalateenistustes.

Või siis “ei”.

Ihaldades üksnes selle maailma hüvesid sarnaneb suur hulk kaasaja inimesi kotkastega, kelle tiivad on lõigatud. Siin maailmas, mida inimene saab valitseda oma tahtmist mööda, peab ta ennast vägevaks kui kotkas. Aga ta ei näe, et on oma tiivad kaotanud, sest tal puuduvad usk, armastus ja lootus. Meie ajastu inimene püüab ennast veenda, et tal pole tiibu vaja, kuna ta ei tunne enam vajadust püüelda ülespoole, tõusta kõrgustesse, sest talle piisab maa peal roomamisest.

Milleks varjata, et tõe asemel rahuldub suur hulk meie kaasaegseist valega? Jumalale vastandavad nad omaenese “ego”; nad peavad ilmutatud jumalalsõnast usaldusväärsemaks ühe või teise ratsionalistliku, filosoofilise või muu mõttekoolkonna peibutisi. Meie kaasaegsed väidavad, et on pea peale pööranud kõik eelnevate põlvkondade vaimulikud ja moraalsed väärtused: see on nende silmis parema maailma loomise vajalik tingimus. Keegi ei kahtle, et maailmas on ikka veel palju halba, palju ebaõiglust, aga tegelik probleem, mis meile eelkõige muret valmistab, seisneb selles, kuidas esmalt iseennst uuesti üles ehitada, teha meist igaühest uus inimene. Kui seda ei ole, siis on oht, et kõik meie pingutused, ka kõige üllamad, võivad jääda viljatuks.

Järelikult öelda « ei » tähendab mängida Jumala ja armastuse vastast mängu.

« Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.”, ütleb tänane evangeeliumilugemine (Lk 11,28).

See on ainus vajalik, hea osa, mille peame enesele saama. See on inimese “jah”-i seeme vastuseks Jumala kutsele. Seeme, mis istutatakse meie sügavaimasse sisemusse, mis on tühjaks tehtud igast vägivallast, tulvil kaastunnet, halastust, vaikust, lootust ja kannatlikkust. See on seeme, milles peidab ennast tõeline elu ja mis sisaldab eneses Jumala armastuse imelist kirge meie suhtes.

Ühes tänase püha hommikuteenistuse kaanoni troparis on öeldud, et puhta Neitsi surm oli tema jaoks « pääsetee igavesse ja paremasse ellu », mis viis ta üürikesest elust « kuninga elavasse taevasse ».

Kui sulnis on tema salasus, armsad vennad ja õed, milline salasus !

Seepärast me austamegi Maarja mälestust usu, tänutunde ja imetlusega lauldes talle : « Ole rõõmus, kes sa armu oled saanud, Issand on sinuga ». Aamen

 +Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

2012