See kõik tuli nii äkki…

Me seisame silmitsi tervishoiukriisiga, mille on meile toonud viirus Covid-19; see taud on tunginud meie eludesse, me oleme vastamisi nuhtlusega, mis on rikkunud meie tavapärased tegemised, meie plaanid ja tegevuskavad ning me ei tea, kui mitmeks kuuks ta meid kimbutama jääb või mis sarnased viirused talle veel järgnevad. See olukord on pannud meid mõistma meie haprust nii ühiskonna kui üksikinimestena. Ajal, mil riigijuhid üle terve maailma kulutavad uskumatuid summasid, et “kasvatada üha enam kõike, mis on inimlik, selle arvelt, mis meis on jumalikku”, tungis viirus salakavalalt inimeste kopsudesse ning pani asjad “õigesse järjekorda”.

See valus tegelikkus kutsub meid üles mõtlema, millist ühiskonda ja eluviisi me tulevikuks soovime. Millise pilguga me vaatame tulevikku ning millisele kohale me asetame need, kes on oma elu äärel: vanurid, üksikud inimesed või ükskõik mil viisil „vähemväärtuslikud“? Kas maailma liidrid on valmis küsimuse alla seadma neid mittetöötavaid vahendeid, mille põhjal meie ühiskond töötab, kas neil on südant muuta meie turumajandust inimlikumaks ja ühtehoidvamaks, kas nad on veel võimelised uuesti määratlema eluks vajalikke eelistusi, et tagada elukõlblik planeet ning edendada pürgimusi ühtekuuluvusele ja heategevusele?

Meie ajastu, mil tänapäeva inimest peetakse enam ja enam “kõikvõimsaks ja kõiketeadvaks jumalaks”, on teinud mitmesuguste manipulatsioonidega kõik selleks, et alla suruda ja kaotada ettearvamatus, muutes tegelikkuse täielikult kunstlikuks. Meil on õigus kõike ette näha… aga loomulikult mitte ettearvamatut! Ja Covid-19 tuli nagu välk selgest taevast!

Öeldakse, et pärast koroonaviirust ei ole tagasiminekut status quo juurde, olukorda, mis valitses enne.

Kui asi puudutab raha või majanduspoliitika küsimusi, siis on väga suur võimalus, et võimas “mammon”, mis toidab hästi iha paneb kõik muu ära unustama ning võimust võtab individualism. Evangeeliumi kohaselt tähendab sõna ”mammon” raha ja materiaalset rikkust. Kuid kui see muudab põhjalikult meie eluviisi, siis lubagem selles “rikkuses” kahelda. 

Ma täpsustan: kas pärast koroonaviirust on olemas kõik need postmodernsed müüdid, mis ahvatlevad mõtlema pidevast majanduskasvust ning päästest tehnoloogia ja üleilmastumise abil? Kas lõppeb see mõõdutundetuse austamine, taimede, maa ja loomade hävitamine ? Või vastupidi, vaatamata nendele hirmudele, mida põhjustab see sama maailm, mille pind kasvatab ka kibuvitsu ja ohakaid (1Ms 3,18), oleme lõpuks valmis ennast täielikult ankurdama Kristuse külge, Tema külge, kes alistas selle maailma vürsti, Tema külge, kes purustas põrguahelad, Tema külge, kes oma ülestõusmisega purustas surma jõu? On tõsi, et meie elu ainus mõte, meie olemasolu ainus eesmärk, on lasta Kristusel ehitada meisse oma koda, elada selles kojas koos Jumalaga ning kõigi teiste inimestega, kellega koos me oleme sinna kutsutud, kui Kristus ise tuleb kõiki meie pisaraid ära pühkima (vt Ilm 21).

Mitte miski ei ole oma olemuselt halb või « ebapuhas », nii ütleb meile püha Paulus oma kirjas roomlastele (14,4). On meie, kristlaste, asi paigutada nii elus kui ka eluta asjad (eriti raha, võim, teadus…) sellesse pääste ja taassünni maailma, mida Kristus pakub kogu loodule pärast oma võidukat ülestõusmist. « Vaata, ma teen kõik uueks », ütleb Ta (Ilm 21,5). Üksnes Jumal pühitseb kõik meie südames oleva ja meie tegemised ning just seetõttu on kirik alati meie seas: mitte ainult meie, õigeusuliste kristlaste jaoks, vaid selleks, et olla eranditult kõigi inimestega, kes nad ka poleks ning kust nad ka ei tuleks, mida nad ka ei usuks või arvaks. 

Just seepärast on iga sõna, mida me ütleme mõne inimese või asja kohta see, mis neid muudab, mis teeb nad pühaks ning tagab neis Jumala kohalolu ja Tema kuningriigi tõelisuse maailma südames. Meie oma vastutusel on muuta sõna taas loovaks: heategevuse kaudu ühiskonnas, katkematu, objektiivse ja isetu dialoogi kaudu meie kaasaegsete usuliste arusaamade ja kultuuriga ning veelgi enam, pideva palve kaudu, mis valgustab ja toetab kogu loodut paasa võiduka valguse ning nelipühi uuendava armu kaudu.  

Ühesõnaga nüüd, kui terve maailm räägib kurjuse ja vägivalla nakkusest, võime meie vastu panna pühaduse nakkuse ning Jumala kohalolu, sest see on meie kristlaste teha.

Ainult meie endi teha, sest keegi teine ei tee seda meie eest!

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

 See mõtisklus on süntees erinevatest artiklitest, mis ilmusid prantsuse ajakirjas “Réforme” (Pariis 2020):

1    Nathalie Leenhardt : ”Karantiin ja meie võimalused”

2    Gabrielle Halpern : « Covid-19 või ennustamatuse naasmine” 

3    Samuel Amédro : “Koroonaviirus: ja pärast? Uuest maailmast unistamine”

4    Jean-Marie Gobert : “Mis meid ootab: õigeusu pilguheit”