Kirikuaasta alguses

Kallid vennad ja õed Kristuses,

Septembrikuuga algab ka uus liturgiline aasta: ringiratast kulgev aeg jõuab taas oma alguspunkti pärast külviaega ja viljakoristust. See niinimetatud inimeste maa on tihti nii mõrkjas ja täis valu, kuid samas, teisel pool lootusetust ka tulvil tõelise Elu algeid, mida meie maa sügaval oma rüpes kannab.

Viljakoristus on raske töö. Kuid maa kingib oma viljadena hingele leiba ja veini, mis Issanda kõikvõimsa hingeõhu läbi muutuvad Jeesus Kristuse lihaks ja vereks. Armulaua salasus, mida pühitsetakse püha liturgia käigus, viib meid inimese enda ja pühapaiga müsteeriumisse ning Kristus, meie eluleib, tungib meie saatustesse seda ülendamaks.

September on tõesti maa jaoks puhkekuu, mil elustav talveuneaeg hakkab nähtavale ilmuma. Sümboolselt kuulutab see meie sisemise mina uueks-saamist. Sama kehtib ka meie ühtsustunde kohta mitte ainult inimkonna, vaid kogu looduga. September! See on ka kuulutus uuest seemnest, mille paneb tärkama Püha Vaimu tuli ülestõusnud Kristuse lihas ja veres.

Me oleme tegelikult niivõrd sarnased sellele septembrikuisele mullale: vorminud Taevasest Isast pildi, kanname me endas kõiki oma töö vilju, kus segunevad nii rõõm ja õnnetus, nurjumised ja kordaminekud. Täelikus pühendumuses oma usule võimaldab meie vaimne töö läbi katkematu askeesi hävitada meid ähvardavaid suuri vihmapilvi ja torme. Taoline pühendumus nõuab tõepoolest julgust ja tahet, kuid see kannab endas juba eeldusi meie võiduks. «Need, kes külvavad pisarais, koristavad saaki lauldes».

Meie uus vili võrsub võimest armastada Jumalat ja inimesi, süvendada suhteid meid ümbritsevatega ning teha seda kogu südamest. Samuti on olulisteks teguriteks valmidus teha rahus koostööd Issanda hiilguseks ning seista oma ligimeste ja end ümbritseva heaolu eest.

Õppigem tõelist vaesust nagu ütleb evangeelium „Õndsad on vaimus vaesed…, ilma milleta me ei suudaks iialgi püüelda « endast vaesema » teenimisele. Seetõttu kirjutab püha Gregorius Palamasest : « Kui maad haritakse sellise elujõulisusega, kas siis ei oleks seda veel enam vaja meie sisemise kultuuri jaoks, et meis kasvaksid püha usk ning armastusest ja kaastundest kannustatud teod ».

Just sedasama soovin ma kõigile meile kuni see uus liturgiline aasta annab meile voli lõputuks rõõmustamiseks ilma ühegi rüvetuseta.

Nii annab uus liturgiline aasta rikkaliku vaimse saagi.

+Stefanus, Tallinna ja kodu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2008