ÕPETUSKÕNE PÜHA SUURE PAASTU ALGUSES

Bartolomeus,

Jumala armust Konstantinoopoli, Uue Rooma, peapiiskop ja oikumeeniline patriarh

kogu kirikurahvale –

armu ja rahu teile meie Päästjalt Jeesuselt Kristuselt!

Soovime teile õnne ja õnnistust ning palume teilt andeks.

Aulised vennad ja armsad lapsed Issandas!

Me kiidame Jumalat, kes on toonud meid, oma Kogudust, taas püha suure paastu aulisse ja õnnistatud aega, ihuliku ja vaimuliku harjutamise ning vaevanägemise jooksurajale, et me kristusevääriliselt valmistuksime ja tõttaksime alandliku meelega püha ja suure nädala ning Issanda eluandja ülestõusmise poole.

Askees ehk vaimulik vaevanägemine pole, tõsi küll, iseloomulik ainuüksi pühale suurele paastule ega vaid kloostrielanike töö ja kohustus. See pole ka välispidiste mõjude tagajärg kristlikule eluviisile, mis oleksid otsekui imbunud meie vagadusellu. Vaimulik vaevanägemine kuulub kristliku olemisviisi ja kirikuelu tuuma juurde. See kujutab endast Kristuse kutset usklikele ja tunnistust Tema päästvast kohalolust meie elus. Meie, usklikud, ei pöördu isikusetu ja ligipääsmatu Jumala poole, vaid lihakssaanud Sõna poole, kes on ilmutanud meile Jumal-Isa armastust ja Püha Vaim osadust, armu ja vabaduse täiust. Selles mõttes on püha suur paast, täis jumalikku õnnistust ja iseäralikke sügavaid kogemusi; ta on kogu kirikuelu rikkuse ja tõe elav väljendus ja ilmutus.

Ükski külg uskliku elus pole muust lahus, eesmärk omaette. Elu Kristuses on üks, lahutamatu tervik. Meeleparandus, alandlikkus, palve, paast ja heateod – need kõik on üksteisega läbi põimunud ja suunavad usklikku kiriku püha armulaua, jumalariigi lõpuaegse salasuse poole. Vaimulik võitlus on algus, „kitsas värav“, mis juhatab meid kõige pühamasse paika. Pühas pärimuses ei ole „askeesi askeesi pärast“. Askeetlikud vaevanägemised on alati teekond, mis leiab oma sihi kirikus, et juhtida meid kõige puhtama salasuse osadusele. Nende läbi saame osaks kirikuihust, mis liigub tulevase kuningriigi poole. Tuletagem meelde paastu viiendal pühapäeval austatava vaga Egiptuse Maria näidet, kes pärast neljakümneaastast ranget askeesi ja lakkamatut palvetamist palus püha Sossimalt, et see tooks talle Kristuse ihu ja verd ära tundes, et püha armulaud on eluallikas ja surematuse arstirohi. Ka püha ja suur kirikukogu, mis kogunes 2016 Kreetal, kutsus paastu „suureks vaimulikuks vaevanägemiseks“ ja et „tõeline paast mõjutab uskliku kogu elu Kristuses, mida kroonib osavõtt jumalikust liturgiast, eriti püha armulauasalasuse vastuvõtmine“ (Paastumise tähtsusest 1 ja 3).

Õigeusu vaimulik elu pole võimalik ilma osasaamiseta pühast armulauast, mille kaudu meie, usklikud, saame üheks ihuks, isikute osaduseks, elukogukonnaks, Päästja Kristuse toodud kõigi pääste osaliseks, mis on ühine hüve. Nõnda on paast allumine ja sõnakuulmine Koguduse seadusele ja ühine kogemus. Püha suur paast kutsub meid näitama kirikut pühitsuse ja pühaduse koha ja viisina, imelise valgustuse eelmaitse ja kujutisena, elu täiusena ja lõpuaja rõõmu täitumisena. Kogemuslikult ja teoloogiliselt ei ole meil võimalik mõista püha suure paastu vaimu, kui me ei vaatle seda teekonnana paasa poole. Kogu paastuaeg hoiab alal teatud paasalikku elutunnetust. Sünge asketism on kristliku kogemuse vilets moonutus, tuleva rõõmu ja kuningriigi unustamine, elu nõnda, otsekui Kristus polekski tulnud, ilma surnute ülestõusmise ja tuleva aja elu ootuseta.

Seda vaimu kehastas ka varase kiriku paasaeelne paast, mis oli usuõppijate ettevalmistus pühaks ristimiseks ülestõusmispüha jumalikul liturgial. Ja kui hiljem teisenes paastuaja usuõpetuslik loomus meeleparanduse vaimuks, säilis ja kestis edasi meeleparanduse kui teise ristimise kogemuslik põhi, mis juhib meid ikka uuesti kirikuelu paasalikku ja tänusalasuslikku täitumusse, Isa kotta, Püha Vaim osadusse. Just siin jõuab ristikandmise teekond oma lõpule ülestõusmise sõnulväljendamatus rõõmus.

Iseäranis rasket risti kannab neil päevil vaga Ukraina rahvas, kes peab taluma sõnulväljendamatuid koledusi provotseerimata ja hullumeelse ründesõja pärast, mis külvab valu ja surma. Me tunneme kaasa oma vendadele ja lastele nende katsumustes ning teeme halastuse Issanda ja rahu Jumala poole palvet selle eest, et sõjatuli kustuks, et õiglus ja rahu – mis annavad eelmaiku Jumala riigi täideläinud rõõmust – jalule seataks,

Õigeusu õpetuse, vagaduse ja vaimsuse päästvat tõde toob esile ka püha salvi pühitsemise talitus, mida me Jumala armust toimetame sel aastal suurel nädalal oma pühas kirikukeskuses. See „salvi-tänusalasuse“ õnnistatud ja jumalikukstegev õli annab äsjavalgustatud taevakodanikele salvimissalasuses edasi Püha Vaimu mitmekesiseid ja rohkeid ande ja armu. Need kinnitavad teda võtma osa kiriklikust elust, alates kõige puhtama armulauasalasusest, ning andma tunnistust armuandide jumalikust kohalolust ja maailma lootusest, mis meis on. Püha Vaimu iseloom osaduse väena saab ilmsiks ka püha salvi valmistamises, kui selle sisse keedetakse koostisaineid, mille toovad eri kohalikud kirikud , samuti selle õnnistamise aeg ja koht püha armulauateenistuse ajal, kohe pärast kalliste andide pühitsemist. Samuti saab see ilmsiks püha salvi muus kiriklikus kasutamises, näiteks teiseusuliste ja ususttaganenute vastuvõtmisel õigeusu kirikusse, kirikute, altarilaudade ja antiminside pühitsemisel ja mujal.

Nende mõtetega soovime kõigile head paastuteekonda, sujuvat pikamaajooksu Issanda paasa poole ning kutsume teie kõigi peale, aulised vennad Kristuses ja Konstantinoopol Emakiriku lapsed kogu maailmas, halastust ja suurt armu Kristuselt Jumalalt eneselt, kes alati õnnistab oma rahva askeetlikku vaevanägemist.

Püha ja suure paastu alguses 2022. a.

+ Bartolomeus,

Konstantinoopoli patriarh,

teie tuline eestpaluja Jumala ees.