Tema Pühaduse kõne Kihnu muusikakooli õnnistamisel

TEMA PÜHADUSE OIKUMEENILISE PATRIARHI BARTOLOMEUSE KÕNE

KOHTUMISEL KIHNU MUUSIKAKOOLI ÕPILASTEGA

9. septembril 2013

Kõrgestipühitsetud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus!

Kõrgestipühitsetud ja pühitsetud vennad ülemkarjased!

Armas koolidirektor!

Armsad õpetajad ja lapsed!

Oleme väga rõõmsad, et meie külaskäik teie kodumaal, Eestis, toob meid täna ka teie kooli. Saabusime siia Konstantinoopolist, linnast, kust enam kui tuhat aastat tagasi tuli ristiusu valgus ka siia põhjamaile.
Oleme rõõmsad ka selle üle, et Jumal lubab meil teiega tutvuda ja pöörduda teie poole mõne sõnaga ja nõuandega, nagu on soovinud ja palunud teie kõrgestipühitsetud metropoliit, kes nõnda palju teid armastab ja teie peale mõtleb.

Täname südamest selle vastuvõtu ja teie armastuse eest, mida meie kaudu osutate Oikumeenilisele Patriarhaadile, mida me esindame.
Kool, milles oleme, annab teile võimaluse viljelda paremini oma muusikaandi, mille Jumal on teile kinkinud, seda kasvatada ja kasutada. Seda kõike soovime teile kogu hingest omas isalikus armastuses.

Kuid mida tahes te elus ka ei teeks, eriti veel, kui teid saadab edu, ärge unustage kunagi Teda, kes on kõige hea allikas, Jumalat.
Oma elus tuleb teil kindlasti ette ka palju raskeid valikuid. Tuleb palju hetki, mil peate valima hea ja halva vahel, vooruse ja patu vahel. Seepärast peate juba praegu valmistuma sellisteks silmapilkudeks, elama kiriklikku elu, püüdma täita Jumala käske, mis on evangeeliumis, uurima seda ja ka vaimulikke raamatuid, mida Kirik pakub.

Ärge unustage, et õnn pole mugavuses ega kerges elus, rikkuses ega toreduses. Vaevanägemine, raskused ja võitlus, tihtipeale ka valu, on vahendid, mille Jumal meile annab, et me jõuaksime Tema juurde ja võtaksime Teda vastu. Seepärast peab valima raske, mitte kerge. See, mis väsitab ja on nõuab vaeva, pühitseb teid ja teeb teid vääriliseks Jumala ees.
Selles võitluses pole te üksi. Teiega on pühakud, Kiriku märtrid ja iseäranis Eestimaa märtrid.

Praegusel ajal, lapsed, pole kellelgi kerge olla ristiinimene, elada kristlikult. See, kes elab kristlasena, võib kohata inimeste pilget ja kiusu. Inimesed, kes teevad paha, kes teevad pattu, ei või kannatada, et on inimesi, kes elavad teistviisi kui nemad, kes elavad nagu Jumal tahab, ja seepärast kritiseerivad tema elu. Isegi kui keegi midagi ei ütle võib inimene ise tahta olla nagu teised, et teda ei kritiseeritaks.

Aga nähke teie vaeva, et olla, nagu Jumal tahab teid olevat, mitte teised inimesed. See tähendab, olla ausad, puhtad, head, näidata välja armastust kõigi vastu, armastada oma vanemaid ja kuulata nende sõna, kuulata ja austada oma õpetajaid, kes teie heaks tööd teevad. Siis õnnistab Jumal teid teie elus ja aitab üle iga raskuse.
Meie elu eesmärk on jõuda Jumala juurde. Milline on Jumal? Seda ütleb meile evangelist Johannes: „Jumal on armastus“. Seepärast on meie Kiriku õpetuse eesmärk aidata meil jõuda täieliku armastuseni, kes on Jumal. Aga täit armastust ei või olla seal, kus on kasvõi jälgi egoismist ja isekusest.

Egoistlik inimene ei suuda armastada, sest armastada teist tähendab panna tema alati esikohale, ületada iseennast, elada teise jaoks. Teises inimese isikus peab nägema Jumalat. „Kas sa näed oma venda? Sa näed Issandat oma Jumalat“ ütlevad kirikuisad. Iga asi, mis me teeme teisele, teeme Kristusele enesele. Armastus jääb igavesti.

Kõigest hingest peame oma elus püüdma armastada Kristust. Kui armastame Teda, on kõik meie jaoks lihtne. Sest miski maailmas pole kallim Kristusest. Me ei või vahetada Teda millegi muu vastu. Ja maailmas pole midagi nii hinnalist kui meie hing. Kunagi ammu, suurte ristirahva tagakiusamiste ajal, ütles üks kohtunik seitsmeteistkümneaastasele noormehele:

„Kui sa tallad jalge alla Kristuse risti, annan sulle hõbedast saua.“
„Sellest pole küllalt“, vastas noormees.
Siis ütles kohtunik: „Ma annan sulle kullast saua.“
„Ka sellest ei piisa“, kostis kristlane.
„Mida sa kõige enam ihkad?“, küsis kohtunik.
Ja noormees vastas:
„Isand kohtunik, kui sa tahad, et ma tallaks jalge alla risti, pead andma mulle nii palju raha, et ma võiksin osta endale teise hinge, sest ma kaotan oma hinge, mis on kõige kallim asi maa peal.“
Nõnda läks ta vastu märtrisurmale.

Püha Tarsiiki oli oma märtrisurma aegu laps nagu teiegi. Talle oli usaldatud püha armulaua, Kristuse ihu ja vere, viimine vangistatud kristlastele. Tee peal püüdsid ebajumalakummardajate lapsed võtta talt armulauaande ära, kuid tema eelistas pigem surra, surus need oma rinna vastu, et Kristuse vaenlased ei saaks neid ära võtta ja teotada, sest ta teadis, et see, mida ta kandis, on Kristus ja andis oma elu Tema eest.

Nõnda käige ka teie kogu hingest oma elus Kristuse järel. Jääge Tema juurde ja Tema teeb teist oma lasteks, nagu Ta on lubanud.
Soovime teile edu koolitöös ja Jumala õnnistust.

Fotod: Erik Peinar