BARTOLOMEUS, Jumala armust Konstantinoopoli – Uue Rooma peapiiskop ja üleilmne patriarh kogu kirikurahvale: armu, rahu ja halastust auliselt ülestõusnud Kristuselt!
Olles pidanud lõpuni hingele kasuliku neljakümnepäevase paastu ning kummardanud Issanda kannatusi ja risti oleme nüüd, ennäe, saanud osa ka Tema aulisest ülestõusmisest. Me peame seda helget püha ja hüüame äraütlematu rõõmuga maailma päästet kuulutades: “Kristus on üles tõusnud!”
Kõik, mida me õigeusulistena usume, armastame ja loodame on seotud paasaga, ammendab sellest elujõu, leiab selles oma seletuse ja mõtte. Kristuse ülestõusmine on Jumala armastuse vastus inimese igatustele ja lootustele, aga ka sellele, mida kogu loodu üheskoos ägades pikisilmi ootab. Siin saab ilmsiks selle mõte, mis on kirjutatud: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks” ja “Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea” (1Ms 1:26, 31).
Kristus on “meie paasatall” (1Kr 5:7), kõikide ülestõusmine. Kui pattulangemine pani piduri inimese saamisele Jumala sarnaseks, siis ülestõusnud Kristuses tehakse Jumala armastatule jälle lahti tee jumalikustumisele armu poolest. Sünnib suur ime, mis parandab inimese suure haava. Konstantinoopoli Chora-kloostri kuulsal ülestõusmise kujutisel võime näha, kuidas Au Issand läheb alla surmavalla varakambritesse ning alisades surma võimuse tõuseb elutoojana hauast, äratab koos enesega inimkonna esivanemad ning nende kaudu kogu surelikesoo esimestest viimseteni, vabastades nad võõra orjusest.
Ülestõusmises saab ilmsiks elu Kristuses kui vabaksaamine ja vabadus: “Vabaduseks on Kristus meid vabastanud” (Gl 5:1). Selle vabaduse sisu, eetos, mida peab siin maa peal elama tõeks Kristuse vääriliselt enne, kui see jõuab täiusele taevariigis, on armastus, “uue loodu” kogemuslik põhituum. “Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses!” (Gl 5:13). Uskliku vabadus, mis tugineb Õnnistegija ristil ja ülestõusmisel, on liikumine kõrgemale ja ühtaegu oma vendade-õdede suunas, see on “usk, mis on tegev armastuse läbi” (Gl 5:6). See on väljaminek Egiptuse orjusest, igasugu võõrandumisest. see on enesesse pööratud ja kängunud olemisviisi ületamine Kristuses, igaviku lootus, mis teeb inimesest inimese.
Pühitsedes paasat tunnistame Koguduses, et jumalariik on “juba sisse seatud, kuid pole veel täielikult teostunud” (G. Florovsky. Bible, Church, Tradition, lk. 36). Ülestõusmise valguses omandavad maised asjad uue tähenduse, sest nad on juba uueks saanud ja saavad üha uueks. Miski pole lihtsalt “antud”. Kõik liigub oma täiuse poole, mis saab tõeks ennekõike tänusalasust pühitsema kogunenute seas, mis hoiab Jumala rahvast ükskõiksuse eest ajaloos ja kurjuse olemasolu eest selles. teisest küljest aga hoiab teda unustamast Issanda sõna, et “minu kuningriik ei ole sellest maailmast” (Jh 18.36), t.s. vahet “juba on” ja “veel mitte” vahel jumalariigi tulemise kohta. Või nagu teoloog on öelnud: “Kuningas, Issand Jeesus, on tulnud; Tema riik on alles tulemas” (G. Florovski, samas lk. 72).
Uskliku Jumalast antud vabaduse peamine tunnusmärk on ülestõusmise lakkamatu tukse, selle ärgas-elav loomus. Ülestõusmise kui armuanni loomus mitte üksnes ei piira, vaid näitab ka meie isiklikku nõusolekut sellega, annab jõudu meie teekonnaks ja meie pöördumiseks uude vabadusse, mis hõlmab ka inimese ja loodu võõrandunud suhte taastumist. Kes on vaba Kristuses, ei jää kinni “maistesse paratamatustesse” nagu “need teised, kellel ei ole lootust” (1Ts 4:13). Meie lootus on Kristus, terviklikuks saanud olemine Temas, igaviku valgus. Selle tõelikkust ei piira bioloogilised rajad. Surm pole meie olemasolu lõpp. “Keegi ärgu kartku surma, sest Päästja surm on meid vabastanud. See, kellest surm kinni haaras, hävitas tema” (püha Johannes Kuldsuu paasajutlusest). Vabadus Kristuses on inimese “teine loomine” (püha Grigoori Jumalasõnaõpetaja), Jumala armumajapidamise täitumise ja täiuse eelmaitse ja ettetähendus. See saab teoks viimsepäeval algavas igavikus (“nüüd, ikka…”), kui “Isa õnnistatud” elavad koos Kristusega nähes Teda palgest palgesse, “näevad Teda ja Tema näeb neid; nad naudivad Temas lõppematut rõõmu” (püha Damaskuse Johannes).
Paasa pole pelgalt usupüha, olgugi et meie, õigeusuliste, jaoks suurim. Iga jumalik liturgia, iga palve, iga püha, iga pühaku või märtri mälestuspäev, pühakujude austamine, kristlaste “ohter rõõm” (2Kr 8:2), iga enneastohverdavast armastusest ja vennalikkusest tehtud tegu, kannatlikkus hädades, Jumala rahva lootus – kõik see on vabaduse pidupäev, millest kiirgab paasa valgust ja õhkub ülestõusmise head hõngu.
Selles vaimus, andes au maailma Päästjale, kes on surmaga surma maha tallanud, saadame kõigile teile, aulistele vendadele-õdedele Issanda kõigis valitsusepaigus, meie Emakirku armsatele lastele, pühadetervituse, ja koos teiega rõõmustades ülistame ühest suust ja südamest Kristust igavesti.
Fanaris, kallil paasapühal 2021
+ Bartolomeus, Konstantinoopoli patriarh,
teie tuline eestpaluja ülestõusnud Kristuse ees
