Patriarhlik paasaläkitus 2022

✠ BARTHOLOMEOS 
Konstantinoopoli – Uue Rooma peapiiskop Jumala armust
ja oikumeeniline patriarh Kiriku hüvanguks

Auhiilguses ülestõusnud Kristuse arm, rahu ja halastus olgu teie kõikidega!

Olles püha ja suure paastu ajal läbinud askeetlike võitluste võidujooksu ning kogenud kannatlikult Issanda auväärset kirge, oleme nüüd täidetud Tema vaimustava ülestõusmise igavese valgusega, tänu millele me austame ja ülistame Tema ülendavat nime, kuulutades kogu maailmale rõõmusõnumit: „Kristus on üles tõusnud!“.

Ülestõusmine on õigeusklike kristlaste usu, pühendumuse, kultuuri ja lootuse tuum. Oma jumalik-inimlikus, sakramentaalses ja liturgilises, aga ka vaimses, moraalses ja pastoraalses väljenduses ning Kristuses saabunud armu ja oodatavat ühist ülestõusmist tunnistades, kehastab ja peegeldab kirikuelu surma väe hävitamist meie Päästja risti ja ülestõusmise kaudu ning inimkonna vabastamist kurjuse orjusest. 

Sellest ülestõusmisest annavad tunnistust pühakud ja usumärtrid, õpetus ja eetos, aga ka Kiriku kanooniline struktuur ja tähendus koos pühade kirikute, kloostrite ja auväärsete paikadega, vaimulike jumalakartlik innukus ja nende inimeste tingimusteta pühendumus, kes on loovutanud kogu oma olemuse kloostrielanikuna Kristusele, samuti õigeusklik mõtteviis ja meie kirikliku eluviisi eshatoloogiline impulss tervikuna. 

Meie, õigeusklike jaoks ei tähenda paasapüha ajalikku põgenemist maise reaalsuse ja selle vastuolude eest, vaid kuulutus meie vankumatust usust Aadama soo Lunastajasse, kes surmaga surma maha tallas; ajaloo valitsejasse ja armastuse Jumalasse, kes on igavesti meiega ja meie jaoks. Paasa on kogemus kindlast teadmisest, et Kristus on see tõde, mis meid vabastab; see on meie elu alus, olemuslik telg ja silmapiir. „Minust lahus ei suuda te midagi teha“ (Jh 15:5). Mitte ükski „viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk“ (Rm 8:35) ei suuda lahutada usklikku Jumala armastusest. See vankumatu veendumus inspireerib ja elustab meie loovust ning soovi saada selles maailmas „Jumala kaastöölisteks“ (1Kr 3:9). See annab kindlustunde, et iga ületamatuna näiva takistuse ja ummikseisu korral, kus ükski inimlik lahendus pole mõeldav, on alati lootus ja väljapääs. „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks“ (Fl 4:13). Ülestõusnud Kristuses teame, et kurjusel, olenemata selle vormist, ei ole inimkonna arengus lõplikku sõna.

Ent isegi täna, olles täidetud tänu ja rõõmuga selle ülima väärtuse eest, mille Auissand on inimesele omistanud, oleme masenduses tänasel päeval maailma täitva uskumatu vägivalla, sotsiaalse ebaõigluse ja inimõiguste rikkumise pärast. Ülestõusmise särava sõnumi ja hüüete „Kristus on üles tõusnud!“ kõrval kajab maailm kohutavate relvade mürinast, sõjalise agressiooni süütute ohvrite ängistavatest karjetest ja põgenike raskest olukorrast, kelle hulgas on palju süütuid lapsi. Kõike seda nägime oma silmaga oma hiljutisel visiidil Poola, kuhu valdav osa Ukraina põgenikest on jõudnud. Me seisame ja kannatame kõrvuti vaga ja julge Ukraina rahvaga, kes kannab rasket risti. Me palvetame nii rahu ja õigluse kui ka kõigi nende eest, kes on neist ilma jäänud. Meie, kristlaste, jaoks on mõeldamatu seda inimväärikuse hävimist nähes vaikida. Koos sõjalise konflikti ohvritega on sõja suurim ohver inimkond, kes pole oma pika ajaloo jooksul suutnud sõdu välja juurida. Sõda ei lahenda probleeme, vaid tekitab uusi ja keerulisemaid probleeme. See külvab lõhenemist ja vihkamist, see suurendab lahkarvamusi rahvaste vahel. Usume kindlalt, et inimkond on võimeline elama ilma sõja ja vägivallata.

Kristuse Kiriku loomupäraseks viisiks on olla rahu vahendaja. Kirik mitte ainult ei palveta, et saabuks rahu kõrgemalt poolt, vaid Kirik palvetab rahu eest kogu maailmas, ja rõhutab iga inimliku jõupingutuse tähtsust rahu loomisel. Kristlase põhiliseks jooneks on olla rahutegija. Kristus õnnistab rahutegijaid, kelle võitlus on Jumala käegakatsutav kohalolek maailmas ja peegeldab rahu, „mis on ülem kui kogu mõistmine” (Fl 4:7) uues loodus, Isa, Poja ja Püha Vaimu taevases kuningriigis. Nagu oikumeenilise patriarhaadi dokumendis pealkirjaga „Maailma elu eest. Õigeusukiriku sotsiaalne eetos“ kaalutletult rõhutatakse, „austab kirik rahu nimel märtrisurma läinuid kui tunnistajaid armastuse jõule, loodu headusele selle esmasel ja lõplikul kujul ning inimeseks olemise ideaalile, mille Kristus oma maise teenimise ajal rajas“ (§ 44).

Paasa on vabaduse, rõõmu ja rahu püha. Kiidame pühalikult Kristuse ülestõusmist, mille kaudu kogeme omaenda kaasülestõusmist. Ja kummardame ustavalt jumaliku armumajapidamise suurt salasust ning võtame osa peost, mis meid kõiki liidab. 

Selles vaimus pöördume meie Issanda ristis ja ülestõusmises igavesti osaleva Konstantinoopoli kiriku aujärjelt teie kõigi poole, auväärsed vennad ja armastatud lapsed, et anda teile kogu südamest edasi paasatervitus, paludes teile Kristuse Jumala armu ja halastust, kes surmaga surma ära võitis ja andis meile igavese elu.

Fanar, püha Paasa 2022

✠ Konstantinoopoli Bartholomeos 
Teie innukas eestpaluja ülestõusnud Kristuse ees