Viimsekohtu pühapäev

SUURE PAASTU TRIOOD

8. ülestõusmispühade eelne pühapäev

– Kui Inimese Poeg tuleb –

Tänasel päeval meenutame meie Issanda Jeesuse Kristuse teist ja lõplikku tulemist.

Kõikide kohtumõistja, kui istud Sa oma aujärjel, et mõista kohut kogu maailma üle, arva mind vääriliseks kuulma Sinu häält, mis ütleb: Tulge!

Oma kirjeldamatus inimesearmastuses, Kristus – Jumal, lase meil kuulda oma igatsetud häält!

Arva meid nende hulka, kes on Sinu paremal käel!

Halasta meie peale!

Seda pühapäeva nimetatakse “lihast loobumise pühapäevaks” (kreeka keeles tähendab apokreo “liha lõppemine, liha otsasaamine”), sest tegemist on viimase päevaga, mil liha söömine on lubatud. Alates esmaspäevast kuni ülestõusmispühadeni peaks põhimõtteliselt lihast loobuma, samas kui piimatoodete söömine on lubatud selle nädala kõigil päevadel (kaasa arvatud kolmapäev ja reede) kuni järgmise pühapäevani.

Jumaliku liturgia piiblilugemised: 1 Korintlastele 8:8 – 9:2 ja Matteuse 25: 31-46

Kogu suure paastu ajal me loobume liha, munade ja igasuguste piimatoodete söömisest. Ent Kirik, kes on hea Ema, kutsub meid astuma sellesse paastuaega samm-sammult. Täna veel on liha söömine lubatud. Alates homsest kuni järgmise pühapäevani (kaasa arvatud) on lubatud ainult piimatooted. Ja täna kaheksa päeva pärast algab suur paast.

Sellest tulenevalt on valitud ka tänane lugemine püha apostel Pauluse kirjast korintlastele. Kahtlemata on püha Kirik alates variseri ja tölneri pühapäevast meid lakkamatult julgustanud paastuma, alati lisades: “Kui te paastute, ärge võtke ennast liiga tõsiselt. Toiduainete (loomsete või mitte loomsete) tarvitamine ei või kunagi saada eesmärgiks omaette, vaid peab alati jääma üksnes vahendiks eesmärgi saavutamisel, milleks on “kivist südame muutumine lihast südameks”. Püha Pauluse ajal kerkis Korintose paganakristlikus koguduses üles küsimus, kas kristlased tohivad osta liha lihakarnidest, kus müüdi liha, mis oli ohverdatud ebajumalatele ja mida lihamüüjad ostsid paganlikest templitest. Püha Paulus leidis, et sellist liha võib tarvitada. Aga koguduses oli “nõrku”, täpsemalt juudakristlasi (ristitud juute), kes olid sellise liha toiduks tarvitamise vastu ja keda pahandas see, et leidus inimesi, kes arvasid võivat sellist liha tarvitada. Püha Paulus soovitas, et armastus “nõrkade” vastu, soov neid mitte pahandada, oleks ülem kui vabadus süüa ebajumalaile ohverdatud liha. “Ma ei söö iial enam liha, et mitte saada oma venna huku põhjuseks.” Suure paastu ajal peame omaks võtma apostli vabaduse: paastudes ei tohi minust saada paastu ori. Mõttetu on loobuda nädalateks liha söömisest, kui ma neil samadel nädalatel räägin halba teistest, luban endale kohut mõista nende üle, kes ei paastu, jne… Kui mind on külla kutsutud inimeste juurde, kel pole vähimatki aimu, mis on paast, Kirik või kristlus ja kes sellele vaatamata on täis headust ja armastust teinud kulutusi minu vastu võtmiseks, siis mis on Kristuse silmis olulisem: kas see, et oma eluõhtul võiksin öelda, et ükski loomset päritolu toiduaine pole minu kurgust suure paastu ajal alla läinud või et ma olen püüdnud mitte valmistada pettumust inimestele, kes olid teinud kõik endast oleneva, et näidata mulle oma sõprust ja külalislahkust? Paulus oli valmis enne “mitte iial enam liha sööma” kui “saama oma venna huku põhjuseks” teatud toidu pärast. 21. sajandi alguses, kui meil tegemist on pigem post-kristliku tsivilisatsiooniga, võib juhtuda, et meilgi tuleb liha süüa, et vältida sellist hukku. Sest paast, nagu ka hingamispäev, on tehtud inimese jaoks, mitte inimene paastu jaoks.

Kuid eelviimane pühapäev enne suure paastu algust on ka viimse kohtupäeva pühapäev. Tegemist pole enam üksnes kohtumõistmisega eraldi iga inimese üle, millest on juttu mõnes tähendamissõnas ning mis toimub pärast surma Jumala ette ilmudes, vaid sõna otsese mõttes Viimse kohtupäevaga. Lastes meil lugeda antud katkendit esimesest evangeeliumist, jätkab püha Kirik seda joont, mida ta on hoidnud alates variseri ja tölneri pühapäevast: paast ja askees, kui nad ei ole halastuse ja armastuse teenistuses, viivad inimese põrgusse. Selleks et kuulda, kuidas Kristus kutsub meid oma aujärjelt: “Minu Isa õnnistatud”, paastumisest ei piisa. Lisaks sellele peaks meie paast kandma vilja halastustegudes, mis on ära toodud Uues Testamendis ja alal hoitud kristlikus traditsioonis: sööta näljaseid ja joota januseid, vastu võtta võõraid, riietada neid, kes on alasti, külastada haigeid ning vange. Juba Vana Testament kirjutas need teod ette, lisades neile vajaduse aidata lesknaisi ja orbe ning matta surnuid. Inimese esmased vajadused on süüa ja juua, omada eluaset ja riideid, olla kaitstud haiguse ajal. Armuand on kõige laiem vastus kõigile neile erinevatele vajadustele ja seega alati soovitatav. On tähtis, et seda tehtaks südamest ja inimeselt inimesele.

Aga kõige olulisem on siin see, et räägitakse kohtumisest paganate ja Kristuse vahel. Samastades ennast hädasolijatega, jätab Jeesus inimesele, kes Teda ei tunne, ometi võimaluse kohata Teda vaese inimese isikus, kelle suhtes pagan on üles näidanud armastust. Ja häda paastujatele, kes samadel asjaoludel oleksid neist paganaist viletsamad! Kaasajalgi võime me asendada sõna “pagan” sõnaga “agnostik” või “ateist” või “kristlane, kes ei käi jumalateenistusel”. Kes julgeks asetada väljapoole Kirikut nagu Jumal seda näeb, inimese, kes olemata kristlane või “praktiseeriv” kristlane, on andnud Kristusele, keda ta ei tunne, tunnistust tegusast armastusest Kristuse vendade vastu? Iga kord, kui üks inimene väljendab oma armastust teise inimese vastu, on ta Jumalast ja Jumal on temas. Armastus, mis ühendab ühe inimese teisega, lähtub Jumalast, kelle kohta püha Johannes meile ütleb, et Tema on Armastus. Iga tõeline armastus on inimese jaoks osadus Poja taevase sugupõlvega, osadus Jumala enese Eluga ehk teisisõnu Püha Vaimuga. Iga kord, kui tegemist on tõelise armastusega, asub see armastus seega sisemises (nähtavas? nähtamatus? oleneb olukorrast) Kirikus. Armastus tuleb Jumala juurest ja hakkab idanema ka uskmatu südames, kes väljendab seda ilma enese teadmata kingituse kaudu, mille ta läbi enese teeb teistele. Väljaspool seda armastust pole ka lunastust! See, kes väidab end kuuluvat Kirikusse oma suure paastu aegse askeesi läbi, ise samal ajal “vihates” oma venda (teda mitte armastades), on tegelikult väljaspool Kirikut. Uskmatu inimese armastus teise inimese vastu, kes on hädas, märgib Armastuse, Jumala enese varjatud kohalolekut selles uskmatus. Omakasupüüdmatu kink, mille üks inimene (olgu või uskmatu) teeb endast teistele, teeb temast enda teadmata Kiriku liikme, kuna see kingitus saab alguse Isa kingitusest Pojale ja jätkab ise seda teadmata Poja elustavat kingitust, mida vahendab inimestele Püha Vaim, kes on “valla päästetud” Kristuse surnuist ülestõusmise läbi. Kui Jumal on Armastus, siis uskmatu, kes on Jumala armastuses, on Jumalas ja see, kes paastub ilma armastuseta, on väljaspool Jumalat. Me peame suure paastu ajal paastuma, aga kindlatel tingimustel: Selleks, et sureksime iseeneste jaoks ja armastaksime teisi.

isa André Borrely

Mõtisklus

Jumal on öelnud prohveti suu läbi: “See on hingamispaik, laske väsinud hingata”. (Jes. 28.12)

Siis hinga (puhka) Jumalas, oo inimene, ja sa ei pea enam paluma – “andesta mulle”. Lase puhata väsinuil, külasta haigeid, kanna hoolt vaeste eest – see ongi palve. Ja ma kinnitan sulle, sõber, et iga kord, kui inimene niiviisi Issandas puhkab, siis see ongi palve (…).

Ole siis tähelepanelik, mu sõber: Kui sind ootab miski, mis on Jumalale meelepärane, siis ära ütle: “On aeg palvetada. Praegu ma palvetan ja seda teen pärast.” Oodates, millal sa oled oma palvetamise lõpetanud, on Jumalale meelepärane tegu juba sul käest lipsanud. Nii oled sa kaotanud võimaluse teha midagi, mis on Jumalale meelepärane, teha Tema tahtmist mööda. Oma palvetamisega oled sa pattu teinud. Tee seda, mis meeldib Jumalale, see ongi palvetamine (…).

Kuula apostli sõnu: “Sest kui me enestest ise aru annaksime, siis meie üle ei mõistetaks kohut” (1 Kor. 11.31)

Anna ise hinnang sellele, mida ma sulle nüüd ütlen. Kui lähed pikale reisile ja kuumal päeval tekib sul janu, ning kohates ühte oma venda, ütled talle: “Kustuta mu janu, mis mind vaevab”, ja tema selle peale sulle vastab: “Praegu on palvetamise tund. Ma lähen palvetan ja pärast tulen sinu juurde.”; siis oodates, et tal hakkaks sinust kahju ja ta tuleks tagasi, sured sa janusse.

Kuidas sulle tundub? Mis oleks sinu jaoks parem: kas see, et ta läheb palvetama või leevendab su piinu?

Mis kasu on selle palvest, kes ei too leevendust ligimese kannatustele? Kas pole Issand siis öelnud, et meie üle mõistetakse kohut meie tegude järgi ? (…)

See, et ma sulle kirjutasin: “Kui tehakse Jumala tahtmist, siis see ongi palvetamine”, on minu arvates ilus. Aga ära selle pärast, mis ma sulle ütlesin, veel väsi palvetamast ja anna järele laiskusele – on kirjutatud, et meie Issand ütles: “Palvetage väsimatult”. Valva innukalt, kihuta minema unisus ja raskus. 0le valvel ööl ja päeval, ära lase kartusel endast võitu saada.
 (Afrahat Pärslane)

Mõtiskluse tekst:

… Vabatahtlikult kurnata oma ihu, kuni väsib ka vaim, tähendab arutut lihasuretamist, isegi kui seda tehakse vooruslikkuse saavutamiseks.

… Iga päev tuleb süüa nii palju kui vaja, et jõudu saanud ihu oleks hinge sõber ja abimees vooruse teostamisel; kui see nii pole, võib juhtuda, et ihu enam ei suuda ja nii nõrgeneb ka vaim.

(Püha Serafim Saarovist, “Vaimulikud juhtnöörid.”)

Tuleval laupäeval on pühad Isad seadnud nende mälestuse, kes on silma paistnud askeesiga.

Me mälestame neid pühakuid kui inimesi, kes ärgitavad meid käima meeleparanduse rasket teed ja on selles meie eestkostjateks.