Püha apostel ja evangelist MATTEUS

Mälestuspäev 16. november

Evangeeliumis (Mk 2:13-14, Lk 5:27-29) räägitakse, et kord läks Jeesus Tibeeria mere kaldale ja nägi tölner Leevit (Matteust), kes istus tollihoone juures. Tölnerid olid juutide poolt põlatud, sest nende ülesandeks oli koguda keisrile makse. Tihti olid nad rahaahned ja võtsid rohkem makse, kui oli seaduslik, jättes ülejäänu omale.

Ja Jeesus ütles Matteusele: ”Järgne mulle!” Jeesus tundis ära, et Matteuse hing on valmis vastu võtma Kristuse õpetust. Rõõmuga järgnes Matteus Jeesuse kutsele ning tegi talle oma kodus suure pidusöögi.

Sellest alates käis Matteus koos Jeesusega ja teda loetakse kaheteistkümne jüngri hulka.

Matteus kirjutas oma evangeeliumi kaheksa aastat pärast Kristuse taevasse minemist. Matteus oli esimene, kes pani kirja Kristuse elu ja tegemised.

Matteuse elust on säilinud väga vähe teavet. Ta oli apostel Jaakobuse, Alfeuse poja vend ja kuulutas Kristuse õpetust mitmel maal, nagu Meedias, Pärsias ja Indias.

Pärimuse järgi teame ühest Matteuse imeteost. Ühel korral tuli ta metsiku rahva sekka. Issand ilmus talle ja andis saua ning käskis selle maa sisse torgata. Matteus kutsus rahva kokku ja torkas kõigi nähes kepi maa sisse. Kepp kattus lehtedega, õite ning viljadega ja juure seest hakkas voolama allikas. Kõik tunglesid, et juua sellest allikast ja paljud lasksid ennast ristida selles allikas.

Enne, kui Matteus suri märtrisurma juhtus palju imetegusid. Ühel korral, kui tagakiusajad tulid teda kinni võtma, pimestas neid Matteuse näost kiirgav imeline valgus. Suures hirmus palusid nad teda anda nägemine tagasi. Tagakiusamiste ajal ei kõrvetanud teda tuli. Kui Matteus andis oma hinge Issandale, leidsid paljud tagakiusajad tee Jumala juurde.

Koostanud preester Jüri Ilves

Kasutatud kirjandus:
Suvanto, K., Pyhät ihmiset- esirukoilijamme, Joensuu, ONL 1998
Kumõš, Vladislav, Tartu uusmärtrid, Tallinn 2001
Kasanko, Aleksanteri, Taivaalliset suojelijamme, Kuopio, OKJ