Kõrgestipühitsetud metropoliidi Stefanuse kõne EAÕK täiskogul 5. novembril 2022. a.

Auväärsed Tartu piiskop Eelija ning Pärnu ja Saare piiskop Aleksander,

meie vaimulikkonna armsad liikmed, preestrid ja diakonid,

meie kallid õed püha Eelkäija skiitast Reomäelt,

lugupeetud Konstantinoopoli Oikumeenilise Istme arhondid,

armsad koguduste esindajad, külalised ning meie kiriku sõbrad!

Alustuseks soovin ma kõigepealt öelda, kui suur on minu rõõm teid kõiki siin täiskogul näha. Tänan teid teie kohaloleku eest ning selle eest, et tunnistate täna meie ühist pühendumist oma kirikule ja tema evangeeliumile.

Suur tänu veelkord teile kõigile, kes te moodustate üle terve Eesti tõelise ustavate õigeusklike kogukonna olles alandlikud, aktiivsed ning hoides ajast aega elus õigeusu tõrviku leeki. Nõnda pakute te ühiskonnale pilti ühtsest kirikust, mida me järjepidevalt kuulutame. See teebki väga eriliseks praeguse hetke, mida me siin kõik koos jagame meie püha Platoni pilgu all.

Täna saame siin koos näidata, et kurjus, kuri vaim, on juba alistatud kõige läbi mida me teeme Kristuses. See ongi kujutis Pühast Kolmainust, mis peab alati valitsema ning olema üle kurjuse toidetud poolikutest arusaamadest, sest kurat on lõhestaja, ja evangeelium kirjeldab teda kui «valetajat, algusest peale mõrtsukat ning valede isa» (Jh 8:44). On tõsi, et kirik on «Jumala elu inimestes». Elu, milles igaüks vastavalt oma kutsumusele ja omaenda olemusele õpib tundma Jumalat kui Püha Kolmainu kolme isiku osadust, kes jagab sedasama jumalikku olemust. Elu, mida mõistetakse eelkõige tõelise teenimise ja vendluse kogemusena armastuses.

Kirik on kogukond, millel on oma kindel ülesehitus. See ei ole pelgalt usu ja südamete kogukond. Täpsustagem siin kohal, et nii piibli kui ka pühade isade kirjade kohaselt ei seisne Jumala riik üksnes südamete sisemises kogemuses. Jumala riik on kõigi osadus Kristuse isikus. Ent on oluline millise Kristuse – Jumala riik võib olla osadus vaid selle Kristusega, kaeda apostlid on kuulutanud ja õpetanud.

Me oleme taas kutsutud oma kohustuste juurde, pidades silmas ainuõiget Kristuse tunnistust, mida mõistavad ja kuulutavad üksnes need, kes seda tõesti soovivad ja on selles täielikult veendunud. Et meie püha kirik oleks tänu oma liikmetele tõeliseks valguseks inimkonna teel, et kirik oleks meie ühiskonna jaoks kompass tormides, sest nii paljud marud räsivad teda ning et ta oleks tõeliseks kohaks, kus igaüks, nii nagu ütleb üks kaunis Aafrika väljend, «saab oma hinge laiali laotada» ning oma mured ära rääkida.

Kirikuks olemine kannab endas Jumala tõotust, mida on meie kaasaegsetel nii raske kuulda ja mis meile, kes me oleme Kristusest, on nii lihtne ära tunda: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni» (Mt 28:20). Selline on meie kindlus, selline on meie varandus: usk Jumalasse, palve, paastumine, meeleparandus on meie tunnistajad ja meie tugi, et me ületaksime meid ees ootavaid katsumusi. Nende kaudu leiame me jõudu seista vastu kurjale, kes püüab külvata umbrohtu Jumala pühaduse ja ligiolu sekka ühiskonnas mistõttu on selles nii palju viha, mis võib viia vägivallani, ning kus leidub nii palju väsimust ja heitumust.

Tänapäeval on kiriku jaoks suureks katsumuseks, et ta leiab end kohati jõuetuna praeguste murrangute ees, mille lõppu me veel ei näe. Kuid samal ajal avastab kirik uuesti, et ta on «teenija ning kõik on lõpuks arm», kaugel võimu kiusatustest ja illusioonidest, mis on teda tihti kõrvale juhtinud tema tõelisest ülesandest. Ning seda, mu armsad, ei saa mitte keegi peale meie tunnistada ega kinnitada!

Foto: diakon Andreas Noorhani