Tema Pühaduse kõne kiriku- ja rahvamuusika kontserdil

TEMA PÜHADUSE OIKUMEENILISE PATRIARHI BARTOLOMEUSE

TERVITUSKÕNE KIRIKU- JA RAHVAMUUSIKA KONTSERDIL PÄRNUS VÄNDRA JA SETU KOORIDE OSALUSEL

8. septembril 2013

Kõrgestipühitsetud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus!

Kõrgestipühitsetud ja pühitsetud vennad ülemkarjased!

Aulised kohaliku võimu esindajad!

Armsad kuulajad!

«Γόνοι κάλλιστοι τῆς Ἐσθονίας, ἱερόαθλοι Χριστοῦ γενναῖοι, ἱερεῖς σύν διακόνοις καί ἄλλοις τε, ἐν φυλακαῖς καί βασάνοις τό ὄνομα, ἀνδροπρεπῶς τοῦ Σωτῆρος κηρύξαντες, στέφος ἄφθαρτον, καί δόξαν λαμπράν εἰλήφατε, ὡς νέοι ἀθληταί περιφανέστατοι».

UUSMÄRTRITE TEENISTUSEST

Selle palvelauluga tasub teie patriarh täna õhtul koos „kogu Eesti apostlik-õigeusu rahvaga“ austuse, hea mälestuse ja tänulõivu lõppenud 90 aasta jooksul puhta õigeusu eest märtrisurma surnutele, keda Kristus on krooninud, tuntud ja tundmatutele Eesti isadele, vendadele ja õdedele, kes näitasid endale ja teistele, et nad ei jooksnud tühja, ehkki nende hukkamõistjad oma rumaluses ja tühisuses kergitasid end ja uhkustasid, aga „ta kadus, ja vaata, teda polnud enam; ma otsisin teda, kuid teda ei olnud leida.” (Ps 37:36).

Me toome rohket tänu ja ülistust ka Kolmainu Jumalale, sest Ta on oma ärarääkimatus halastuses lasknud meil jälle saabuda aulisele ja pühade märtritega ehitud kuulsale Eestimaale siin Põhjas, näidates teos Oikumeenilise Patriarhaadi katkematut kanoonilist ja kiriklikku sidet siinse õilmitseva autonoomse apostlik-õigeusu kirikuga, mis tema õigusvõimu alla kuulub.

Me oleme tulnud Konstantinoopolist teie juurde, vennad, õed ja lapsed, mitte otsekui mingi ülemvõimu näitamiseks, vaid et kanda Emakiriku alatist vaimu, milles te liigute ja elate ja annate tunnistust oma õigeusust sellest ajast peale, kui Konstantinoopol kirik andis teile kiriklik-kanoonilise omavalitsuse.

Me oleme tulnud Eestisse, et pühitseda koos teiega 90 aastat ajast, mil Oikumeeniline Patriarhaat andis siinsele õigeusu kiriku laevukesele autonoomia. Samas austame ja õnnistame ka kangelaslikku ja märterlikku ning meile armast Eesti rahvast, kes on juba varakult õppinud armastama, ohverdama ja andma; rahvast, keda paljud vallutajad on „õginud“, kui laenata Kreeka rahvuskangelase Makriyannise sõnu, ent alati on jäänud alles „pärm“, „haputaigen“, mis võib „kogu taigna hapuks teha.“

Me rõõmustame kogu südamest, et oleme saanud lähedalt tunda seda Jumala armu, mida autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku õitsvale viinapuule on antud. Oleme rõõmsad, et peale muude pidulike ja liigutavate silmapilkude võisime nautida seda ilusat muusikaettekannet kaunilt laulvatelt kooridelt ja ansamblitelt, kes tõid meieni neid kiriku- aga ka isamaalisi laule viise siit õnnistatud Eestimaalt, ning rahvaloomingust pärinevaid palu, mis nii hästi väljendavad iga rahva rõõme ja muresid.

Me oleme hakanud armastama mitte ainult Eesti ja tema inimeste, vaid ka tema helide ilu, mis oma „hüüdmisega“ äratab unustamatuid tundeid ja elamusi, sest, nagu teada, nii laulud, kirikuviisid, leelod kui itkud, kõik tulevad südamest. Mis aga tuleb südamest, olgu ta hea või mitte, sünnitab elamusi. Elamused aga mitte üksnes ei kandu edasi põlvest põlve, vaid peegelduvad ka kuulajate südames nagu lambivalgus ja haaravad neid.

On tõsi, et Konstantinoopoli Emakirikul on olnud ja on veelgi jumalateenistustel kasutusel bütsantsi muusika, mis on rangelt kirikulaul, loomult vaimulik ja liturgiline, vaba maisest ainesest. Selle muusika vaim sündis õigeusu jumalateenistuse rüpes, arenes ja küpses tema raames. Võib öelda, et selle muusika ehtne tava ja vaim pühitseti nende poolt, kes olid Konstantinoopol õigeusu kiriku liikmed ja sealt pärandati ta kogu õigeusu maailmale.

Samal ajal ei ole Konstantinoopol kirik oma ehtsas üleilmses mõtlemises, mis austab iga rahva erilist rahvuslikku, kultuurilist ja keelelist omapära, kunagi keelanud rahvastel kes said temalt ristiusu, seda muusikat arendada ja segada kiriku teenistuslaulusse rahvamuusika elemente, jäädes alati kindlaks kirikumuusika põhiolemusele ja viisijaotusele. Aga ka rahvad, kes võtsid temalt vastu ristiusu valguse koos jumalateenistuskorraga, võtsid samas vastu ka Kiriku laulupärimuse, mis pookis nad Kristuse õlipuu külge.

Eesti kirik teeb õigesti, kui viljeleb nii oma ehtsat kirikulaulupärimust kui ka rahvalaulu, sest nõnda viljeldakse rahva ja noorsoo vaimu ning tuuakse seda paremini usu juurde, muidugi ikka niiviisi, et ei astutaks üle piiridest, mida Jumala Vaimust juhatatud isad on seadnud kõigile kirikuelu külgedele ja tegevustele.

Vennad ja lapsed!

„Aga meie kodupaik asub taevas“ (Fl 3:20). Ka igasuguse muusika: kiriku-, rahvusliku, isamaalise, usulise, meelelahutusliku muusika kodupaigaks peab pidama taevast, sest seal, Issanda juures, on „iga hea and ja iga täiuslik kink“ (Jk 1:17), seega ka hääle, lauluoskuse ja esitamise and. Ja õigeusu kogukond kõigi oma vaimuliku, liturgilise ja kirikuelu väljendustega on nagu „uueksloov haputaigen“, mis võib hapendada ja uueks luua nii „väikese maailma“, Eesti, kui ka „suure maailma“, kogu ilma.

Olles nüüd tulnud siia ja nautinud seda helidepidu, oleme rõõmsad, rahul, õnnelikud ja tunnistame seda, et kõik usklikud, olgugi koha mõttes üksteisest ihulikult kaugel, moodustavad ometi vaimus ühe lahutamatu terviku, ühe vaimuliku koja, jaotamatu osaduse, nii nagu täna tundes koos rõõmu pärimusmuusikast, kooridest ning usulistest ja kirikulauludest.

Oleme Eestis. Ja samal ajal terves maailmas.

Väljendame isalikult oma uhkust, liigutust ja tänulikkust, sest autonoomia ajaloolisele tähistamisele olete lisanud veel teise mõõtme, mis ületab kired ning viib meid laulu ilu kaudu ühtsusele…

Soovime, et Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku elu oleks haputaigen, mis tooks rahu Püha Vaimus Eesti ühiskonnale laiemaltki, mõjuks hästi tema arengule ning kannaks head vilja ka kõigis kultuurivaldkondades ja kaunites kunstides, jätkates siinseid pikki traditsioone.

Me täname ja õnnistame kogu oma pariarhlikust südamest iseäranis Vändra ja Setumaa koore ja nende juhte selle kauni kontserdi eest, mis on hoole ja vaevaga ette valmistatud ja meile õnnestunult ette kantud.

Me õnnitleme teid, õnnistame teid isalikult ja soovime, et jätkaksite sama innuga, pühendudes eesti kiriku- ja rahvamuusika viljelemisele.

Me täname soojalt ka Teid, kõrgestipühitsetud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus, et oma armastuses ja vennaarmus olete lasknud selle kontserdi korraldada.

Meie Issand Jeesuse Kristuse arm, Jumal-Isa armastus ja Püha Vaim osadus olgu teie kõikidega, vennad, isad ja lapsed Issandas. Jumal hoidku Eestimaad!

 Fotod: Erik Peinar