Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul täitub sada aastat

7. juulil 1923. aastal andis üleilmne patriarh Meletius IV koos püha sinodiga välja tomose (akti) Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) autonoomia ehk osalise isesesivuse kohta. Soome õigeusukirik sai samalaadse akti päev varem.

„Õigeusk Eestis on pidanud palju läbi elama ajaloo raskuste tõttu, teda on räsinud nii okupatsioon kui ka stalinistlik ideoloogia,“ ütles EAÕK kirikupea, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus.

„Eesti õigeusukirik, „alles jäänud jääk armuvaliku järgi“ (Rm 11:5), mis on vaatamata oma ajaloo ja vintsutuste ja tagakiusamiste tõttu eelmisel sajandil äärmusteni paljaks riisutud, saab olla Jumala jaoks vaesena evangeelses hapruses tõelise dialoogi eeskujuks ja üheks osapooleks mitte üksnes õigeusumaailmas, vaid ka kõikides oikumeenilistes instantsides,“ lausus metropoliit Stefanus. „Selline olek keelab igasuguse konfessionaalse uhkuse ja kõiksugu kultuurilised üleolekud, see on omane alandlikule ja teenivale kirikule, kes ihkab Kristuse evangeeliumi tänu ning ohverduse valgust maailma elu valgustamiseks, selgitamiseks ning õigustamiseks.“

Eesti kuulutas end 1918. a iseseisvaks vabariigiks ja võitles selle iseseisvuse välja Vabadussõjas. Selles võitluses osalesid ka apostlik-õigeusku Eesti kodanikud. Varem Vene kirikule otse allunud kirik vajas uut staatust ega saanud piirduda ebamäärase ja piiratud omavalitsusega, mille Vene kiriku patriarh ja sinod olid andnud. Lisaks katkes 1922. a sidepidamine kirikuga enamlikul Venemaal.

Eesti kirik otsustas oma 1922. a. täiskogul pöörduda õigeusu kõrgeima keskuse, oikumeenilise patriarhaadi poole, taotledes selle eestkostet ja kaitset. Kuigi alguses küsiti täisiseseisvust ehk autokefaaliat, saavutati 1923. a Konstantinoopolis peetud läbirääkimistel, kus EAÕK ülempiiskop Aleksander viibis koos Soome kiriku esindajatega, autonoomse staatuse kinnitamine. Kiriku uus staatus kuulutati praktilistel põhjustel avalikult välja 23. septembril 1923.

1940. aastatel oli Eestis ca 200 000 õigeusklikku, kuid tollase okupatsiooni tõttu läks metropoliit koos paljude vaimulike ning kirikuliikmetega Rootsi ning põgeneti ka mujale. 1945.-1996. meie kirik kanooniliselt kodumaal ei tegutsenud. 1996. a taastas oikumeeniline patriarhaat EAÕK autonoomia, korraldati rahvahääletus, kumba kirikusse (kas EAÕKsse või Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikusse) keegi vaimulik või kogudus soovib kuuluda, ning pärast seda algas kiriku ülesehitustöö. Õigeusklike arv on sellest ajast omajagu kasvanud: EAÕK taastamisel 1993. aastal oli kirikus õigeusklikke ca 6000, tänaseks on kiriku liikmeskond kasvanud ligi 33 000ni. Tänavu, meie kiriku sajandal juubelil, tähistame EAÕK 100. aastapäeva septembris Tema Pühaduse Oikumeenilise Patriarhi Bartolomeuse ametliku visiidiga, mis tipneb 16. septembril Värskas peetava avaliku jumaliku liturgiaga vabas õhus.