Tema Pühaduse jutlus kohtumisel peredega

TEMA PÜHADUSE OIKUMEENILISE PATRIARHI BARTOLOMEUSE JUTLUS

ÕHTUTEENISTUSEL TALLINNA PÜHADE SIIMEONI JA ANNA KATEDRAALIS

7. septembril 2013. a.

Kõrgestipühitsetud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus!
Kõrgestipühitsetud ja pühitsetud vennad ülemkarjased!
Armsad lapsed Issandas!

Meie Tagasihoidlikkus, oikumeeniline patriarh ja õigeusu kristlaste vaimulik isa, on väga rõõmus ja liigutatud selle üle, et Issand annab talle täna õnnistuse isiklikult suhelda teie ja teie perekondadega, Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku tänase ja homse päevaga.

Viibides nüüd kolmat korda teie kaunil kodumaal, Eestis, saame kinnitust jõupingutustele, mida teete, et Issanda arm ja heldus oleks teiega, et elada alati Kristuse rõõmus praegusel ajastul. Eriti on see saanud võimalikuks pärast jumalavallatu võimu langemist, mis püüdis õõnestada perekonda, selle algeid ja väärtusi, selle tähendust inimese ja kogukonna, eriti kristliku kogukonna, elus.

Me teame elukogemusest, et inimlik jõupingutus ühes või teises asjas pole kerge ega ole üksinda piisav, et vilja kanda. Iseäranis on see nii praegusel ajastul, mil valitseb materialistlik suhtumine ellu ja püüd seletada „kõiki tõsiasju” inimliku loogikaga.

Kirik, armsad vanemad ja lapsed, ning edasi ka perekond, mis koosneb õigesti ja Jumala käsku mööda mehest, naisest ja lastest, pole mingi ühing ega lihtne kooslus, vaid üks ihu, nagu apostel Paulus seda imeliselt kirjeldab. Võrdlus nende kahe vahel on tabav ja tõeline. Kirik ja abielu. Peigmees ja Pruut. Ihu ja liikmed.

See nii kiriklik kui ka perekondlik osadus, mida tähistavad salasused ja usu kuulekus, leiab oma salajase pühitsuse abielulaulatusel, mis kirikuisade järgi on kaasloomise salasus, pea ja ihu olemuslik ühendus armastuses ning toob tervise ja elu, see on pääsemise ja pühitsuse.

Õigeusu Kirikus on nii, et ükski liige ei või omapäi ega omatahtsi tegutseda, rikkudes ülejäänud liikmete kooskõlalist teenimist ja siirast osadust armastuses ja usu ühtsust ega või neid põlata või neist mitte teada tahta, sest nii sünniksid korratuse, rahutuse, erimeelsuste, lõhede ja eksiõpetuste vähirakud. Samuti on ka pisukeses kirikus – perekonnas – vaja on koosmeelt, armastust, ühtsust, et moodustuks ehitis, milles isa, ema ja lapsed jagaksid armuande, kohustusi ja õigusi, oleksid „omast kohast liikmed”.

Jumal õnnistab iga püüet Tema tahtmist täita, iga elu võitlust, vastavalt igaühele iga asja jaoks usaldatud talendile. Piisab, kui teadvustame õigel ajal saadud talenti ja armuannet ning sellest tulenevaid kohustusi ja igaühe isiklikku rolli, mida Jumal ootab, et mängida õigeusu kristlastena oma osa kiriku ja perekonna ihus. Me peame viima ellu selle, mis tuleneb jumalinimlikust loomusest, „võitlema korrakohaselt, et olla meelepärane sellele, kes meid sõduriks on kutsunud” (vrd. 2Tm 2:4,5), see on, Jumala seatud piirides ja tingimustel, sest Ta on loonud inimese „meheks ja naiseks”, ja et mitte olla mõnede sarnased, kes ”oma ihu ise häbistavad. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti” (Rm 1:24-25).

Meie Issanda Jeesuse Kristuse järgi, kes õnnistas perekonda pulmas Galilea Kaanas ja muutis vee veiniks, see on rõõmuks ja peoks, ja Tema ihu, Õigeusu Kiriku, jaoks on tundmatud ja hukkamõistu väärt samasooliste isikute paarisuhted, sest need on patu, mitte seadusliku rõõmu tagajärg. Need on tegevus, millega „naised on  vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise
vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala
tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär” (Rm 1:26-28). Vennad, õed ja lapsed, ärgu sündigu teie, Eesti õigeusuliste seas, nõnda!

Igapäevaelu maailmas nõuab paratamatult tööd ja pidevat hoolt majanduslike ja väikeste asjade pärast, hoolitsust perekonna, eriti laste eest, ja paljud mured täidavad meie lühikese aja. Maapealset elu iseloomustab rahutus ja ebakindlus tuleviku suhtes, tööalased, majanduslikud ja perekondlikud probleemid, mis tihti pitsitavad südant ja loovad lämmatav õhustiku, ja õhutavad inimest otsima muid väljapääse, põgenema muude asjade juurde ja mujale, mitte Kristuse, meie ihude Jumala juurde.

Kuid usklike igapäevaelu peab olema kantud teisest nägemusest, teisest vaatest kui muu maailm seda teeb. Me peame lähtuma vaatest, mis annab elule mõtte ja muudab ta tunnistuseks Kristuse ligiolust.

On hea, kui palve alustab ja lõpetab päeva, aga pakub kosutust ka sobival hetkel päeva ajal. Ent aja paine, vältimatu pinge ja inimlikud mured segavad pahatihti palvetada ja Jumalaga kõnelda.

Prohvet Taavet, ehkki ta kandis valitsuskeppi ja vastutust terve rahva eest, ülistas „seitse korda päevas” Issandat, kes kutsub meid valvama ja palvetama, et me ei satuks kiusatusse ega lõhuks Tema ihu ühtsust, mille oluline rakuke on perekond. Perekond hoiab miniatuuris alal „Jumala meelespidamist”, kellele kuulub iga päeva algus ja lõpp. Kui me tahame, siis leiame aja. Peaasi, et me ei satuks kiusatusse ja et Issand päästaks meid kurjast, kes pahatihti kaasinimeste kaudu meie vastu tegutseb.

Muidugi on alati muresid ka seepärast, et elame laiemas inimühiskonnas. Kunagi ei tohi aga unustada, et perekonna, mehe, naise ja laste probleemid ei tohi lõhkuda püha sidet, mille Jumal on õnnistanud abielusalasuses, kaasloomise ja inimsoo igavikustamise salasuses. Kui mõtleme, et Looja on seadnud meid, abieluosadusse kroonituid ja selles seadust mööda elavaid, enda kaasloojateks, mõistame perekonna tähendust, väärtust ja pühadust.

Sellel loomise ja kaasloomise areenil peab elama ja liikuma iga õigeusu perekond, iga abikaasa ja laps peab aitama teise koormat kandma, täites nõnda Kristuse seadust kannatlikkuse, pühitsuse ja vooruse kaudu, mis kindlasti toob maapealset rõõmu ning ka igavest rõõmu ja pääsemist.

Meie Õigeusu Kirik on loomult võitlev. Samuti on ka perekonna loomuseks pidev võitlus mis toimub inimese südames. Inimest kutsutakse pidevalt valima hea ja kurja vahel. Hea tähendab, et inimene pöördub taeva poole. Kurjaga käib enamasti kaasas liha ja lihameele tugev tõmme sügaviku ja põrgu poole.

Elades Kirikus ja perekonnas püha Kolmainu isikute eeskujul, on meil, õigeusu kristlastel, relvad võitluseks kurja vastu: askees, see on enesetaltsutamine, palve ja ärksus, valvsus. Ilma nende vahenditeta ei ole inimesel võimalik kirgedest puhtaks saada ja tõusta kõrgeima hüve, Jumala, juurde.

Meie Kirik on märtrite ja kangelaste kirik. Kristus näitas meile esimesena vaevarikast tõusuteed, milleks on elu Temas. Nähkem vaeva kõigest jõust, et meid arvataks Tema valitute hulka. „Käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega!” (Rm 13.11-12).

Vennad, õed, isad ja õnnistatud järeltulijad, õigeusu perekondade helged lapsed!

Me armastame teid. Me oleme teie üle uhked. Me õnnistame teid. Me tulime kaugest idamaisest Konstantinoopolist siia Põhjamaile, kaunisse ja õitsvasse Eestisse, et teiega suhelda ja julgustada teid kui õigeusklikke perekondi. Issand ja meie Kirik ja meie, teie patriarh, ootame teilt, et te oma peresuhetes ning igaüks oma suhtes teiste koguduseliikmetega kõnniksite armastuseosaduses ja vastastikuses austuses, nii et teise rõõm oleks teie oma rõõm, ja et teise võitlus, vaev, puudus ja valu oleks ka teie omad. Mitte vormiliselt ja üleolevalt, vaid tõelises ja siiras armastuses.

Vennad, õed ja lapsed!

Pühal õhtusöömaajal pöördus meie Issand kõige inimsoo alguseta Isa poole ja palus: „Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest. „ (Jh 17:14-15).

Olla õigeusklik ristiinimene, väikese loomuliku perekonna liige ja samas igavese Jumala ainsa Perekonna liige, see nõuab meilt Tema seaduste järgimist, et mitte minna vastuollu Jumala tahtmisega. Nõnda ei ole elus ettetulevate küsimustega silmitsi seismise juures lahenduseks see, et põgeneme maailma asjade eest, vaid et hoidume kurjast: „…aeg on piiratud. Sellepärast siis need, kellel on naised, olgu nii, otsekui neil ei oleks, ja need, kes nutavad, otsekui nad ei nutaks, ja kes rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks, ja kes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud, ja kes seda maailma kasutavad, otsekui nad ei kasutaks seda. Sest praeguse maailma pale on möödumas.” (1Kr 7:29-31).

Ärgem unustagem, õigeusu perekonna liikmed, et Kristus on „Jumala Tall, kes kannab ära maailma patud”, nagu ütles ülekohtuse Heroodese poolt hukatud õiglane Ristija Johannes (Jh 1:29-30). Kristus anti ära „maailma elu eest” (Jh 6:52), et meil „oleks elu ja oleks seda ülirohkesti” (Jh 10:10-11). Need jumalikud sõnad seavad kohustusi ka meile, vanematele ja lastele, sest te olete kutsutud olema „maailma valgus”. Seiske siis kindlalt kõrge vastutustunde ja õigeusu vaatega maailmale. Ärge saage nagu maailm, ärge samastage end maailma ja tema patuga, vaid ”kasutage maailma tänuütlemisega”.

Täname teid tähelepanu eest ning väljendame oma kiitust ja rahulolu kõigi vastu, kes te kas avalikult või varjatult, ükskõik mis viisil annate oma osa Kiriku töö edendamiseks siin maal, oma Jumala Vaimust juhatatud ja kõrgestipühitsetud ülemkarjase, Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Stefanus juhtimisel, keda me armastame, hindame ja õnnitleme tema tööde eest ja selle eest, et siin on kohal nõnda palju õigeusu rahvast ning perekondi. Õnnistagu Issand teid, nagu Ta õnnistas Teda sülle võtnud õndsa Siimeoni, selle ajaloolise koguduse taevase eestkostja, käsi, et koos teiega ka meie, Eesti õigeusu perekonna üle uhke olev patriarh, võiksime täna õhtul öelda nagu tema: „Issand, nüüd lased Sa oma sulase rahus ära minna oma sõna järele, sest mu silmad on näinud Su õnnistust”.

„Issanda Jeesuse arm olgu teiega! Minu armastus on teie kõikidega Kristuses Jeesuses!” (1Kr 16:23-24). Aamen.

 Fotod: Gennadi Baranov