Heiko Kivihalli diakoniks pühitsemine 06.02.2022

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Me oleme täna siin kirikus selleks, et austada meie Issanda Jeesuse templisseviimise püha, nõnda nagu apostel Luukas kirjeldab seda oma evangeeliumis: “Kui saabus seaduses järgi seatud aeg, siis viisid Jeesuse vanemad Ta Jeruusalemma » (2, 20-40), selleks, et Tema ema viiks Ta pühapaiga ette ning et tuua „ema verest puhastuse“ anniks kas siis lambatalle, turteltuvi või tuvipojad, vastavalt sellele, kas siis oldi rikkamad või vaesemad.

Seda püha peeti juba neljanda sajandi esimesel poolel. Keiser Justinianus esimene juurutas selle Bütsantsi impeeriumis aastal 542. Alates sellest ajast peab meie kirik seda tähtpäeva (kreeka keeli „kohtumine“) ühena Issanda pühadest.

Püha Luukas ütleb meile veel, et kui vanemad viisid Jeesuslapse templisse, nii nagu seadus ette nägi, siis võttis üks vana ja õiglane mees, kellel nimeks Siimeon ja kelle peal oli Püha Vaim, vastsündinu oma kätele ning ülistas Jumalat, sest nüüd sai ta rahus lahkuda. Ta oli viimaks näha saanud Kõigekõrgema päästet, mis oli valmistatud kõigile rahvastele (2, 27-31).

„Ehi oma pulmakoda, Siion, ja võta vastu Kuningas Kristus, tereta Maarjat – taeva ust, sest tema ilmus kui keerubi-aujärg, tema kannab süles au Kuningat.“ Need vastuvõtmispüha laulud kehtivad ka meie hinge puhul. Iga hing peaks olema kui Jumala tempel, kuhu Maarja toob Jeesuse ning igaüks meist peaks olema kui Siimeon, kes võtab lapsukese oma kätele ning ütleb Isale: „minu silmad on näinud Sinu päästet“.

Veelgi enam. Siimeoni palve „lase oma sulasel rahus ära minna“ ei tähenda üksnes seda, et tema, kes nägi Jeesust ja hoidis Teda oma kätel, võib nüüd sellest elust lahkuda ning rahus surra. See tähendab midagi palju rohkemat: iga kord kui me saame osa Tema ihust ja verest, me vabaneme patu orjusest ning saame rahus lahkuda kurjuse kuningriigist. Tõesti, Siimeon, kes kehastab meie inimloomust, mis on kühmu vajunud ajastute patukoorma all, ei soovi surmaga silmitsi seista enne, kui ta on kohtunud Päästja Kristusega. Sellel „kohtumise“ pühal, nii nagu see bütsantsi pärimus seda õigustatult nimetab, saame meiegi Siimeoni kombel oma kätele võtta Jumal-inimese: me saame oma südames kanda Teda, kes pöörab aja teistpidi nii, et Ta annab meile kõigile, „vanakestele, nagu me oleme“, tagasi Jumala nooruse.

Mu armas Teodor!

Täna, kui me oleme erandkorras, ilmselgetel hingekarjaslikel kaalutlustel, viinud selle püha Kohtumise salasuse tähistamise kolmapäevalt, teiselt veebruarilt, pühapäevale kuuendale veebruarile, tõukab Püha Vaim ka sind Jumala auhiilguse püha Templi poole, kutsudes sind vastu võtma diakoniks pühitsemise and.  

Nüüdsest võtad sa veelgi pühendunumalt osa sellest vaimuliku teenimise kesksest tööst, milleks on armulaud. Sinu ja Jumala vahel tekib uus, salasuslik suhe, mille sisu jääb kõrvalolijatele seletamatuks ning mis muudab sind igaviku tunnistajaks ning taevase toidu jagajaks, mis pakub lohutust ning tervenemist haigetele, puudustkannatajatele ja eemalejäänutele.

Nüüdsest pead sa kohtlema kõiki, keda sa oma teel kohtad, austuse ning lahkusega, nõnda nagu me tavaliselt kohtleme valitsejaid. Veelgi enam: need, keda sa peaksid erilise hoolega kohtlema, on just kõige vähemad, kõige madalamad ja kõige enam kõrvale jäetud. Kui sa käitud nendega sel viisil, siis on Jumal nendega. See on sinu praegune ülesanne, mis valmistab sind ette preestriametiks.   

Ma rohkem ei lisa, aeg on käes. Tõuse kiiresti koos meiega Kõigekõrgema altarisse ja vii meid koos enesega Issanda juurde. Just sinna, kus me saame Elu leiba ja veini, et me ei sureks. Aamen.

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Pühapäeval 6. veebruaril 2022

Foto: Age Ploom