Püha preestermärter ISSIDOR ja tema kaaskannatajad; pühad Petseri JOONA ja VASSA

Mälestuspäev 8. jaanuar (püha Issidor), 29. märts (pühad Joona ja Vassa)

Püha apostlisarnase suurvürsti Vladimiri poeg suurvürst Jaroslav, kes pühas ristimises oli saanud nimeks Georgi, asutas 1030. aastal Emajõe äärde Tarbatu (Tartu) asula kohale linna, kuhu rajas ka oma kulul püha suurmärter Georgiuse (Jüri) kiriku ja andis linnale nimeks Jurjev. Vähe aega pärast seda tulid Liivimaale merd mööda sakslased ning jäid sinna elama. Olles aga paigale jäänud, vallutasid selle endale, sest Venemaal oli tollal palju omavahelist sõdimist ja korralagedust. Alistanud kohalikud elanikud, tõid sakslased nad pigem jõuga, kui nende omal vabal tahtel katoliku usu juurde ning hakkasid taga kiusama nende keskel elavaid õigeusklikke. Venemaa suurvürsti Joann III ajal oli sakslaste all elavatel õigeusklikel Tartu vene poolel kaks pühakoda: Püha imetegija Nikolause ja püha suurmärter Georgiuse kirikud. Nendes teenisid kaks vaimulikku: ühe nimi oli Joann Šestnik, Moskva aladelt, teise nimi aga Issidor. Kui sakslased neis paigus elavaid õigeusklikke lubaduste ja ähvardustega katoliku usku kallutama hakkasid, siis lahkus preester Joann koos naise Maria ja lastega Tartust ning asus umbes 1470. aasta paiku Pihkvasse elama. Issidor aga, kes jäi Tartusse, kinnitas oma kogudust nende usus. Varsti kaebas üks sakslaste vanematest katoliiklaste piiskopile Andreasele, et ta olevat kuulnud õigeusu preestri Issidori suust katoliku usu teotamist. Siitpeale hakkas piiskop otsima juhust, et Issidori hukutada. Issanda ristimise pühal läksid preester Issidor ja tema kogudus ikoonide ja püha ristiga veepühitsemiseks alla Emajõe äärde. Katoliku piiskopi poolt saadetud vanemad võtsid Issidori koos kaasasolnud koguduseliikmetega kinni ning viisid nad piiskopi kohtu ette. Piiskop ja kohtunik hakkasid peale käima, et nad oma usust ära pöörduksid. Preester Issidor ja tema kaaslased ei lasknud end heidutada. Nad näitasid kohtu ees üles suurt vaprust, kaitstes püha pärimust ja Kiriku õpetust. Nähes sellist kindlameelsust, käskisid piiskop ja linnakohtunikud nad vangi panna. Preester Issidor kinnitas ja lohutas oma kaaslasi. Pööranud näo ida poole, hakkas Issidor palvetama ning pühasid laule laulma võttes ise vastu ning jagades hardusega ka teistele Kristuse Pühasid Ande, milles nad kõik oma eelseisvaks usuvägitööks kinnitust leidsid. Siis tulid piiskopi saadikud ja viisid usutunnistajad raekotta teisele kohtulikule läbikatsumisele. Veel enam hakkas katoliku piiskop neid rahva ees keelitama ja veenma neid meelt muutma ning oma usust taganema. Pühad aga lükkasid kõik tema keelitused tagasi. Nähes ettevõtmise lootusetust käskisid nad heita Issidori täies vaimulikurüüs Emajõkke, samasse jääauku, kus Issidor oli toimetanud veepühitsemist. Lootes, et hingekarjase hukku nähes ehmub kogudus ja pöördub, kuid nähes kõigi meelekindlust heideti karjase järel jääauku täies rõivais ka ülejäänud. Nende kannatamiste ajal juhtus ka üks imeline sündmus. Keegi naine, keda koos teistega uputamisele viidi, hoidis süles kolmeaastast last. Sakslased võtsid lapse emalt ära, aga lapsuke, nähes oma ema uppumas, hakkas teda hoidvate ja hellitavate sakslaste käes rabelema ning nende nägusid kriimustama. Kui piinajad lapse lõpuks lahti lasksid, jooksis too jääaugu juurde ning viskus risti ette lüües emale järele, jagades temaga märtrikrooni. Kui saabus kevad ja jõgi üle kallaste tõusis, leiti märtrite ihud Emajõge mööda ülesvoolu linnast eemal ühel künkal, veest täiesti rikkumatult. Enamus neist maetigi samasse paika, kuid mõned neist toodi ka linna ja maeti püha imetegija Nikolause kiriku kõrvale.

Kui kuuldus nendest sündmustest Pihkvas elava preestri Joanni Šestniku kõrvu jõudis, kurvastas too kogu südamest, et teda polnud arvatud vääriliseks kannatama õigeusu eest. Ta otsustas maailma keskelt lahkuda ja asuda eraklusse. Saanud peagi kuulda Jumala antud koopast päris Liivimaa piiril, suundus ta sinna.  Jätnud oma naise naaberkülla, hakkas laiendama põhikoobast ning kaevama mäe sisse kloostri esimest kirikut. Varsti haigestus ja suri tema naine, kes enne surma võttis vastu nunnapühitsuse nimega Vassa. Peale seda astus ka preester Joann mungaseisusesse, võttes uueks nimeks Joona ning pühendas kogu oma jõu koopakiriku ehitamisele, mis pühitseti sisse 1473. aastal Jumalaema Uinumise pühal. Tänu vaga munkpreester Joona töödele ja palvevägitegudele tekkis sinna paika väike munkla. Nii panid Liivimaal Tartus asetleidnud tagakiusamised aluse Petseri kloostrile.

Koostanud preester Jüri Ilves

Kasutatud kirjandus:
Suvanto, K., Pyhät ihmiset- esirukoilijamme, Joensuu, ONL 1998
Kumõš, Vladislav, Tartu uusmärtrid, Tallinn 2001
Kasanko, Aleksanteri, Taivaalliset suojelijamme, Kuopio, OKJ