Metropoliit Stefanus: Abielu toetab ühiskonna püsimist

Abielu ümbermõtestamine on ohtlik eksperiment, mis muudab inimeseks olemist tervikuna – seda enam, et tegelik vajadus selle järele puudub.

Avalikkuses tihti kasutatav termin “abieluvõrdsus” on ebaõnnestunud ja eksitav. Praegugi kehtib ju abieluvõrdsus, mis võimaldab kõigil, kel pole erilisi takistusi, abielluda viisil, nagu seda aegade algusest on mõistetud. Ehkki on selge, et riik vaatleb abielu ennekõike juriidilisest küljest, ei saa kuidagi mööda ju ka selle olemusest ja mõistest inimeste teadvuses, mis hõlmab asja palju laiemalt. Muutes abielu õiguslikku tähendust tekitatakse ebakõla selle mõiste igipõlise ja enesestmõistetava sisuga.

Apostlik-õigeusu kirik peab ühe naise ja ühe mehe vahelist kestvat abielu terve ühiskonna ja inimsuhete alustalaks. Seejuures kuulub meie arusaamas abielu inimese olemuse juurde, olles seatud nõnda juba maailma loomisega. Veel enam, abielu peegeldab Jumala ja maailma, Kristuse ja kiriku ühendust. Monogaamne mehe-naise abielu on olnud valdav pea kõikide tuntud tsivilisatsioonides. Selle põhjalikum ümbermõtestamine on ohtlik eksperiment, mis muudaks inimeseks olemist tervikuna.

Peame kõiki inimesi lugupidamist ja õiglast kohtlemist väärivaiks. Pühakirja keeles on inimene loodud Jumala näo järgi. Kuid igaühest lugupidamine ei tähenda kõigi eluviiside ega tegude heakskiitmist. Eriõigused mõnele vähemusele ei pruugi üldisi inimõigusi edendada; võib ju eri tunnuste põhjal ühiskonnas leida pea lõpmatul hulgal vähemusrühmi – me kõik kuulume vähemalt mõnda vähemusse. Vajame piiri ohutu ja ohtliku, mõistliku ja ebamõistliku vahele ja arvame, et just abielu on üks selline institutsioon, mida ei tohiks muuta iga uue teooria või moe järgi.

Oleme kindlad, et samasooliste paaride probleemide lahendamiseks piisab täielikult kooseluseaduse täiendamisest. Asjaolu, et kirikutena olime 2014. a selle seaduse vastu toona esitatud kujul tulenes mitmetest välistest ja sisemistest asjaoludest. Juba ammu oleme koos teiste kirikutega kutsunud üles sätestama põhiseadusse abielu mehe ja naise liiduna ning lahendama teistlaadi paaride mured kas kooseluseadust täiendades või uut taolist välja töötades. Kahjuks on see ettepanek jäänud olulise vastukajata.

Kuna praktiline vajadus sooneutraalse abielu järgi puudub, saab seda käsitleda vaid püüdena kellegi enesetunnet rahuldada. Paraku riivab abielumõiste ümbermõtestamine paljude teiste enesetunnet. Osutused võrdsele kohtlemisele avavad, nagu eelpoolgi ütlesime, tee paljude teiste seksuaal- ja muude rühmade õigustatud nõudmistele. Kui praegu astuksime ühiskonnana sammu samasooliste abielude seadustamisel, siis milline on järgmine samm? Soovitame selle üle mõelda.

Peale muu mõju saab teiste riikide kogemuste põhjal teha järeldusi selle kohta, millele sooerapooletu abielu seadustamine ukse avab: soovahetuse laiendamine üha noorematele, LGBTQIA2S+ (Lesbian, Gay, Bisexual, Transgender, Queer ja/või Questioning, Intersex, Asexual, Two-Spirit jne) ideoloogia või -poliitika kritiseerijate vaigistamine, süvenev ühekülgne seksuaalkasvatus lastele jne. Kinnitused, et taolisi asju ei järgne, on väheusutavad pärast tõsiasja, et oleme jõudnud samasooliste abielu kehtestamine lävele hoolimata korduvatest alates 2014. a kuulda olnud kinnitustest, et seda plaanis ei ole. Lubadused, et kirikud võivad edaspidigi keelduda taoliste “abielude” registreerimisest või laulatamisest, pole samuti midagi, milles võiks kindel olla.

Meie põhiseaduses pole sätestatud riigikirikut ega -usku. Samas ei leia sealt ka viidet ühelegi muu kindlapiirilisele riiklikule ideoloogiale. Ometi tundub viimasel ajal, et osa end progressivistlikuks nimetavaid sotsiaalset õiglust lipukirjaks seadvaid juurtelt marksistlikke ideoloogiaid on otsekui kaaperdanud meie avaliku ruumi ja poliitikute meeled. Peame seda ohtlikuks, sest olukord meenutab üha enam üht teist ühiskonnakorda, millesse me vist keegi naasta ei soovi.

Usuline äärmuslus ja fanatism pälvivad nii ühiskonna kui enamiku kirikute põhjendatud hukkamõistu. Kuid kas need erinevadki nii väga ilmalikust fanatismist, mis paneb kiirustama ja kasutama ükskõik milliseid vahendeid, et mõnd õigeks peetavat seisukohta läbi suruda? 

Siit jõuame veel ühe seotud teemani. Väga paljude kristlaste, aga ka elu tervemõistuslikku korraldust pooldavate mittekristlaste jaoks, tähendaks abielu mõiste säärane moonutamine sügavat pettumust meie riigis. Kui ühtede puhul tähendab see pigem kibestunud enesessetõmbumist, siis teiste puhul võib see suurendada vastuvõtlikkust vaenulikule propagandale, mis kindlasti ei jäta meie riigi tehtud vigu tähele panemata, samuti äärmuslusele kaldumist. See on praeguses julgeolekuolukorras vägagi ohtlik. Eriti suurena näeme taolist ohtu mitte-eestlaste puhul.

Kutsume kõiki osapooli üles ühiskondlikule sisulisele arutelule, et ühiselt mõtestada abielu institutsiooni olemus ja tähtsus meie rahvakillu edasises käekäigus. Ilmaliku rahvatarkuse abil väljendatuna: tark mõõdab enne üheksa korda ja siis lõikab, mitte vastupidi. Pühakirja abil väljendudes kuningas Saalomoni tarkusesõnadega: „Arutu agarus pole hea, ja kelle jalgadel on kiire, eksib ära.“ (Õp 19:2)