Tsaariaeg

1886 talvel tuli Tallinna Issandamuutmise kirikusse Harjumaa talupoegade esindus, soovides astuda õigeusku. Asi anti arutada Riia Vaimulikule Konsistooriumile. Samal aastal saadeti Juuru eesti rahvusest preester Andrei Tepaks-Pavlov ja köster Mihail Uusna. Õigeusku astus umbes tuhat inimest Angerja, Järlepa, Mahtra, Kuimetsa, Kaiu, Juuru ja Lohu vallast.  (Berens 1995:21;22)

12. mail 1887 avati iseseisev Juuru kogudus, millesse kuulusid Juuru, Ingliste, Vahastu, Kaiu, Kuimetsa, Triigi, Kuivjõe, Tuhala, Kohila, Hageri, Kernu ja Rapla vald(Ibid:22)

Esimesed Jumalateenistused toimusid taludes. 1890 kinkis Juuru mõisnik kogudusele oma maast 5 hektarit. 1891. aastal valmis koguduse maja. Juuru ehitati arhitekt Bernhardi projekti järgi üks kauneimaid ja suurimaid õigeusu kirikuid Eestis. Kirik ehitati kahe altariga. Ehitust finantseeris Ufa kaupmees Pupõšev 27 000 rublaga. Kirik pühitseti rahastaja isa mälestuseks, püha Vassili (Basiliuse) auks. Kõrvalaltar püha Sergei mälestuseks. Koguduse maa-ala diameeter oli 80 kilomeetrit.(Ibid:22;23)

Juuru kogudus kasvas 1500 liikmeni. Suurte vahemaade ja õigeusklike arvukuse tõttu tekkis vajadus uute koguduste loomiseks. Püha Sinodi määrusega 04.11.1893 nr 5224 Riia ja Miitavi piiskopi Arseni ajal asutati uus iseseisev Angerja kogudus. (15.02.1893 Riia Vaimuliku Konsistooriumi määrus nr 6310.) Vastloodud kogudusel puudus oma pühakoda. 1897. aasta lõpul otsustati kiriku asupaigaks Kapa-Kohila uue raudteejaama lähistel oleva maa-ala kasuks. Otsustamine võttis aega kolm aastat ja oli seotud suurte raskustega. Vastuseis oli maa omaniku poolt. Uus kogudus jagunes kahte „parteisse”. Kumbki soovis kirikut oma kodukoha lähistele. Ühed tahtsid seda Kapa-Kohilasse, Angerja ja Pahkla rahvas Angerja külla. Mõlemad seisukohad arutati läbi. Otsustati Kapa-Kohila kasuks (29.01.1898 Riia Vaimuliku Konsistooriumi määrus nr 418). (Angerja…)

1893  teenis koguduse  esimese vaimulikuna  preester Vassili Olter. 1895 teenis lühikest aega prJoann Teppo. Pärast teda määrati samal aastal koguduse preestriks Karp Oberpahl. Esimeseks köstriks Joann Indrikson ja nooremköstriks õpetaja Martin Kangur. Angerja koguduse vanemaks valiti vabatalupoeg Mihail Akatus. Järgmiseks kolmaastaks oli koguduse vanemaks vabatalupoeg Joann Vanaveski. Esimesse koguduse juhatusse kuulusid veel Joann Kendler ja Peeter Liiv. (Angerja…)

Jumalateenistusi peeti Salutaguse koolimajas. Väikeses ruumis oli raske kirikulisi majutada, kuna oli kitsas ja umbne. Rahvas kannatas õhupuuduse käes, ette tuli ka minestamisi. Raske oli õigeusu liturgiat kogu tema ilus mahutada kitsasse ruumi. Äsjastel õigeusku tulnutel oli raske mõista ja tunnetada jumalateenistuse korda ja dogmaatikat. Jumaliku liturgia iga väiksemgi detail moodustab lahutamatu osa tervikust. Eriti raske oli pidada suuri õigeusu pühi. Nendes oludes tuli ette ka „kirikuvargust” (õigeusklikud käisid armulaual luteri kirikus.) Usuvahetajaid kiusati taga mõisnike poolt. Töötas õigeusu vastane propaganda, kujutades koguduse liikmeid ainelise heaolu nimel petetutena. (Angerja…)

Õigeusu põhitõdede omandamine viidi eestikeelse kirjavara vähesuse tõttu inimesteni suuliselt. Katehhumeenidele õpetati õigeusu palveid, pühakirja ja kiriku sümboleid. Tarvitusel oli raamat „Mis vahe on Lutteri ja Õigeusu kirikul”. Kuna palvemaja ei asunud koguduse maa-ala keskel, tuli jumalasõna viia ka 20-30 versta kaugusel elavate usklikeni. 1895 peeti teenistusi ka Pahklas. Järlepast pärit koguduseliikmed soovisid ühineda Juuru kogudusega. Juurus oli kirik ja see asus Järlepale lähemal. (Angerja…)

Koguduse esimestel aastatel ei ole õigeusu kirikust lahkujaid. Suhted muude usklikega olid sel ajal tasakaalukad. Halvustamist oli ühiskonna ülemkihtide poolt. Luterlastest talupoegade ja õigeusklike suhted olid head. Märgatav oli uudishimu ja huvi õigeusu teenistuste ja kombestiku vastu. Halba suhtumist näidati nende õigeusklike suhtes, kes oma vääritu käitumisega selleks ise põhjust andsid. (Angerja…)

Angerja kogudusel oli sel ajal kaks abikooli – Salutagusel ja Pahklas. Esimene neist tegutses juba enne Angerja koguduse loomist, kuuludes Juuru koguduse juurde (avatud 09.11.1887). Kool asus talupoeg Joann Vanaveski maadel. Rendiraha 50 rubla aastas. Kuna hoones peeti ka palvusi, maksti lisaks 20 rubla. Pahkla kool asus kuue versta kaugusel ja avati 16.01.1895. Asus Külaotsa talu maadel, mille omanikuks oli Feodor Vesiloik, rent 50 rubla aastas. Esimeseks õpetajaks selles koolis oli Georg Rungi. 22-aastane Pärnumaa taluperest pärit mees. 1894 lõpetas ta Tartu õpetajate seminari. 1895 määrati Pahkla kooli õpetajaks, aastapalgaga 200 rubla. 1897 detsembris lahkus ta ametist tervislikel põhjustel. 1898 oktoobris asus tema asemele 17-aastane Tartumaalt pärit Vladimir Paev, kes oli pärast Tartu linnakooli lõpetamist läbinud kursused Kreisi ministeeriumikoolis ja andnud õpetajaeksamid. Mõlemates koolides toimus õpetamine eesti ja vene keeles. Kehtisid ju veel venestusaja seadused. (Angerja…)

1893 saab rääkida koguduse raamatukogust. Esimesed 19 raamatut annetas kogudusele piiskop Arseni. 1894 täienes raamatukogu Püha Sinodi annetustest. Samal aastal saadi Balti Eesti õigeusu vennaskonnalt vene-eesti keelsed teenistusraamatud. (Angerja…)

Kiriku rahaline olukord sõltus annetajatest väljaspool kogudust. Toetusi saadi Sinodilt ja ka väljaspoolt Eestit, näiteks Stavropolist ja Kroonlinnast. Kuna usuvahetajad olid pärit just vaesemast elanikkonnast, moodustasid nende annetused koguduse sissetulekust sisult väärtuslikuma, ent rahaliselt tühise osa. Vaimulike palkadeks määras Püha Sinod preestrile 1300 rubla aastas, köstrile 300 ja nooremköstrile 250 rubla aastas.(Angerja…)

21.11.1898 saabus ehitusettevõtja Jaan Hopp, et kuulata maad ehitusmaterjalide tellimiseks koguduse pühakojale. 1899. aasta aprillis saabus ta uuesti koos eestöölise ja kuue maakaevaja-töömehega. Kiriku arhitekt oli Vladimir Lunski. Sama arhitekti töödest on tuntud Tartu Aleksandrite, Valga Issidori ja Pärnu Issandamuutmise õigeusu kirikud. Tööde järelvalvekomiteesse valiti juhatajana pr Karp Oberpahl, liikmetena Rapla jaoskonna talurahvakomissar Paul Miron, kogudusevanem Joann Vanaveski ning kaks koguduse liiget: Mihhail Akatus ja Mihail Levkoi. (Angerja…)

04.07.1899 toimus ehitatava pühakoja nurgakivi panek ja pühitsemine. Palaval ja päikesepaistelisel suvehommikul oli Kohilasse kokku tulnud 800 inimest, nende seas ka palju luterlasi. Kiriku ehitusplats oli kohandatud Jumalateenistuseks lillepärgade ja lippudega. Teenisid Tallinna pr Mihhail Smirnov, kohalik pr Karp Oberpahl  ja Juuru pr Mihail Uusna. Kokkutulnute seas olid paljud vene rahvusest. Teenistus toimus eesti ja kirikuslaavi keeles. Laulis neljakümneliikmeline koor köstrite Joann Indriksoni ja Martin Kanguri juhatusel. Kolmetunnise teenistuse lõpus lauldi „palju aastaid” keisrile ja tema perekonnale, Püha Sinodile, kohalikule vaimulikule ning kogudusele. Kõrghetkeks oli nurgakivi panek. Kaasa pandi ka päevakohane vene-eesti keelne kiri.

Kiri oli järgmine:

„Seesinane Kirik on alustatud Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel meie Issanda Jeesuse Kristuse Taevaminemise auks ja mälestuseks, õigetusku vaga Isevalitseja meie suure Keisri Herra Nikolai Aleksandrovitši Teise valitsuse ajal Rija ja Miitavi linna Piiskop Agafangeli ameti ajal Tallinna Praostiherra Mihhail Smirnovi, Angerja kihelkonna vöörmündri Rapla Jaoskonna talurahva Komissari herra Mironi Pauli, Angerja kihelkonna Preestri herra Karp Oberpahli ja kirikuehitaja podrädsiku Jaan Hoppi tegevusel, sell tuhat kaheksasada üheksakümne üheksamal aastal. Juulikuu neljandamal päeval pärast meie Issanda Jeesuse Kristuse sündimist. Aamen”(Angerja…)

Isa Mihhail rääkis koguduserahva rõõmust oma kiriku valmimisel. Tänulikkusest Jumalale ja kutsus üles palvetama võimude ja eriti keisri eest. Isa Karp kutsus rahvast andma igaüht oma panust uue pühakoja ehitamisel. „Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad ta ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, tühja valvab linnavaht. (psalm 126(127) 1.) Isa Mihhail jutlustas kiriku kui palve ja tänu toomise kohast Jumalale.(Angerja…)

1899 kestsid ehitustööd. Raskusi oli ehitusmaterjalide hankimisega kohalike mõisnike käest. Ehituse järelevalve komitee tegi märkusi – vundament polnud piisavalt sügav, lubja sisaldus segus oli väike jne. Vajakajäämistel oli oma põhjus. Ettevõtja  palkas ehitajad võimalikult kasina palga eest. Vähekogenud ja kehvad töömehed ei teinud tööd nõutava kvaliteediga. Paremad töömehed siirdusid Tallinn-Viljandi raudtee ja sellega kaasnevate hoonete ehitusele. Samal ajal elavnes ehitustegevus ka Kohila alevis. Ehituskomitee töö tulemusena saadi asjad korraldatud. Esimesel oktoobril tõsteti paika kellatorni rist. 5. oktoobriks said tehtud müüritööd. 10. novembril valmisid kuplite puitosad. Seejärel saabunud külmade tõttu ehitustööd katkesid.(Angerja…)

Kiriku õnnistamine toimus 28.01.1901. Talitusel teenisid Tallinna Aleksander Nevski katedraali üpr Simeon Popov. Tallinna praost pr Mihhail Smirnov, kohalik preester Karp Oberpahl, Tallinna Issandamuutmise kiriku diakon   Joann Mölter, kohalikud köstrid Joann Indrikson ja Martin Kangur. Kirik ei mahutanud kõiki kohaletulnuid, keda oli kokku 1400 inimest.(Angerja…)

Kiriku ehitus koos kujuseinaga läks maksma 13 500 rubla. Kolm kirikukella anti Riia vaimuliku konsistooriumi ja kolm Tallinna Jaoskonna Baltimaa Vennaste Seltsilt. Samal aastal valmis ka kirikuteenijate elamu, laut, aidad ja saun. Majas olid kahe preestri ja kahe köstri korterid, kaks klassiruumi, õpilaste köök ja magamistuba, veranda ning kelder. Hooned ehitati kroonu kuludega ja läksid maksma 14000 rubla.(Angerja…)

1897 sai kogudus endale maad. Valitsus võõrandas Tohisoo ja Kohila mõisast viis tiinu. (1 tiin=1,0925 hektarit). Tiin maad maksis 166 rubla. Kohila mõisnik annetas endise Kapa hobujaama kopli. Kokku oli kogudusel maad 7 tiinu. Kuna kalmistu jaoks maad ei jätkunud, maeti surnud Hageri luteriusu kalmistule, õigeusklikel oli seal oma osa.(Angerja…)

Köster Joann Indriksoni asemele määrati 1902  Aleksei Koškin ja viimase asemel 1904 Joann Männik. 1905 sündmustest ei jäänud kõrvale Angerja-Kohila kogudus. Kohila vald oli 1905 liikumise keskuseks Kose, Hageri, Juuru ja Rapla piirides. Sügisel peeti vallamajas suuri rahvakoosolekuid, kus nõuti eestlaste olukorra parandamist ja mõisnike ülekohtu ohjeldamist. Ka preestri juures toimusid kogunemised. Peeti nõu, et leida olukorrale lahendust. Koosolekuid peeti öösel salaja. Preestri korteris kaeti aknad paksu eesriidega. Koostati palvekirju, milles kirjeldati rahva rõhumist mõisnike poolt. Kirjad saadeti Kiievi metropoliidile, et ta need keisrile ette kannaks. (Angerja…)

Aasta lõpul jõulude ajal saabusid Kohilasse karistussalgad oma verepulmi pidama. Mahalaskmisele mõisteti tihti ka süütuid inimesi. Preester üritas surmamõistetuid päästa. Mitmed pääsesid tänu tema tegutsemisele surmast või peksust. Vallamaja ees toimus talupoegade karistamine peksuga. Isa Karp koos Hageri luteri pastori K. Thomsoniga läks karistussalka juhtinud kindral Besobrazovi juurde, soovides peksu takistada. Besobrazovi vastus vaimulikule oli: „Teie olete Jumalasulased ja kuulutate Jumalaarmu, mina olen keisri sulane ja annan rahvale hirmu. Ärge mind rohkem segage, muidu lasen ka teid peksupingile tõmmata.” (Angerja…)

17.05.1905 ilmus keiserlik manifest „Usutunnistuse vabadusest”. Varem oli keelatud õigeusklikel üle minna teiste kristlike kirikute liikmeteks. Angerja kogudusest lahkus 94 inimest. On tähelepanuväärne, et armulaual osalejate arv antud perioodil jääb samaks.(vt lisa 3) Samal aastal vahetusid köstrid, A. Koškini asemele asus Aleksei Minevski ja J. Männiku asemele Matvei Vabi. (Angerja…)

1901 avati kirikumajas Angerja kihelkonnakool. Õpetajateks kihelkonnakoolis olid preester ja köstrid. Pahkla koolis asus Aleksander Areni asemel 1904 õpetajaks Augustin Vanaveski. Õigeusu koguduse koolides õppis ka lapsi luteri kogudusest. 1908 valiti kogudusevanemaks Mihail Levkoi. 1912 vahetusid köstrid: S. Milevski asemel Andrei Linson, M. Vabi asemel Aleksei Laredei.  1914 määrati A. Laredei asemele nooremaks köstriks Aleksander Sirkel. Kogudusevanemaks kinnitati samal aastal Saku raudteejaama ülem Mark Pärn.(Angerja…)

1915 lahkus ametist vanem- köster A. Linson. 1917 olid köstriteks Georgi Pärl ja Anton Martinson. 23. juunil 1917 valiti esimene koguduse nõukogu, koosseisus preester K. Oberpahl, köstrid G. Pärl ja W. Martinson, kogudusevanem M. Pärn, J. Kandler, J. Vanaveski, M. Amisepp, K. Eisenberg, O. Allik, P. Rõõmus, V. Pärl, L. Karu, E. Mesila, E. Levkoi, A. Tšestkova ja E. Golouhov. 1919 valiti kogudusevanemaks Mihhail Aamisepp, koguduse nõukogu esimeheks Efstaf Golouhov-Kohila paberivabriku ametnik. (Angerja…)

1916- 1920 puudub kogudust puudutav statistika.

Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langesid Angerja-Kohila kogudusest:

Allik Anton Dionissi p.
Jaani Mihael Martini p.
Karu Aleksander Johannese p.
Kunila Aleksander Nikolai p.
Oberpaal Nikolai Karpi p.
Pisarev Alexev Fedoti p.
Raud Anton Johannese p.
Rõõmus August Kustase p.
Saaler Anton Martini p.
Tomson Paul Mihaeli p. (Mälestustahvlilt)

Eesti esimene iseseisvusaeg

08.08.1917 avaldasid Eesti koguduste esindajad soovi taasavada Tallinna abipiiskopkond. Tulevane piiskop pidi ühendama kõik Eesti Õigeusu kogudused ja looma uue kirikuvalitsuse. Piiskop Platoni (Paul Kulbusch) pühitsemine toimus 31.12.1917 Tallinna Aleksandri katedraalis. Esimene eestlasest õigeusu esikarjane piiskop Platon sai teenida ainult ühe aasta. 14.01.1919 mõrvasid punakaartlased ta Tartus. (Sõtsov 2004:22)

1920 moodustati Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Sinod. Piiskopiks valiti Aleksander (Paulus). 05.05.1920 väljastas Venemaa pühim patriarh Tihhon määruse, mis andis piiskopkonna esikarjasele laialdase otsustusõiguse. Juhul, kui ühendus Patriarhi ja Sinodiga peaks katkema.15.06.1920. aastal tunnistas Vene Õigeusu kiriku Pühim Sinod Eesti Õigeusu kiriku autonoomsust.(Ibid:22;23)

14.-16. septembril 1922 toimunud EAÕK täiskogu volitusel pöördusid 17.04.1923 piiskop Aleksander ja EAÕK Sinod Konstantinoopoli patriarh Meletios IV ja kõigi Hommikumaa õigeusu patriarhide poole palvega vaimulikuks kaitseks ja alaliseks kanooniliseks kirikukorraks. (Ibid:24)

07.07.1923 kuulutas Konstantinoopoli Uue Rooma peapiiskop ja üleilmne Patriarh Meletios IV sealse Sinodi pidulikul koosolekul välja otsuse EAÕK-le iseseisvusakt (Tomos nr 3348, 7.7.1923) ning võtta ta Konstantinoopoli patriarhaadi õigusalluvusse. 07.07.1923 ülendati ülempiiskop Aleksander Tallinna ja kogu Eesti metropoliidiks. EAÕK jagati Tallinna, Narva ja Petseri piiskopkondadeks. (Ibid:24;25)

1940 seisuga oli EAÕK- l kokku 156 kogudust, milles teenis 140 preestrit ja 30 diakonit. 1938. aastast oli ametis 3 piiskoppi. Põhimääruse alusel aitas metropoliidil kirikut juhtida Sinod.

Vaimulike ettevalmistus toimus Petseri Vaimulikus Seminaris ja Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, kus oli õigeusu õppetool. (Sõtsov 2004:27)

Aastail 1917-1940 ilmusid järgmised vaimulikud ajakirjad: „Uus Elu”(1918-1933), „Usk ja Elu”(1933-1940), „Laste Elu”(1933-1938), „Vaimulik Laul”(1936-1940), „Elu Tõde” (1936-1940) ja venekeelne „Pravoslavnõi Sobesednik”(1931-1940).(Ibid:27)

Vabadussõjas saavutati iseseisvus. Uus riigi- ja elukorraldus tõi suuri muudatusi ka koguduse ellu. 1921. aastal vähenes koguduse liikmete arv 327 inimese võrra. Neist 137 inimest Järlepast liitusid lähemal asuva Juuru kogudusega. Kihelkonnast asusid mujale (peamiselt Tallinna) elama 190 inimest. 1920 olid köstriteks J. Vanaveski ja W. Martinson.(Angerja…)

Kirik eraldati riigist, kirikuteenijad jäid ilma palgata. Vaimulik pidi end elatama kirikumaadelt saadavast tulust. Koguduse nõukogu taotles maad juurde Tohisoo mõisast. Liikmemaksuks kinnitati kolm marka aastas alates 16. eluaastast. 1745 marga ja 50 penni eest remonditi koguduse maja. Üleriigiline korjandus selleks tarbeks andis 1224 marka. (Angerja…)

Samal aastal sai kogudus endale surnuaia. Kalmistu asetseb kirikutagusel maa-alal. (1,5 tiinu endise Tohisoo mõisa heinamaad) Surnuaed asetseb madalas kohas, mistõttu on kevadeti raskusi haudade kaevamisega. Harjumaa riigimaade ülem teatas, et Maakorralduse Nõukogu otsustas anda 20 tiinu põldu ja heinamaad Tohisoo mõisa maadest kogudusele rendile. Maa läks kirikuteenijate ülalpidamiseks. Mõisa varade jagamisest sai kogudus 4 lüpsilehma ja ühe mullika. (Angerja…)

28.08.1920 suri kauaaegne Angerja koguduse liige, kooliõpetaja ja köster Joann Vanaveski. Koguduse nõukogusse valiti tema asemel Jaan Pavelson ja köstriks Matvei Vabi. (Angerja…)

1921 jagati maa kirikuteenijate vahel. Vallavalitsus nõudis omale kirikumaja koos liikuva varandusega, põhjenduseks, et maja olla endine kool. Vaatamata sellele, et suurem osa hoonest oli vaimulike korterid ja leerituba. Ägedate läbirääkimiste tulemusena jäi maja kogudusele. Koguduse varalisi küsimusi lahendas ja kaitses E. Golouhov. (Angerja…)

1922 valiti täiskogul uus koguduse nõukogu koosseisus: T. Allik, W. Martinson, M. Amisepp, A. Kaasik, M. Liidress, L. Krass, E. Golouhov, W. Tšertkov, T. Kasemets, A. Perloko, J. Pokmann, K. Kokk ja J. Auväärt.(Angerja…)

Samal aastal tekkisid arusaamatused koguduse ja preestri vahel. Põhjuseks oli ilmselt uus majanduslikult iseseisev olukord. Kiriku keskvalitsuse poolt saadeti asja lahendama Sinodi liige, üpr  Joann Teiss. Läbirääkimise tulemusena otsustas täiskogu preestrile toetust avaldada. Sama aasta nelipühi esimesel päeval külastas kogudust ülempiiskop Aleksander. (Angerja…)

1923  lahkus köstriametist W. Martinson, uueks köstriks valiti Georgi Lõhmus, kuna ta kohale ei ilmunud, valiti köstriks A. Okk (Angerja…).

Liturgiat peeti kirikus üks kord kuus, kuu esimestel pühapäevadel, lisaks suure paastu vältel ja suurematel kirikupühadel. 1924. aastal ehitati kirikuteenijatele uus laut. 30. novembril valiti koguduse nõukogu esimeheks T. Allik, kirikuvanemaks J. Pavelson. Kogudust lõhestasid jätkuvalt tülid majandusküsimustes.(Angerja…)

Lahkus kauaaegne koguduse tegelane E. Golouhov. „Erakondlik” nääklus avaldas mõju ka koguduse usu ja vaimulikule elule.(Angerja…)

13.11.1925 asutati koguduse naiskomitee. Esinaiseks valiti A. Tšertkova. Naiskomitee andis pühapäeviti lastele pühakirja koolitust ja tegi lastega lauluproove. 1925. aastasse jäi ka koguduse ja köstri vaheline tüli. Asja saadeti lahendama praost, kelleks oli Türi preester Theodor Kanemägi, praostkonna nõukogu liikmed J. Paal ja K. Puu. Leiti, et A. Okki poolt esitatud süüdistused nõukogu kohta on alusetud. Täiskogu avaldas koguduse nõukogule toetust.(Angerja…)

Koguduse raamatukogu juhtis A. Okk. Paraku ei töötanud raamatukogu juba pool aastat. Nõukogu nõudis A. Okkilt raamatukogu üleandmist, mida A. Okk ei täitnud. Koguduse nõukogu tõstis politsei abil raamatukapid köstri korterist välja.(Angerja…)

1926  lahkus ametist A. Okk, kogudus jäi temaga suhtlema kohtu kaudu. Uueks köstriks valiti Matvei Vabi. Samal aastal oli ka kolme koguduse – Tallinna Siimeoni ja Hanna, Juuru ning Angerja „ringjumalateenistused”. Angerjas teeniti 12. mail slaavi keeles ja 13. mail (templipühal) eesti keeles. (Angerja…)

11.12.1927  külastas ja revideeris kogudust metropoliit Aleksander. 1928 toimusid koguduse nõukogu valimised. Esimeheks jäi T. Allik, liikmeteks valiti J. Raadik, M. Liidress, P. Rõõmus, J. Hendrikson, J. Kendler, revisjoni komisjoni: W. Martinson, A. Saaler ja K. Eisenberg. Kirikuvanemaks A. Tšertkova ja abiks A. Vereštšagin. Samal aastal toimus rahavahetus, sellega seoses kehtestati uued maksumäärad: näiteks liikmemaks 1 kroon. Arvestades, et koguduse liikmete seas on vene rahvusest inimesi, otsustati, et iga kahe kuu tagant teisel pühapäeval, teisel jõulu ja ülestõusmispühal, samuti suurtel pühadel nädala sees peetakse teenistusi ka slaavi keeles.(Angerja…)

05.05.1929 valiti koguduse köstriks endine Laiksaare koguduse köster Aleksander Schults. Täiskogu otsustas teenete eest koguduse töös esitada E. Golouhov Platoni aumärgi saajaks.(Angerja…)

1930 valiti uus koguduse nõukogu: esimeheks E. Golouhov, ülejäänud liikmed jäid samaks. Kirikuvanemaks valiti J. Pavelson. Tõusis küsimus ka kiriku täielikuks remondiks. 1931 tehti kirikus remonditöid. Eelarveks arvestati 1900 krooni. Tööde teostajaks oli Petseri ettevõtja P. Stepanov. Remondi käigus tehti parandustöid ka kogudusemajas. Kiriku katus kaeti tsinkplekiga, värviti kuplid, vana lagunenud puupõranda asemele tehti tsementpõrand. Tööd läksid maksma üle 2000 krooni.(Angerja…)

1932 õnnistati kirik peale põhjalikku remonti. Teenisid metropoliit Aleksander, praost Joann Ümarik, pr Mihail Uusna, Tallinna Issandamuutmise koguduse laulukoor köster K. Puu juhatusel.(Angerja…)

1933 puhkesid uuesti üpr Karp Oberpahli ja mõnede nõukogu liikmete vahel lahkhelid. Tüliõunaks sai surnuaia heinamaa kasutamine, mis oli seni olnud preestri ja köstri kasutuses. 1931 otsustas täiskogu heinamaa välja rentida enampakkumise teel (otsus jäi protokollimata). Kui preester hakkas heina niitma, kutsusid kirikuvanem ja nõukogu esimees kohale politsei. Revisjonikomisjon märkis oma protokolli mitmeid väärnähtusi raamatupidamises ja majandusküsimustes.(Angerja…)

1934 suuremaks sündmuseks oli kauaaegse koguduse hingekarjase üpr Karp Oberpahli ametist lahkumine. Tekkinud lahkhelide tõttu oli preestril võimatu rahulikult töötada. Kuni uue preestri valimiseni jäi Karp Oberpahl ametisse ajutise asetäitjana. Täiskogu koosoleku 18.02.1934  protokollist: „Preestri ja nõukogu vaheline arusaamatus, milline juhtus 29.10.1933 p. 4 otsustati andmete puudusel tühistada ja mõlemalt poolt asi lõpetada.” Kogu lärm ja tüli surnuaia heinamaa küsimuses oli põhjendamatu. (Angerja…)

Uue preestri valimised määrati 8. aprillile, ühtegi kandidaati kohale ei ilmunud. Uued valimised seati 6. maile. Kohale saabus pr Boris Beženitski-tutvunud olude ja tingimustega ta loobus. Prooviteenistusi käisid pidamas preestrid Aleksander Beztsennõi  Tallinnast ja Aleksander Maripuu Vormsilt. 1. septembril sai asetäitjaks üpr Konstantin Gustavson Tallinnast, kes käis Jumalateenistusi pidamas kaks korda kuus. (Angerja…)

Nii lahkus Kohilast hingekarjane, kes alates 08.03.1895  juhtis koguduse vaimset elu 40 aastat. Tema energilise tahtega ehitati kirik, kirikumaja ja kõrvalhooned ning istutati viljapuuaed. Tema hooliv suhtumine rõhututesse ja lai huvidering kajastuvad koguduse kroonikas. Sündmuste loetelude vahel leiab märkimist eestlaste eluolu, kohaliku looduse ja ka kirikuellu mitte puutuvate (näiteks Loone linnuse väljakaevamistööd) sündmuste kirjeldusi. Koguduse kroonika võtab sündmusi kokku järgnevalt: „Ja kui mitte tüli mõnede nõukogu liikmetega, siis võiks isa Karp veel mitmed aastad siin töötada oma vanaduse peale vaatamata, oleks ainult koguduse liikmete keskel rohkem kristlikku armastust ja vaimu.” (Angerja…)

Sama aasta lõpul käis prooviteenistusel Mõniste-Ristiku koguduse diakon Konon Kolon. Aasta lõpul remonditi preestri korter. 20.01.1935 toimusid uue preestri valimised. Ainus kandidaat oli diakon Konon Kolon, kes valiti Angerja koguduse vaimulikuks. 10. veebruaril pühitseti Konon Kolon Angerja-Kohila kirikus preestriks. Pühitsusel osalesid: metropoliit, üpr Konstantin Gustavson, üpr Paul Kolon ja pr Joann Miltop. Teenistuse lõpul andis uue preestri isa Paul Kolon Konon Kolonile üle ametimärgi- hõberisti, mis oli saadetud Mõniste-Ristiku koguduse lauljate poolt. (Angerja…)

Enne pühitsust oli uuele preestrile koguduse liikmete poolt kingitud lüpsilehm ja üle antud möödunud aastane põllusaak: 70 puuda (1 puud=16,384 kg) kaeru, 50 puuda rukist, 30 puuda otra, kartuleid, heinu ja küttepuid. Sügisel pandi kogudusemajale uus sindlikatus. (Angerja…)

1936  uue kiriku põhimääruse põhjal kutsuti kokku koguduse täiskogu, et valida uued juhtorganid. Nõukogu esimeheks valiti E. Golouhov, tema abiks p Konon Kolon, kirikuvanemaks J. Pavelson ja abiks A. Tšertkov, sekretäriks köster A. Schults. Nõukogu liikmeteks A. Rõõmus, S. Volar, K. Kokk, A. Kressel, E. Golouhov, A. Tšertkov ja J. Auväärt. Koguduse preester määrati 1. veebruarist ka naaberkoguduse Juuru ajutiseks asetäitjaks. Aasta lõpul 15. novembril ka Türi koguduse asetäitjaks. (Angerja…)

Templipühal oli pidulik Jumalateenistus, teenis Juuru pr  Aleksander Maripuu ja preestrikandidaat A. Wapper. Peale teenistust toimus vaimulik kontsert, kus esinesid Tallinna Konservatooriumi õpetaja A. Arder ja Kohila Kaitseliidu meeskoor. A. Arder esitas A. Tšaikovski „Legendi” ja aaria „Jeruusalemm”- harmooniumil saatis kohaliku kooli õpetaja prl. H. Lind. Meeskoor, mille liikmeks oli ka kohalik preester, kandis ette õigeusu vaimulikke laule. (Angerja…)

10. detsembril koguduse liikme Jaan Orava kutsel peeti Pahkla külas „Külaotsa” talus palvetund. Kohale oli tulnud palju rahvast, nende seas ka teiste kirikute liikmeid. 6. septembril revideeris koguduse elu ja asjaajamist Harjumaa praost üpr  Christofor Wink. 1937 toimus „kodukaunistamise” käigus ka kirikumaadele elupuude ja aeda viljapuude istutamine. Kiriku nurgale isutati neli siberi nulgu. Pahkla rahva soovil peeti 10. jaanuaril Külaotsa talus jälle palvetund.(Angerja…)

1938 surnuaiapühal 19. juunil tulid külla Lelle pr Artemi Pops, köster A. Melts ja Lelle koguduse laulukoor. Kokku 20 inimest. 13.03 oli Angerja kogudus käinud Lelles. Samal aastal peeti ka juba traditsiooniline palvetund Pahklas.(Angerja…)

01.01.1939 oli palvetund Pahklas. Seal näidati ka „udupilte” (slaide), algatati loteriipiletite müük (2000 piletit 25 senti tükk). Peavõiduks määrati jalgratas, loosimistähtajaks 18. juuni. Uueks kirikuvanemaks valiti Jakob Raadik. (Angerja…)

18. juunil laulsid kirkus Türi ja Paide kirikute koorid  pr A. Viirsalu juhatusel. Peale Jumalateenistust toimus loterii loosimine. Võidupühal 23. juunil mängis kiriku kellatornis puhkpilliorkester. 13. juulil algas kogudusemaja remont ja värvimine. (Angerja…)

1940 algas suurte külmadega, mis algasid jõulude ajal. Temperatuur langes koguni alla -40 kraadi. Sellist  pakast ei mäletanud ka vanimad inimesed. 1939 alanud sõja tõttu valitses bensiinipuudus, seiskus bussiliiklus. Sõda jõudis aina lähemale. Venemaa tungis kallale Soomele. 15. jaanuaril kukkus Kohilas alla Soomet pommitamas käinud Vene lennuk. Lennuk süttis, surma sai kaks lendurit. Talvise külma tagajärjel kannatas kiriku viljapuuaed. (Angerja…)

Okupatsiooniaeg

Juba 1940 üritas stalinlik Venemaa allutada EAÕK Moskva Patriarhaadile. Kohalike piiskoppide ja metropoliit Aleksandri vastuseisu tõttu üritus luhtus. Kirikuelu endistes alluvussuhetes taastus 20. oktoobril 1942 Saksa okupatsioonivõimude poolt tunnustamisega. (Salo 2000:24)

1944 kui Nõukogude väed Eestisse jõudsid, siirdus metropoliit Aleksander koos 23 vaimulikuga läände. EAÕK jätkas tegevust paguluses. Stalinlikud tagakiusamised tõid koguduse ellu uusi raskusi. Nõukogude võim kaotas EAÕK autonoomia ja liitis ta Moskva Patriarhaadiga. Suur võim kiriku asjade otsustamisel anti usuasjade volinikule, kelle seas esines täiesti harimatuid julgeolekutöötajaid. (Sõtsov 2004)

Sellise poliitika käigus suleti kogudusi ja vaenati vaimulikke. Paljud preestrid paigutati ümber Venemaa kogudustesse. Katkes vaimuliku hariduse andmine. Kõigele sellele lisandus hirm, mida külvasid küüditamiste lained. (Sõtsov 2004)

Riigipööre esialgselt usuelule mõju ei avaldanud. 1. septembrist 1940 lõpetati kõik vaimulikud perekonnaseisu asjaajamised ja anti üle siseministeeriumile. (Sõtsov 2004)

Vastavalt ENSV valitsuse otsusele võeti ära kirikute maad. Angerja kogudus jäi ilma  30 hektarist. Kirikuteenijad arvati maata talupoegade hulka ja neil oli õigus saada maad suuruses kuni 12 hektarit. Kiriku maa jaotati järgmiselt: preester K. Kolon 9,0 ha, köster Aule 5,25 ha, kellamees 2,0 ha, asunik Salmijaak 3,0 ha ja kirikumajas elavale üürnikule  1, 25 ha. (Sõtsov 2004: )

Novembris natsionaliseeriti kirikumaja. Kogudusele jäi ainult kirik ja surnuaed. Arvestades oma majanduslikku ja perekondlikku olukorda ütles pr Konon Kolon  8. detsembril ametist lahti. Sama tegi ka köster Aule. Kogudus jäi vaeslapseks, vaba preestrit ei olnud, paigalist preestrit ilma maa ja korterita ei suudaks väike kogudus iial pidada. Korralised teenistused jäid Angerjas pidamata. Kogudus jäi püsima lootes, ehk olukord paraneb.(Angerja…)

Koguduse liikmete arv oli 1940 287 inimest, neist 131 meest ja 156 naist. Aasta jooksul suri 3 meest ja 4 naist. Usust lahkus 2 meest, ristiti üks poiss ja üks tüdruk. Salviti 2 tütarlast. Leeriskäijaid ei olnud. Laulatati 1 üheusu ja 1 segausu paar. Armulaual käis 74 inimest. 01.01.1941  seisuga oli koguduses 127 meest ja 155 naist- kokku 282 inimest. (Ibid)

1941 teenis kogudust pr Konstantin Kaus, samal ajal ka Juurus. 1942- 1946 teenis Kohilas pr Anton Angerjas, julgeolekuorganite survel oli ta sunnitud 1946 ametist lahkuma. 1946 määrati koguduse pr Nikolai Kokla, kes oli ametis vaid ühe aasta. 1947 saadi uus preester, kelleks oli Nikolai Koger. 1948 võeti ta KGB operatiivarvele. Nikolai Koger paistis silma lärmaka ja skandaalse iseloomuga. Julgeolekuorganite aruandlus käsitleb tema tegevust Angerja- Kohilas erilise rahuldustundega. „Tegeleb spekuleerimisega, riidleb kahekümnikuga, ähvardades neid Siberisse saata, piiskop Issidor  vabastas ta kirikuteenistusest.” Teadaolevalt värvati N. Koger Julgeoleku agendiks.(Sõtsov)

Angerja-Kohila koguduse likvideerimisele aitas kaasa skandaal preestri ja koguduse kahekümniku vahel 1948. Preestrit süüdistati koguduse maa äravõtmises, koguduse liikmeskonna vähenemises 75% võrra ja võlgadesse sattumises.(Ibid)

Piiskopkonna nõukogu saatis erikomisjoni asja uurima. 06.05.1948 aruandest selgub, et süüdistused olid tõesed. 01.07.1948 vabastati preester N. Koger koguduse eesniku kohalt. Tema asemele määrati koguduse hooldajaks pr Mihhail Raud. 1948  teenis tagavarapreestrina koguduse endine vaimulik Konon Kolon. Nikolai Kogeri lahkumise järel 1949 ei toimunud mõnda aega Jumalateenistusi. (Sõtsov 2004:)

01.07.1948 alustas Kohila valla täitevkomitee kommunaalosakond igakuise hoonetemaksu sissenõudmist Kohila kiriklalt. Koguduse kahekümnik pidas seda väärtõlgenduseks ja pöördus 12.08.1948 eesotsas pr M. Rauaga voliniku poole, palvega selgitada olukorda. Kogudus ei leppinud sellega, et kirikuhoonelt, mis kuulus Harjumaa TSN TK-ga sõlmitud üürilepingu alusel tasuta ja tähtajata kasutamiseks kogudusele. 11.01.1949 küsis kohalik Täitevkomitee vaimulikult, milliseid varasid Kohila õigeusu kogudus kasutab. Volinik N. Karaskov selgitas, et Kohila kirikla koos korteriga kuulus natsionaliseerimisele ja anti vaimulikule üürile. (Ibid)

1949 võõrandati kirikla, kogudus kaotas oma viimase sissetulekuallika. Samal aastal tõsteti kirikuhoone kindlustusmaks 186000 rublani. 1950. aastal toimus ainult 1 ristimine ja 1 laulatus. Koguduse liikmete arv kahanes 20-30 inimeseni. 1950 alguses tõstis piiskop Roman voliniku ees päevakorda koguduse likvideerimise. (Ibid)

Koguduse nõukogu moodustati pr Mihhail Raua eestvedamisel kunstlikult – et saada täis nõutud arv, valiti kahekümnikusse isegi luterlasi. Valitud ei tundnud kirikuhoone ülalpidamise ja tüüplepingu tingimusi. Varsti nõukogu lagunes. Viimased liikmed loobusid 1950. Samal aastal esitas pr Mihhail Raud palve koguduse likvideerimiseks ja vormistamiseks Tallinna Issandamuutmise abikoguduseks. (Ibid)

Voliniku koondaruandest VÕK Nõukogule Angerja-Kohila koguduse asjus 22.02.1951 selgub, et kogudusel polnud sel ajal vaimulikku (koguduse hooldaja M. Raud ei toimetanud Jumalateenistusi alates 19.07.1949) ning koguduse kahekümnik oli taotlenud koguduse sulgemist piiskopkonna valitsuselt juba kaks korda. Ootamata VÕK nõukogu likvideerimisotsust, loobus koguduse kahekümnik 10.07.1949 kirikuhoone ja vara kasutamisest, põhjendades seda koguduseliikmete väikese arvu ja suutmatusega tasuda riigimakse ja kulusid. (Ibid)

Angerja-Kohila kogudus suleti ametlikult VÕKN-i otsusega Nr 14/ 22. novembril 1951. Koguduse vara anti üle Tallinna Issandamuutmise kogudusele. Teade koguduse likvideerimisest tegutsevate koguduste nimekirjast ilmus „Eesti Õigeusu Piiskopkonna Teatajas”. Angerjasse jäi elama pr  Konon Kolon, kes pärast koguduse likvideerimist andis tuge kohalikele õigeusklikele. (Sõtsov)

Edasistel aegadel jäi kirik unarusse. Nõukogude ajal kasutati pühakoda laoruumina. Esialgu hoiti seal juurvilja. Hiljem oli laoks „Tallinnfilmile”. Keegi uutest peremeestest ei hoolinud kiriku seisukorrast. Kiriku kaks ahju lõhuti välja. Uut iseseisvusaega võttis kirikuhoone vastu trööstitus olukorras. Lagunenud kuplite ja katusega, tuletades meelde endisi häid aegu Kohilasse saabujatele.

Eraldi väärib märkimist kellade lugu. 1960-ndatel  võttis Kohila kooli õpilane Donald Visnapuu oma ema loal, kes töötas vallamajas, maha Kohila kiriku kellad. Alles jäi ainult kõige suurem, seda arvatavasti ei jõudnud vedada. Põhjus, miks ta need kellad võttis, oli kooli ekskursiooniks raha saamine. Donald viis kellad kuuri, kus need seisid seal pikka aega. Ekskursiooniks see raha ei läinud. 1980-ndatel  kasutati kõige väiksemat kella koolis kella helistamiseks tundi. 1993/1994 aastal läks kogudusevanem, Laine Pärg, kooli kellale järgi. Kõigi imestuseks kella enam polnud. (Haabsaar: 2008)

1980-ndate lõpus toimus Nõukogude Liidus perestroika. Okupatsioonivõimude peataolek ja „kurjuse impeeriumi” lagunemine andsid Eesti õigeusu kirikutele uued võimalused. Alles oli teadmine iseseisvast EAÕK-st. Kadusid takistused julgeolekuorganite poolt. Vaimulikuametisse pühitseti eesti rahvusest ja haritud vaimulikukandidaate, varem olid need omadused takistuseks. Taastusid ühiskondlikud organisatsioonid.

1989  hilissügisel leidis Kohila kirikus aset järgnev sündmus. Kohaliku kaitseliidu maleva patrull – Jüri Rohtla (Kohila baptisti koguduse liige) ja Margus Veskimäe peatasid kellavarguse. Kiriku suur kell oli maha võetud ja lebas kiriku esikus. Metallikratil endal õnnestus põgeneda. Kaitseliitlased teavitasid asjast vallavalitsust. Kell toimetati „Veski” baari, mis oli lähim turvaline hoiupaik. Sama kell ja kaks kirikupinki olid ainsad varad, mis on tänini kirikus säilinud.(Rohtla)

Eesti taasiseseisvusaeg

Koguduse taasloomise kirjelduses kuni tänase päevani on kasutatud koguduse eestvedaja Laine Pärja päevikuid. Laine Pärg on pärit Saaremaalt õigeusklikust perekonnast.

Koguduse taastamine sai alguse 1993  augustikuu kolmandal pühapäeval, kalmistu hingepalvusel. Mõtte algatajaks oli Lelle Püha Kolmainu koguduse pr Vladimir von Berens. Isa Vladimir kutsus kalmistul olnud õigeusklikke Lelle teenistusele. Pärast liturgiat Lelle kirikus uuris ta, kas oleks ka Kohilas võimalik Jumalateenistusi pidada. Kohila keskkooli direktor Ruth Raudsepp tuli õigeusklikele vastu. Kooli ruumides peeti teenistusi kolmel korral kuus. Palvetajaid käis koos 10-15 inimest. Ruume saadi kasutada ilma tasuta. Esimene teenistus toimus 14.11.1993. (Pärg: 2008)

1993  sügisel saadi enda kätte vallamajas hoiul olnud kirikuvõtmed. Kirikus vedeles kõikvõimalik sodi. Koristamine võttis aega mitu päeva. (Pärg: 2008)

16.03.1994 toodi Väike-Lähtrust kujusein. 10. aprillil peeti viimane teenistus koolimajas. Järgmisel päeval parandati altari põrandat. Kiriku ümbrusest võeti maha puid ja võsa, kirikusse paigaldati elekter. Preester, Laine Pärg ja Evi Puum panid kokku kujuseina. Ikoonide aset täitsid pühapiltide trükitud koopiad. Töid ja toimetusi häirisid ateistliku kasvatuse saanud kurikaelte sekkumised. Korduvalt murti kirikusse sisse. Kuna midagi varastada polnud, piirduti vandaalitsemisega.(Pärg: 2008)

Esimene teenistus peeti kirikus 17. aprillil. Köster Saare kodus toimusid lauluharjutused. Kogudusega liitus ka meie tänane „raudvara”- Kilingi-Nõmme viimase köstri Anton Tõnsingi tütar Tiia Loit. (Pärg: 2008)

2. oktoobril oli esimene ristimine, ristiti Veronika Kužnetskaja. Kuna kirikule ei saadud aknaid ette, lõppesid novembrikülmade tõttu regulaarsed Jumalateenistused. 16. novembril peeti Hageri kalmistul pr Konstantin Kausi  haual hingepalve. 4. detsembril toimus taas Jumalateenistus. Hoolimata külmast ilmast oli kohal 24 inimest. 15. detsembril toodi ära ka Kohila ainus säilinud kell.(Pärg: 2008)

„Kella tõime Sillaotsa veskist, mille oli sinna hoiule viinud Oskar Krabi. Kella aitasid välja tuua Salutaguse mehed. Kiriku juurde viisid „Gorbeksi” mehed. Torni tõstis paberivabriku kraana. Üles seadsid ning kinnitasid Arnold Leius, Lembit Mägi ja Endel Loit.” (Pärg: 2008)

„24. detsember 1994 oli jõululaupäev, ilm oli väga halb, vihma valas alla kui oavarrest, isegi keldrid täitusid veega. Õhtust Jumalateenistust oodates oli inimeste pettumus sama suur kui päevane vihmavalang. Meie preestrile meeldis tarvitada seda „kangemat kraami”, nõnda otsustas ta seda teha ka kõige kallimal ja pühamal õhtul. Rahvast oli rohkem kui saja ringis. Terve suur bussitäis tuli Hagerist. Preester luges ainult mõned palved. Küsimuse peale: „Kas rohkem midagi ei tule,” vastas preester, „mida te veel tahate?” Kes sülitas, kes hurjutas kiriku trepil. See oli lihtsalt õudne, minul polnud oma silmi kuhugi peita. Tollel hetkel olin kindel, et sellega on meie kiriku saatus otsustatud. Kui suure vaevaga olime õppinud selleks päevaks laule.” (Pärg: 2008)

Kõik toimetused, mis olid seotud armetus olukorras kirikuhoone kohendamisega, olid koguduserahva õlul. Erinevatel töödel lõid oma käed külge Laine Pärg, Harri Speek, Jaanus Ülem, Anna Nesko, Niina Smirnov, Lehte Ülem, Vladimir Nesko, Sergei Smirnov, Elvi Puum, Andres Dureiko, Anatoli Smirnov, Meelis Mäesalu, Kalle Pärg, Urmas Kivimäe, Margus Rammus, Jaanus Ots, Arnold Leius, Lembit Mägi, Endel Leist ja paljud teised. Töid ja tegemisi jätkus igaks ajaks. 22.02.1996. aastal saadi kiriklasse ka omad ruumid . (Pärg:2008)

„Soomaa Meeli andis ühe korteri meile, tal läks süda haledaks, kuna ta on ise preester Koloni tütretütar” (Pärg: 2008).

Riidlemisi ja pahandusi oli preestri alkoholilembuse pärast pidevalt. Kevadel saadi tagasi kirikumaja ning hakati maade asju ajama. 33 hektarist tagastati 18 hektarit. Juunikuus külastas kogudust peapiiskop Johannes. (Pärg: 2008)

„Augustikuus läks preester Vladimir jälle vihale ja käskis lauljatel naistel kõigil jalga lasta ning ütles, et Angerja kirikus enam teenistusi ei toimu kuna kirikuvanem, Laine Pärg, ei tule oma tööga toime. Mina ei hoolinud sellest, läksin järgmine päev ja hakkasin kiriku küttepuid kuuri tassima.” (Pärg: 2008)

21. septembril teenis pr Aleksander Sarapik (Pärg: 2008).

“24. detsembril pidas hommikuteenistuse isa Aleksander. Õhtuteenistuse viis läbi isa Wladimir, kes oli täiesti kaine.”(Pärg: 2008)

1997  külastas kogudust Soome noortekoor koos isa Kalevi Kasalaga. Märtsis käis piiskop Stefanus. Toimus vastuvõtt. Selle aasta ülestõusmispühad olid kõige koledamad, mida preester kunagi teinud.(Pärg: 2008)

„Aasta lõpul hakkas preester jälle asju pakkima, et Kohilast lahkuda. Üldiselt oli tal kurb lahkuda kuna ta nimetas seda kirikut „oma lapseks”, sest tõepoolest arvan ka mina, et keegi teine ei oleks neid kirikuuksi enam lahti teinud. Läbi preestri ettevõtmise ja koguduse eestseisjate visaduse kogudus taastus.”(Pärg: 2008)

1999  käis Laine Pärg Tallinna Issandamuutmise kirikus vestlemas Kohila olukorrast. Kiiresti ei saadud midagi ette võtta. Augustikuus oli üle pika aja Jumalateenistus. Teenisid isa Jyrki Loima Soomest ja isa Valeri Nazarenko  Paldiskist. Oktoobritorm tõi alla ka viltuvajunud torniristi.(Pärg: 2008)

„Jõulude ajal oli vaikus. Käisime Tiiaga jõululaupäeval kahekesi ja laulsime oma laulud ära mida oskasime” (Pärg: 2008).

19.01.1999  teenis kirikus isa Mattias Palli. Lihavõttepühadel teenis isa Heikki Huttunen Soomest, koos lauljatega. 10. juunil käisid Tiia Loit, Laine Pärg. Priidu Rõõmus ja isa Wladimir Tallinnas metropoliit Stefanusega kohtumas. Tulemusena võeti preester Wladimir von Berens Angerja Kohila koguduse vaimuliku kohalt maha. Uueks preestriks nimetati Mattias Palli. 3. oktoobril külastas kogudust metropoliit. (Pärg: 2008)

2000  veepühitsusel 9. jaanuaril teenisid isa Mattias ja isa Meletios Ulm. Ülestõusmispühadel isa Kalevi Kasala. Samal aastal hakkas kiriku ja koguduse tegemistes aktiivselt osalema ka Priidu Rõõmus, kes oli Kohila vallavanem. Ning värviti ka kirikla. Aasta lõpul sai kirik „bullerjan” ahju. (Pärg: 2008)

28. jaanuaril oli kiriku 100 juubel. Kirikupühal teenisid metropoliit Stefanus, isa Mattias ja isa Wladimir. Juunikuul käidi Juuru kiriku surnuaiapühal. Kiriku õuel peeti söömaaeg ja pandi sellesse õnnetus seisus kirikusse küünlad põlema. (Pärg: 2008)

2002  töödest suurim oli tagastamata kirikumaade rahalise kompensatsiooni eest uue tsinkplekk-katuse panek kirikule. Töid organiseeris Priidu Rõõmus ja teostas AS „Argostel”. Sama firma paigaldas ka uued tornikuplid ja teostas siseremondi (krohvimine ja värvimine). (Loit: 2008)

2003  veepühitsemine oli koos metropoliit Stefanusega. Rahvast oli kahekümne ringis. Templipühal preester Mattias, Vladimir Neeme ja diakon Markus Kooviste. Surnuaia püha hakkas sellest aastast toimuma koos baptistidega. Lõpule jõudis ka kiriku siseremont.(Pärg: 2008)

2004 septembri alguses külastas Kohila kogudust isa Kalevi Soomest koos lauljatega. Käidi ka kalmistul preester Koloni ja tema õe haual hingepalvust pidamas.(Pärg: 2008)

2005  käis Kohilas ka isa Wladimir. Ta tõi kirikule armulauakatteid, kaks ikooni ja viirukit. 2005  jäi ka koguduse vastukülastuskäik Soome. Isa Kalevi võõrustamisel teeniti mitmetes kogudustes ja tutvuti õigeusklike hõimuvendade elu-oluga. (Pärg: 2008)

2006  valmis kiriku uus kujusein. Kirikule maalis ikoonid koguduse liige Epp Haabsaar. Ikoonimaalimisega hakkas ta tegelema Sirje Sääre juhendamisel. Ikoonid on maalitud (kirjutatud) traditsioonilises bütsantsi stiilis. Peale Angerja koguduse on tema maalitud pühapilte ka Pärnumaal Sindi kirikus. 2007  anti Epp Haabsaarele Püha piiskop Platoni orden. Kujuseina puitosa valmis mustast lepast. Selle kavandas arhitekt Laur Pihel ja valmistasid Kaidu Pärgma, Janno Jõe ja Rain Roosild. Ikooniseina õnnistamine toimus Kohilas 15.10.2006. Teenisid metropoliit Stefanus, isa Mattias Palli, isa Volodõmõr Mõhhalskõi Tallinna ukraina püha Georgi kogudusest, diakonid Enos (Henn) Heinsoo, Toivo Treima ja arhidiakon Justinus (Ilmar) Kiviloo.(Haabsaar: 2008; Mikomägi 2006: 6)

1930. aastal ehitatud betoonpõrand oli tänaseks päevaks jõudnud kehva seisukorda. Betooni alla oli jäetud vana puitpõranda pehkinud talad. 2007. aasta talvel eemaldati vana betoon ja 50 cm sügavuses täidet. Puuriti uued tuulutusavad ja ehitati puitpõrand. Töid teostasid samad eelpoolmainitud mehed, kes valmistasid kujuseina. 2008. aastal paigaldati kirikumajale uus plekk-katus. (Pärgma: 2008)

Tänasel päeval on koguduses liikmeid viiekümne ringis. Teenistused toimuvad kord kuus ja suurtel pühadel. Liikumatute pühade puhul on kasutusel uus ehk Gregooriuse kalender. Liikuvate pühade puhul nagu enamikes õigeusu kirikutes üle maailma, vana ehk Juuliuse kalender. Liikuvad pühad (palmipuudepüha, paasa, Issanda taevaminemise püha ja nelipühi ehk Kolmainu Jumala püha) on seotud ülestõusmispühadega. Erinevus kahe kalendri vahel seisneb kuupäevade lahknevuses ja kuufaaside erinevas arvestuses, liikuvad pühad langevad harva kokku õhtumaa kirikukalendriga. Näiteks käesoleval 2008. aastal on lahknevus viis nädalat.

Koguduse juhatusse kuuluvad: esimees Laine Pärg, ase-esimees ülempreester Mattias Palli, Tiia Loit, Antonina Kersna ja Hinge Elias. Suureks toeks ja abiks on Kohila vallavalitsus. (Palli: 2008)

2008. aasta 15. jaanuaril autasustati töö eest Angerja-Kohila koguduses Püha piiskop Platoni ordeniga Tiia Loiti ja Laine Pärga.

Preestrite elulood

Vassili Olter

Sünd 12. juulil 1869 Seli-Tõstamaa koguduses. Lõpetas 1890. aastal RVS-i, millejärel asus tööle köster-kooliõpetajana Lihulasse. 1893. aastal pühitseti diakoniks, seejärel preestriks. Teenis a-il 1893–1895 Angerja-Kohilas, 1895–1901 Karulas, 1901–1912 Tõstamaa-Selis, 1912–1919 Helme-Tõrvas. 1919. aastal emigreerus Venemaale, kus avas Jaroslavis Eesti õigeusu koguduse. 1921 naasis Eestisse. Teenis 1921–1922 Prangli-Maaritsas, seejärel asus tööle kooliõpetajaks. Suri 1925. Maetud Tõrva kalmistule. (Kaljukosk)

Joann Teppo

Sündis 03.aprillil 1869 Võru koguduses, Timmo vallas. Lõpetas 1892. aastal RVS-i. Töötas köster-kooliõpetajana Lelles. 1895 pühitseti diakoniks, seejärel preestriks. Teenis 1895. aastal lühikest aega Angerja-Kohilas, 1895–1898 Emmaste-Kuris, 1898–1905 Harju-Ristil, 1905–1936 Laatres. 1929 ülempreester. 1936 erus, kuid samal aastal jälle kirikuteenistuses. Teenis 1936–1937 Märjamaal ja 1937–1940 Arukülas. 1940 läks taas erru. Suri 31.03.1949 Valgas. Maetud Laatre kalmistule. (Kaljukosk; Usk…1936: 79)

Karp Oberpahl (alates 1936-st Paalandi)

Sünd 25. oktoobril 1862 Sindis. Lõpetas 1886. aastal Riia Vaimuliku Seminari. Töötas köster-kooliõpetajana Märjamaal. 1888. aastal pühitsetud diakoniks ja seejärel preestriks. Teenis  1888–1895 Emmaste-Kuris, 1895–1934 Angerja-Kohilas, asetäitjana Kuimetsas ja Lelles. 1923 ülempreester. 1934 siirdus erru. Suri 17.03.1944. Maetud Tartu Aleksandri kalmistule. (Kaljukosk)

Konstantin Gustavson

10.septembril 1873 Kilingi-Nõmme koguduses. Lõpetas 1895. aastal Riia Vaimuliku Seminari ja 1921. aastal Tartu Ülikooli. Töötas köster-kooliõpetajana Helme-Tõrvas. 1900 pühitsetud diakoniks, seejärel preestriks. Teenis 1900–1905 Võnnu-Kärsas, 1905– 1912 Tänasilmas, 1912–1919 Kolga-Jaanis. Eesti Vabariigi ajal töötas kooliõpetajana, olles samal ajal tagavara preester. Teenis asetäitjana Paldiskis, Tallinna Issandamuutmise peakirikus, Arukülas, Angerja-Kohilas, Tallinna Aleksandri peakirikus, Tapal ja Tallinna siselinna kalmistukirikus. Sinodi liige, alates 1932. aastast ülempreester. Suri 14.07.1942. Maetud Tallinna Aleksandri kalmistule (Kaljukosk; Usk…1933: 5; Elu…1938: 207)

Konon Kolon

Sündis 1.jaanuaril 1894 ülemdiakoni peres Riias. Õppis Tallinna Aleksandri gümnaasiumis 1913–1915 ja vabakuulajana RVS-is. Osales I maailmasõjas ja Vabadussõjas, langedes vangi. 1930. aastal naasis Eestisse. 1934. aastal Mõniste-Ritsiku koguduse köster. 1935 pühitseti diakoniks ja preestriks. Teenis 1935–1940 Angerja kogudust. Alates 10. detsembrist 1940 ametivaba. Teenis 1948. aastal tagavarapreestrina Angerjas, 1948–1955 Paides, asetäitjana Juurus (1952–1955), Türil (1948–1955), Tallinna Sitsi koguduses (1951–1952). Suri 10. juunil 1955 Angerjas. Maeti Angerja kalmistule. (Kaljukosk 1975: 7, 22, 83, 143; Usk…1934: 1; Usk…1935: 51)

Konstantin Kaus

Sündis 17.oktoobril 1919 Võrus. Algharidus. Lõpetas 1937. aastal vabakuulajana PVS-i ja õppis 1938–1940 Tallinna konservatooriumis. 1940 mobiliseeriti Nõukogude sõjaväkke. Vangistati Saksa vägede poolt. 1941 vabastati vanglast ja pühitseti diakoniks, seejärel preestriks. Teenis 1941. aastal Angerjas, 1941–1942 Juurus, 1944–1944 Torgus, 1944–1947 Öörikul, 1947. aastal Türil ja Uduveres. 1948 ametivaba ja asus riigitööle. 1950. aastal uuesti kirikuteenistuses. 1951 ametivaba, siis riigitööl Jaagupi-Uduvere kooperatiivi, seejärel  1950–1954 Uduvere koguduse eesnik, 1951–1954 asetäitjana Kergus Velisel ja 1952. aastal asetäitjana Toril. Pärast seda teenis 1954–1959 Põltsamaal,  1954–1959 asetäitja Kolga-Jaanis, 1954–1955 Sadukülas, 1954–1959 Arusaares ja 1958–1959 Suure-Jaanis. 1959 ametivaba. 1961. aastal taas teenistuses Arusaare koguduse eesnikuna ja 1962. aastal asetäitjana Sindis. 1963 ülendati ülempreestriks. 1964–1966 Haapsalu koguduse hooldaja. 1969 ametivaba. 1970. aastal uuesti kirikuteenistuses Lelle koguduse eesnikuna. Teenis 1970–1972 Lelles, 1972 Rakveres,  1972–1977 asetäitjana Lelles, 1972–1974 Kohtla-Järvel ja 1979 Tapal. 1972 paalitsa kandmise õigus. 1979 taas ametivaba. 1981. aastal uuesti vaimulikuna teenistuses. Teenis  1981–1982 Mõniste-Ritsikul, 1982. aastal Tartu Jüri koguduses, asetäitjana Mõniste-Ritsikul. 1982. aastal Mõniste-Ritsiku eesnik ja 1982–1983 asetäitja Antslas. 1983 vabastati teenistusest. Suri 26. oktoobril 1994 Võõpsus. Maeti Hageri kalmistule.(ERA 1961-1-29: 9; GARF R-6991-1-717: 106; Kaljukosk 1975: 7, 9, 12, 20, 22, 30, 35-36, 53, 67, 101, 113, 120, 123, 154, 159, 167; Usk…1995: 41-42)

Anton Angerjas

Sündis 14. oktoobril 1891 Antsla koguduses. Lõpetas RVS ning 1915. aastal pühitseti diakoniks ja preestriks. 1917. aastal õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust (matrikli nr 281075, lõpetamata). 1927–1928 Aruküla koguduse eesnik, 1937–1940 Tallinna Aleksandri katedraali eesnik, 1940. a ametivaba ja kooliõpetaja, 1942–1946 Angerja koguduse eesnik, 1943–1944 Eesti Apostlik-Õigeusu Metropoolia Sinodi liige, 1944 Türi koguduse asetäitja, 1945–1946 Juuru koguduse asetäitja, 1946 Tallinna Andrease koguduse eesnik. Töötas samaaegselt 17. algkooli õpetajana Tallinnas. Julgeoleku survel sunniti valima kooli ja kiriku vahel. Alates 17. detsembrist 1946 erus. Edasi töötas Tallinnas keskkooliõpetajana, kuid hiljem kõrvaldati koolitööst. Suri 30. mail 1964 ning maeti Tallinna Aleksandri siselinna kalmistule.(ERA 1961-1-8: 58; Usk…1937: 74; Elu…1939: 98; Kaljukosk 1975: 7–8, 22, 128, 130)

Nikolai Kokla

Sündis 18. detsembril 1912 diakoni peres Tallinnas. Õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas 1933–1940. 1936. aastal pühitseti diakoniks ja preestriks. 1936. aastal Tartu Jüri koguduse tagavaravaimulik. Teenis 1936–1940 Laatres, 1940–1983 Tallinna Issandamuutmise peakirikus. 1940–1944 Tallinna-Harju praost. 1942–1943 Eesti Apostlik-Õigeusu Metropoolia Sinodi sekretär. 1945–1983 Harju-Lääne praost. 1946–1983 Tallinna piiskopkonna valitsuse sekretär. 12. jaanuarist 1951 piiskop Romani sekretäri asetäitja eesti asjades. Teenis asetäitjana Angerjal (1946–1947), Arukülas (1946–1951), Mäemõisas ja Väike-Lähtrus (1950–1951). 1952. aastal ülendati ülempreestriks. Suri 2. juunil. 1983. Maeti Tallinna Aleksandri (siselinna) kalmistule. (Usk…1983: 29–30; Kaljukosk 1975: 7, 9, 49, 69, 151)

Mihhail Raud (endine Reškin)

Sündis 30. detsembril 1900 Venkülas. Algharidus. Köster Venkülas. Lõpetas 1935. aastal vabakuulajana PVS-i ja pühitseti diakoniks ning preestriks. Teenis 1935–1944 Venkülas, asetäitjana Narva Jumalasünnitaja (1939–1940) ja Narva Nikolai (1942–1944) kogudustes, 1944. a Arukülas. 1944. a ametivaba. 1944–1945 Hanko sõjaväepõgenike laagri vaimulik Soomes. Repatrieeritakse 1945. aastal Soomest Eestisse. Teenis  1946–1951 Juurus, asetäitjana Uue-Virtsus (1946–1951), Angerjal (1947) ja Tallinna Sitsi (1949–1952) kogudustes. 1952–1959 Tallinna Nikolai koguduse eesnik. 1952. aastal ülendati ülempreestriks ja määrati Eesti piiskopkonna teiseks sekretäriks. Hiljem Tallinna praost. Siirdus 1959. a Omski piiskopkonda. 1960. aastast taas Eesti piiskopkonna teenistuses. Köstri ametkohal Tallinn Sitsi (1960–1967) koguduses. 1967–1985 Jõhvi koguduse eesnik. Suri 19. juunil 1985 Tallinnas. Maeti Tallinna siselinna kalmistule. (GARF R-6991-1-835: 90; Kaljukosk 1975: 7–8, 23, 74, 76, 143, 161, 166)

Nikolai Koger

Sündis 6. oktoobril 1909 Tartus. Lõpetas Tartu Vene Gümnaasiumi. Õppis 1932–1933 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja 1938. aastal venekeelsetel vaimulike kursustel Tallinnas. 1940. aastal pühitseti diakoniks. Teenis diakonina 1940–1941 Tallinna Aleksandri katedraalis. 1941–1945 osales II maailmasõjas nõukogude poolel. 1945. aastal pühitseti preestriks. Teenis  1945–1947 Tartu Jüri koguduses, samaaegselt asetäitjana Võnnu-Kärsas, 1947–1948 Angerjas, asetäitjana Paides (1945–1948) ja Türil (1948). 1948. aastal siirdus Pihkva piiskopkonda. 1950. aastal naasis Eestisse ja teenis Pärnu Issandamuutmise kirikus. 1950–1951 Võru koguduse eesnik. 1951. aastal siirdus Vologda, hiljem Pensa piiskopkonda. 1956. aastast taas Eestis. Suri 7. jaanuaril 1989 Tallinnas. Maeti Liiva kalmistule. (GARF R-6991–1–835: 18; GARF R-6991–1–717:  80–81; Kaljukosk 1975: 7, 84, 104, 130, 151, 159, 172)

Wladimir von Berens

Sündis Tallinnas 15. veebruaril 1947 . Õppis 1970-1972 Leningradi vaimulikus seminaris. Teenis köstrina 1972-1974 Tallinna Neeva Aleksandri katedraalis. 1974-1975 Paliveres. 1975-1976 Kõikide kurbade lohutuse kirikus Tallinnas (Sitsi tänaval). 1976 suunati Pihkva oblastisse, kus teenis Semertsõ (Štšemeritsõ) küla kirikus. 22.03.1976 pühitseti preestriks. 1976-1977 Panikovitsi (Pankjavitsa) eesti koguduse preester. 1977-1978 teenis Põtalovo (Abrene end. Lähimaa) kirikus. 1978-1980 Lossitsõ koguduses. 1978-1980 Morino küla Jumalaema Ivironi ikooni kiriku preester. Alates 1982 Hredino küla kiriku preester. 1983 Dobrovitsõ küla Jumalaema Tihvini ikooni kiriku preester. 1986. aastal Lisje küla püha Vladimiri kiriku preester. 1990. aastal Eestis. Teenis preestrina Haapsalu. 1991-1992 Tallinna Neeva Aleksandri katedraali köster. 1992 aastal Kaasani kiriku teine preester. 1992-2000 teenis Lelle Kolmaainu kirikus. 1992-1994 Arussaare Issanda Taevaminemise kirikus. 1994-2000 Angerja-Kohila Issanda Taevaminemise kirikus. Suri 21.09.2006. Maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.(Kolosov: 2006)

Mattias (Madis) Palli

Sündinud 03.novembril 1966 Tallinnas. Lõpetas 1984 Tallinna 21. keskkooli. 1984-1987 õppis Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas. 1990-1997 õppis Joensuu Ülikooli õigeusu teoloogia osakonnas. Lõpetas magistrikraadiga. 1992 pühitseti diakoniks, 1996 preestriks. Aastast 2007 ülempreester. Teeninud 1992-1997 Ilomantsi prohvet Eelia kirikus Soomes. 1997-2007 Sindi Jumalaemailmumise kiriku esipreester. 1997-2002 Pärnu praostkonna abipreester. Alates aastast 1999 Angerja-Kohila Issanda Taevaminemise kiriku esipreester. Aastast 2003 Tallinna Siimeoni ja Hanna katedraali esipreester. Isa Mattias on toimetanud apostlik õigeusu kiriku lauluraamatud ja palveraamatu ning töötab liturgika õppejõuna Tallinna püha Platoni vaimulikus seminaris.(Palli: 2008)