Mõtisklusi Ukrainast

Kellelegi pole enam uudis, et Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi sinod võttis 20. aprillil 2018 vastu otsuse anda Ukraina õigeusklikele kristlastele autokefaalia. See otsus tuleneb tema erivastutusest (4. üleilmse kirikukogu kaanonid 9, 17 ja 28).

See otsus oli praktiliselt möödapääsmatu võttes arvesse kõike seda, mis Ukrainas viimased 25 aastat on toimunud: nö “kanooniline” kirik, mis kuulub Moskva Patriarhaadi jurisdiktsiooni ning lisaks veel kaks jurisdiktsiooni, mis on nö “lõhes”, ja mida juhivad patriarh Filareti ja metropoliit Makaari. Kõik see tekitab küsimusi ja väga suuri katsumusi kogu selle maa õigeusklike ühtsusele. Ning mitte ainult – see lõputu kriis on ohuks kogu ühiskonnale. Peab olema pime ning kohutavalt ükskõikne, et mitte näha, et vägivald ja katsumused, millega meie õigeusu vennad ja õed igapäevaselt silmitsi seisvad, ei ole enam vastuvõetavad, lubatavad ega õigustatud.

Patriarh Bartolomeus, kes on kõikide õigeusklike esikarjane, ei saanud enam vaikida. Loomulikult ei oma ta mingit ilmalikku võimu, kuid tal on erikohustus teha algatusi selleks, et tagada õigeusu kiriku ühtsus, universaalsus ja rahu, kokku kutsuda teisi õigeusu kirikuid ning pakkuda abi kõikidele kogukondadele, kes on erakordsetes ja ohtlikes olukordades. Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi esimus ei ole tulem pelgast võimust ega “ida-paavstlus”, nagu teatud õigeusu kiriku esindajad lakkamatult seda kuulutavad urbietorbi. Õigeusu kirikul ei ole “üleüldist piiskoppi”, kuid nagu toonitab tuntud õigeusu teoloog Joann Meyendorff, et õigeusu kirikul on ometi kahtlemata vaja üleilmset piiskoplikku juhtimist ning esimese patriarhi kui eestkõneleja autoriteeti. Need on möödapääsmatud tingimused selleks, et tagada kiriku osaduse terviklik toimimine.

Mõnele on see küll vastumeelt, aga sel raskel ning häbiväärselt kaootilisel ajal, mida elavad läbi Ukraina õigeusklikud, ei saa Õigeusu Kirik keelduda targast ning objektiivsest juhtimisest, mida teostab Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat oma autoriteediga. Seega ei piisa, kui öelda, et oikumeeniline patriarh on üksnes “esimene võrdsete seas”. See on pigem “poliitiline” argument, et vähendada tema mõjuvõimu ning sel pole mingit kanoonilist ega kiriklikku alust. Selle tiitli au ja maine kannavad endas tegelikku vastutust ja eesõigusi. Seda peab meelde tuletama neile, kes ei taha midagi kuulda tõsiasjast, et see ülimuslikkus tuleneb üksnes Konstantinoopoli kiriku kanoonilistest lepetest ning pikast ajaloolisest kogemusest ning mitte mõne Bütsantsi valitseja või tsaari soovist. Mitte ühelgi ilmalikul ega vaimulikul asutusel, olgu ta ükskõik kui prestiižne, ei ole võimu muuta või tõlgendada vastavalt oma vajadustele seda, mida meie pühad ja jumalakartlikud isad usus on kindlaks määranud üleilmsetel kirikukogudel.

De jurejäi Kiievi-Vene pärast vürst Vladimiri ristimist 988. aastal kiriklikult Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni. Lisaks ei tunnistanud Konstantinoopol kunagi Kiievi metropoolia liidendamist 1686. aastal Vene Kiriku sinodi poolt pärast seda, kui Dnepri vasakkaldal asuvad maad vallutati ja liideti Moskva suurvürstiriigiga. Ainus mööndus, mille oikumeeniline patriarh Dionissi IV tegi, oli luba Moskva patriarhil pühitseda kindlaks määratud tingimusel ametisse Kiievi metropoliiti – juhul kui igal liturgial mälestatakse üksnes Konstantinoopoli oikumeenilist patriarhi. Seda kinnitav dokument on olemas ning selle kreekakeelne originaal leiti Pariisist (“Patriarh Dionissi IV kiri Vene tsaaridele Ivanile ja Peetrile ning Sofja Aleksejevnale”, Moskva 1826).

Tema Pühadus Bartolomeuse algatus teha lõpp sellele olukorrale tuleneb otseselt tema võimust. See samm tõi rahvusvahelise areeni valguse kätte Vene Õigeusu Kiriku võimetuse teha alates aastast 1991, mil kommunistlik süsteem lagunes, mingeidki ettepanekuid või seada mingeidki sihte selleks, et leida lahendusi õigeusu jurisdiktsioonide jagunemisele ja olemasolevatele kirikulõhedele.

Antoine Arjakovsky sõnul (KEK-i konverents Küprosel 8-10 novembril 2017) on kolmveerand Ukraina 25. miljonist õigeusklikust praegu Kiievi Patriarhaadi jurisdiktsioonis, mida juhib patriarh Filaret. Lisaks arvatakse, et sellest veerandist, kes jätkuvalt kuuluvad Moskva Patriarhaadi alla, mida juhib Ukrainas metropoliit Onufri ja nö autokefaalsesse kirikusse, mida juhib metropoliit Makaari, et enam kui 75% nendest liituksid uue kirikliku struktuuriga, mille nimeks saab “Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik”.

Vaieldamatult pöördub selline Vene kiriku poolne Ukraina antikanooniline oma võimu all hoidmine (aastast 1686!), millele lisandus kahjuks ka hiljutine Krimmi liidendamine Venemaa poolt ning Donbassi sõjaline okupeerimine, praegu tema enda vastu – nagu bumerangi viskamine – bumerang pöördub tagasi oma stardipunkti ning võib oma viskajale tõsiselt haiget teha, kui too ei ole ettevaatlik.

Moskva patrarhi Kirilli ja tema Püha Sinodi otsus lõpetada suhted patriarh Bartolmeusega oli minu jaoks üllatav, kuid mitte ehmatav. Kui ma võrdlen seda otsust 1996. aastal Eestis toimunuga, siis on see enam kui laiduväärne. Selleks, et leida Eesti kriisile lahendus, leppisime me samal aastal Zürichis kokku abinõudes, mis oleksid loonud ühise konstruktiivse tuleviku kahele erinevale jurisdiktsioonile (Konstantinoopoli ja Moskva), kui seda oleks mõlema poolt täidetud. Tänaseks on möödunud juba enam kui kakskümmend aastat. Need otsused on muutunud tühiseks ning sellest tulenevalt ka mittekohaldatavaks, sest Moskva Patriarhaat pole neid järginud. Kas leidub keegi, kes usub, et saame usaldada neid, kes küll kirjutavad oma kohustustele alla, kuid ei täida neid?

Austusest patriarh Kirilli isiku ja tema ametikoha vastu ei soovi ma tekitada probleeme. Kuid ma ei saa ka jääda vakka selle ettekuulmatu käitumise puhul, mis on juba muutumas harjumuseks tema kirikus, kus nii kergekäeliselt katkestatakse suhted teistega, et sel viisil survestades leida rahuldavaid lahendusi oma tujudele. Kahe aasta jooksul on patriarh Kirill teinud kaks suurt viga. Esimene oli see, et ta ei osalenud 2016. aastal Pühal ja Suurel Kirikukogul Kreetal ning teine viga oli see, et hoolimata sellest, mis toimus omal ajal ka meil, Eestis, katkestas ta suhted patriarh Bartomeusega.

Kuid kas ta mõistab, et me ei saa kunagi kaubelda hindamatute asjadega, käesoleval juhul armulauaosadusega, riskides sel viisil tükeldada Kristuse Kirikut, sest iga üksik kirik ja kõik kirikud kokku moodustavad ühe Kiriku. Katkestada suhted Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhiga (kelle võim on määratletud ja kinnitatud üleilmsetele kirikukogudel: teise üleilmse kirikukogu 3., neljanda üleilmse kirikukogu 28. ja Trullo kirikukogu 36. kaanon), tähendab lõhkuda kohalike kirikute ühtsust kogu selle ühtses õigeusukiriku kehandis. Ma toonitan, et kaanonilise õiguse traditsioon ei paku eklesioloogias muud võimalust kui kaanonite range rakendamine, isegi kui seda lakkamatult naeruvääristatakse. Selle ranguse hoidmine lasub Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi õlul, kes hoiab ja kaitseb seda ning jälgib tema õiget kasutamist.

Tõsiasi, et patriarh Kirill ei tunnista patriarh Bartolomeust kui “esimest”, keeldub viimasel minutil osalemast Kreeta Kirikukogul ja katkestab kõik suhted oikumeenilise patriarhiga, paneb Vene esikarjase kirikulõhe olukorda. Kuidas nii arukas ja kogenud inimene ei näe ega mõista seda?

Eesti osas tegi Konstantinoopol omal ajal esimese sammu, et tagada meil kiriklik ühtsus. Tänu tema tegevusele oleme paljustki halvast hoitud. Kuid mis saab nüüd, kui Vene kirik juba aastast 2004 alatasa ärritab ja alandab Konstantinoopolit ning õõnestab järjepidevalt Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi autoriteeti läbinähtava eesmärgiga saada ise kolmandaks Roomaks?

On selge, et õigeusklik Ukraina saab autokefaalseks. Bartolomeuse prohvetlik samm on viljakas pikas perspektiivis, seda eriti, kuna “see on tema enda tütar, tema missiooni elav vili ja koht, kus tulevikus leida lepitust Moskva kirikuga”. (Antoine Arjakovsky, ref. viidatud).

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

04.10.2018