Kadunud poja pühapäev

SUURE PAASTU TRIOOD

9. ülestõusmispühade eelne pühapäev

Kadunud poja pühapäev

– Tagasipöördumine Isa juurde –

Sellel päeval meenutame me evangeeliumi tähendamissõna kadunud pojast, mille kirikuisad on andnud meile teiseks trioodi teemaks.

Kes on kadunud nagu mina, kogugu julgust ja indu. Jumaliku kaastunde uks on avatud kõigile.

Sellest tähendamissõnast õpime kolme asja: millises seisundis on patustaja, mis reegel kehtib meeleparanduseks ning kui suur on jumaliku halastuse ulatus. Kirikuisad on valinud selle teksti tänaseks kirjakohaks just seepärast, et teadvustaksime endale, milliseks muutume patu seisundis. Ja et keegi ei kaotaks julgust, olgu ta kui tahes suur patustaja, sest miski ei suuda võita Jumala, inimeste Sõbra lõpmatut Armastust.

Jumaliku liturgia piiblilugemised:

1 Korintlastele 6: 12-20 ja Luuka 15: 11-32.

Möödunud pühapäeval hoiatas püha Kirik meid, et lähenev suure paastu aeg peab meie jaoks tölneri eeskujul olema patukahetsuse, pöördumise aeg ja mitte võimaluseks jäljendada variseri, tehes paastust ja askeesist “trendi”, mis tõstavad meie väärtust ja annavad meile õigusi Jumala ees.

Täna jätkab Kirik seda sama joont, hoiatades meid ohu eest jäljendada paastu ajal selle tähendamissõna vanemat poega. On pisut kahju, et seda nimetatakse “tähendamissõnaks kadunud pojast”. Õigem oleks nimetada seda “tähendamissõnaks Isa armastusest” või “tähendamissõnaks kolmest pojast”: kadunud pojast, vanemast pojast ja Jeesusest, kes on tõeline vanem poeg.

Kadunud poeg ütleb: “Isa, ma olen pattu teinud taeva ja sinu vastu”. “Taeva vastu” tähendab “Jumala vastu”. Seega tähendamissõna isa ei ole Jumal, vaid maine isa. Samas on selge, et tema isalik armastus on jumaliku armastuse võrdkuju. Seega, kui isa ütleb vanemale pojale: “Sa oled alati minuga ja kõik, mis on minu, on ka sinu”, siis see kinnitus, et “ollakse” koos, ühenduses, millest tuleneb selgelt ja arusaadavalt, et kõike ka “omatakse” ühiselt, sobib ka kõigepühama Kolmainu jumaliku au puhul. Just seda ütleb evangelist Johannes: “Alguses oli sõna Jumala juures”. “Uskuge mind; Mina olen Isas ja Isa on minus”… “Kõik, mis on minu oma, Isa, on Sinu oma, ja kõik, mis on Sinu, on minu.” Tänane tähendamissõna on tähttähelt vastavuses Kolmainu jumaliku elu sügavustega, nagu sellest räägib neljas evangeelium.

Tähendamissõna vanem poeg noomib oma isa ja külvab ta üle etteheidetega, sest tunneb suurt armukadedust. Ta keeldub nimetamast vennaks seda, kes tuli tagasi. Tõeline vanem poeg on Jeesus. Ta on tulnud otsima kadunud poegi, kelleks me oleme, et anda meile tagasi perekonna vaim ja kadunud pärand. See tähendamissõna ütleb meile, et Jumala igavene plaan inimkonnaga teostub vahel ka läbi inimeste pattude või isegi nende abil, olgu need inimesed siis truudusetud nagu kadunud poeg, või vähe ustavad nagu vanem poeg. Selles kirjeldatakse meile isa headust, see tähendab, jumalikku headust. Pereisa kohtleb koju tagasitulnut mitte kui päevilist, vaid kui kõrget külalist. Pidurüü on idamaades suure austuse mark. Tol ajal ei olnud mingeid “aumärke” ja kui keegi kuningas tahtis austada mõnda oma eriliselt silma paistnud aukandjat, kinkis ta talle mõne kalli riietuseseme. Sellel põhjusel on uute riiete selga tõmbamine lunastusaja sümbol. Kadunud last koheldakse kui aukülalist. Sõrmus, mis talle sõrme pannakse, on pitsatsõrmus; selle andmine tähendas, et selle saajale anti täielik võim. Mis kingadesse puutub, siis need olid luksusasjad ja neid kandsid ainult vabad inimesed: poeg ei pea enam paljajalu käima nagu ori. Söödi nuumvasikat: tol ajal söödi liha harva. Majaliste jaoks oli see rõõmustamise ja peo märk ning sümbol pidulikust vastuvõtust, mis saab osaks pojale, kes istub jälle koos perega lauas. Need auavaldused on selgeks märgiks, et pojale on andeks antud: ta on taas poja seisusse tõstetud ja kõik peavad sellest teada saama. Nagu isa, kes peo korraldab, rõõmustab ka hea, suuremeelne, halastaja Jumal, täis ülevoolavat armastust, kui see, kes olid kadunud, pöördub tagasi isakoju.

Aga Jeesus jutustas selle tähendamissõna inimestele, kes sarnanevad vanemale pojale. Häda meile, kes me valmistume paastuma, olles rõõmutud, külmad, tundetud, tänamatud ja ennast täis! Häda meie suurele paastule, kui see aitab üksnes toita meie egoismi ja liiga head arvamust, mis meil enesest on! Suure paastu mõte seisneb selles, et surnud tõuseksid üles, et need, kes olid kadunud, pöörduksid tagasi Isa majja. Kui meie “õiglustunne” on rahul iseendaga, eraldab ta meid Jumalast. Suur paast ei peaks seega olema enesega rahulolemise aeg.

Noorema venna viga seisnes selles, et ta ei arvestanud oma eesõigusega olla sündinud oma isa perre, et ta tahtis sellest ainult “saada”. Ta ei nõua endale mitte ainult õigust “saada” vara, vaid ka õigust seda kasutada. Seega tahab ta oma osa kätte saada ja iseseisvalt oma elu korraldada. Ta vahetab “kogu oma vara” rahaks ja sõidab välismaale. Ta peab tegelema ebapuhaste loomadega (sigadega) ja sellega järelejätmatult eitama oma usku (kahtlemata tuli sigu karjatada ka hingamispäeval!). Isa nõustus varajagamise ja poja lahkumisega. Sellega näitab ta oma armastust: ta mitte üksnes ei andnud pojale kõike (“kogus kokku kõik”), vaid ka jättis poegadele täieliku vabaduse valida, milliseid suhteid nad soovivad isaga hoida: kas isa kui “rahakassa”, või “elu koos” isaga. Aga ka elu koos isaga pole vanema poja elu.

Astudes suure paastu aega, peame enestele ütlema, et see aeg ei tohiks teha meist lihtsalt “õigeid”. Sest on midagi, mis on õiglusest kõrgem – südame headus, mis avab ennast vabal tahtel. Ilma headuseta muutub õiglus külmaks. Inimesele, kes on klammerdunud õiglusesse, jääb tunne, et oma pöördumisega väljub patustaja kehtestatud korra raamidest. Kas see siis tähendab, et sellest päevavargast saab nüüd, kui ta on kõik ära raisanud, õige mees ja ta tuleb sellest loost puhtalt välja? Olgu öeldud, et väljend “kõike on mul luba teha” ei tähenda sugugi, et võib loobuda paastust ja askeesist. See “kõike on mul luba teha”, millega algab tänane epistel, on ilmselt üks püha Pauluse kõnekäände, mille võtsid selle tähendust teisendades üle Korintose paganakristlased, täieliku vabaduse eest võitlejad. Askees on kehale möödapääsmatu, sest keha on “püha Vaimu tempel”. Ma ei oma keha nagu mõnda riideeset või kella. Ma olen oma keha. Mu keha – see olen mina, see on midagi, mille abil ma suhtlen ja mis on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. Tänapäeval, mil inimkond jaguneb kahte ossa: ühed, kes surevad alatoitumisest ja teised, kes surevad ületoitumisest vähki ja südame-veresoonkonna haigustesse, on tervislik meelde tuletada paastu ja askeesi vajadust: et jõuaksin selleni, kus “miski ei saaks meelevalda minu üle”. Paastugem siis tölneri, mitte variseri mõtteviisiga, harrastagem askeesi noorema venna meeleparanduse vaimus, mitte vanema venna väärdunud õigluse vaimus. Nii saavad meist Isa pojad üheainsa vanema Poja eestkostel.

P André Borrely

Kondak 3.viisil
Meeletul viisil lahkusin ma Sinu aust, mu Isa, nurjatul viisil pillasin ma laiali varanduse, mille sa mulle olid andnud; seepärast hüüan ma Su poole kui kadunud poeg: Isa, ma olen Sinu ees pattu teinud, ole mulle armuline, võta mind, kahetsejat, vastu ja pea mind kui ühte oma palgalistest.

Mõtisklus

Kirik avab meile patukahetsuse uksed läbi alandlikkuse tee. Kadunud Poja vahendusel määratleb ta meie meeleparanduse tõelise tähenduse, ületab ja samas hõlmab patukahetsuse mõistet selle tavapärases tähenduses: patukahetsuse kui isikulise olemasolu teadliku vahendi. Püha on seega see meeleparandajast patune, kes teab, et on suurim patustajate seas ja on selle läbi avatud armule. On tõsi, nagu kinnitab püha Iisak Süürlane, et “ainus armu uks” on meeleparandus.

Kadunud poeg arvas, et saab elada ja tegutseda väljaspool oma Isa. Teda ajendas selleks ilmselt mõni ühtaegu petlik ja salajane soov, uudishimu, seiklusjanu, tühisus. Selles ta meist ja meie ajast eriti ei erine: sellest, mida tema Isa talle pakkus, talle enam ei piisanud, ta pidi vabanema ka eeskostest, mis takistas tal saamast oma saatuse peremeheks, seda isegi suunama hakata. Ta läheb ära kaugele, uue maailma uutesse paikadesse. Et neid paremini endale allutada…
…ja seeläbi hulluda. Tema hing kaotab võime ära tunda head ja kurja. Tema südant, mis kalgistub, haarab vähehaaval ebakindlus. Ihaldades kõike kuni liialdusteni, langeb ta tühisuste traagikasse. “Kõike on mul luba teha”, kirjutab apostel Paulus, “aga miski ei tohi saada meelevalda minu üle”. Vääritu poeg mõistab seda alles palju hiljem, olles oma ihus ja vaimus kandnud “vaba elu” pettekujutuse kohutavaid haavu. Ta kannatas, ent see kannatus ei muutunud veel patukahetsuse valuks, seepärast tundis ta alul vaid nälga, viletsust ja seda, et oli vaeseks jäänud. Nüüd siis tagasipöördumise iga oksakoht tema rändurikepis, mis on ta käes teel isa juurde tagasi, on kui patukahetsuse pisar. See on tagasipöördumine Isa juurde. Teda haaranud hirmule järgneb usk ja lootus: kalgistunud süda sulab uuesti üles; jah – ainus õige tee viib Isa juurde. Sest Isa on Armastus. Vanem vend, kolmas tegelane selles tähendamissõnas, tunneb armukadedust. Teda ärritab see suuremeelne andeksandmine. Ta keeldub, vaatamata oma Isa palvetele, rõõmupeost osa võtmast.

Nagu teeks jumalik halastus ülekohut õiglusele. Nagu teeks Armastus vahet esimesel ja viimasel meie isikliku sobivuse ja meie arvamuste järgi. Kas siis kõik, mis oli Isa oma, ei kuulunud samal ajal ka vanemale pojale?

Aga Isa maja on täis jäägitut armastust, põletavat kiindumust patuse inimese vastu. Oma vihas ei mõista vanem vend, et pattu kahetsevale patustajale saab Jumala poolt osaks ülim arm.

Mõtiskluse tekst: 
” Ärka üles, kes magad ja tõuse üles surnuist, siis Kristus valgustab sind (Efeslastele 5.14)
ja sa puudutad Kristust!

Eelolevaks, vanemate (surnute) laupäevaks, on pühad kirikuisad seadnud nende mälestuse, kes aegade algusest saadik on uinunud Jumala armastuses ning ülestõusmise ja igavese elu lootuses.