Samaaria naise pühapäev

Armsad vennad ja õed ülestõusnud Kristuses,

Mul on suur rõõm täna teiega kohtuda – oleme me ju veel ülestõusmispühade ajas : rõõmu ja pidutsemise ajas. Kõik meie ümber on nii kaunis. On tunda, kuidas kõikjal tärkab uus elu. Sooja kevadpäikese paistes seab loodus ennast ehtesse, päevad lähevad pikemaks, õhk on täis linnulaulu. Ülestõusmise aeg.

Tänane pühapäev kannab nimetust Samaaria naise pühapäev. Naine kohtab Jeesust kaevul. Nende vahel algab üllatav vestlus. Nad räägivad veest.

See naine kohtab Jumalat, sest ta tuleb vett võtma ja kui evangelist Johannes sellest sündmusest räägib, siis just sellepärast, et vesi peidab endas väga võimsat sümboolikat – sümboolikat, mis on seotud iga eluga ja Püha Vaimuga. Mõelge ristimisveele ja meeleparanduse pisaraile, mis meid puhastavad, mõelge pühitsetud veele, mida me nii sageli piserdame, aga mõelgem ka veele, millega me oma põlde kastame, mida me joome, mereveele, kus elab arvukalt kalu inimestele toiduks.

Ja mõelgem Püha Vaimu väele, mis selles vees elab. Siis te mõistate, kui suur on mu rõõm pühitseda seda liturgiat koos teiega ajal, kus me ühiselt jagame ülestõusmispühade rõõmu ja nelipühade ootust.

Oma jumalikus liturgias me laulame rõõmust. Aga on see rõõm ka meie eneste südames?  On see kogudus täna siin kantud ülestõusmispühade rõõmust? Ja kas ollakse selles koguduses tõsimeeli valmis üksteist armastama, et selles rõõmus püsida? Kas siin, selles paigas, täna, mil me pühitseme ülestõusmise liturgiat, oleme me võimelised ütlema, et kedagi ei arvata välja ühisest söömaajast ja kõigil on koht isa lauas? Olgu ta siis esimese või üheteistkümnenda tunni töötegija? Kas saame me üksteisele silma vaadates öelda, et siin, selles koguduses, see nii on ?

Kui nii, siis võime imetleda seda õidepuhkevat loodust tema arvukais värvides ja mõista, et iga tund tärkab uus elu täis rõõmu ja ilu, sest Kristus on üles tõusnud.

Seda soovin ma igaühele teie seast ja annan teile oma isaliku õnnistuse.

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit